kolmapäev, 21. oktoober 2020

Oh seda tõde ja õigust! Või: oh seda "Tõde ja õigust"?

11. klasside õpilased on oma gümnaasiumiteekonnal jõudnud punkti, kus pidi lugema A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osa. Arutasime ja vastasime küsimustele ja lahendasime erinevaid ülesandeid ja nüüd oleme sellest teosest vähemalt veidi läbi hammustanud - "veidi" sellepärast, et ülejäänud eluks peab ka midagi jääma... kui teos näiteks kahekümne aasta pärast uuesti lugemislauale jõuab.

Üks lugemiskontrolli osa oli vaja teha paarides ja lähteülesanne oli selline: Andres ja Pearu tulevad meie kooli õpilastele rääkima oma elufilosoofiast. Millest nad räägivad?

Anneli ja Kristiina nägemus





esmaspäev, 27. aprill 2020

Liikuva pildiga lugemissoovitused

10. ja 12. klasside õpilased lugesid enne kevadvaheaega enda valitud raamatut, mille nad leidsid kodusest raamatukogust või mille jõudsid enne eriolukorda raamatukogust haarata. Teie ees on kaasakiskuvad raamatututvustused ja loodetavasti leiate siit midagi enda lugemislauale. Video avaneb lingile (õpilase nimi ja teose pealkiri moodustavad lingi) vajutades.



Cätlin luges R. J. Palacio noorteromaani "Ime"

Rahva Raamatu lehel on teose kohta selline tutvustus: August (Auggie) Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja 
kui teie olete kunagi koolis uus laps olnud, siis teate, kui raske see võib olla. Auggie on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatamata on ta täpselt samasugune nagu nemad?
USA autor R. J. Palacio on kirjutanud moodsa klassika – humoorika, tujutõstva ja uskumatult liigutava romaani, mida ühe hooga läbi lugeda, teistele edasi anda ja tükk aega pärast viimase lehekülje lugemist mäletada.
„Ime“ püsis pikka aega New York Timesi raamatumüügi edetabelis esikohal ning on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Ines räägib Inga Berristeri armastusromaanist "Südame kapriis"


Vanade raamatute lehel antikvariaat.ee tutvustatakse romaani nii: 17-aastase neiuna armus Deborah Vermont oma kaugesse sugulasse. Ta oli kindel, et see tunne on vastastikune, kuid sai ootamatult teada, et mees on kihlatud teisega.Neiu lahkub kodust ja naaseb sinna alles 10 aasta pärast. Ta arvab, et minevik on jäädavalt seljataga, kuid hingepõhjas igatseb ikka veel oma esimese armastuse järele.
Mis ootab teda kodupesas?

Eleen tutvustab noorteromaani "Ma annan sulle päikese"

Kirjastuse Pegasus kodulehel on raamatu kohta kirjutatud nõnda: "Me kõik kulgesime
vääramatul kokkupõrkekursil. Võib-olla on mõned inimesed lihtsalt loodud olema ühes ja samas jutus."

 Alguses on Jude ja tema kaksikvend Noah lahutamatud; nad on NoahjaJude. Noah joonistab pidevalt ja on kõrvuni omapärasesse naabripoissi armunud, põrgulikult söakas Jude aga kannab tulipunast huulepulka, hüppab kaljudelt vette ja räägib nende mõlema eest. 


Mõni aasta hiljem on kaksikud ühe õnnetu sündmuse tõttu tundmatuseni muutunud ja teineteisele võõraks jäänud, aga kuigi kumbki selle üle ei rõõmusta, ei oska nad astuda sammu, mis nad jälle ühendaks.
Algusaastatest jutustab Noah, hilisematest Jude, ent kummalgi on rääkida vaid pool lugu ja kui nad leiavad taas tee teineteiseni, saavad nad võimaluse oma maailm uueks luua.
Minu arvates pole see mitte üksnes aasta parim noorteraamat, vaid üks aasta parimaid raamatuid üldse.



Markus luges raamatut "Vello 42 maailma avastamas" ja soovitab seda teistelegi selle hea huumori pärast

Apollo tutvustab raamatut oma kodulehel nii: Kõigepealt käisin Soomes tööl ja seejärel 
Ateenas puhkamas. Nende kahe vahepeal käisin WCs ka aga sellest käigust pole midagi erilisemalt rääkida, kuna seedimine oli korras. Igal juhul on väga hea meel, et need veidi veidrad lood kaante vahele said ja nüüd igavesest ajast igavesti raamaturiiulis pahaaimamatuid lugejaid varitsevad.

Karin luges Robert van Guliki krimiromaani "Kummitused kloostris"

 Vanaraamat.ee tutvustab ka raamatut: Pealinnast Hanyuani naasev kohtunik Di kaaskond jääb mägedes äikesetormi kätte. Ainus sobiv ulualune on lähedal asuv taoistlik Hommikupilve klooster. Kuid nagu arvata võib, pole püha klooster sugugi nii pühalikult rahulik paik, nagu arvata võiks. Kohtunik Di peab lahendama järjekordse mõistatuse, mis on seotud kummituste, vanade kuritegude ja vandenõuga. 

Robert Hans van Gulik (1910–1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid. 


Anette tegi videotutvustuse Betti ALveri luulekogu "Korallid Emajões" põhjal

 Luulekogule on pealkirja andnud üks luuletus selles. Luuletust saab näitleja Katriina Undi esituses kuulata siin

Elis jagab lugemismuljeid üle ilma tuntud Ladina-Ameerika kirjaniku Gabriel García Márquez raamatust "Armastusest ja teistest deemonitest"

Apollo lehelt saab teose kohta lugeda järgmist: 1949. aaastal saadetakse Colombia päevalehe uudistereporter Gabriel García
Márquez kunagisse Santa Clara kloostrisse, kus tühjendatakse maa-aluseid hauakambreid, et teha kohta uue viietärnihotelli ehitusele. Tööliste kirkalöökidest puruneb hauaplaat teise järel, kuni ühe kivi alt valgub välja ergav vasekarva tohutu pikk juuksepahmak. Ja noorele reporterile meenub vanaema jutustatud legend voogavate kiharatega lapseohtu markiisitarist, kelle saatuse määrasid marutaudis koer ja deemoneist armutuim – armastus.

Üks anonüümseks jääda soovinud lugeja soovitab meile praegusesse aega väga sobivat Albert Camus' romaani "Katk"

Raamatupood reklaamib romaani selliste sõnadega: Põhja-Aafrika rannikul asuvas Orani linnas algab katk mitme kuulutusliku sündmusega, mida inimesed kummatigi tähele ei pane. Järk-järgult saab tõvest aga kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus, mis kustutab mineviku ning paiskab oma ohvrid äärmistesse kannatustesse, hullusesse ja kaastundesse.
See on lugu raugematust õudusest, ellujäämisest ja vastupanust, sellest, kuidas inimkond on sajandite jooksul surmale vastu astunud.













neljapäev, 16. aprill 2020

Mis on kodu, kus on kodu?

12. klassidel oleks pidanud 17. aprillil olema tutipäev – aeg meenutada lapsepõlve, pulgakomm suus, patsid peas, veepüstol tagataskus. Tänavu tuli kevad teisiti ja tutipäeva ei ole, aga suureks on saanud abituriendid siiski. Seda näitab nende võime näha maailma, analüüsida seda ka kirjandusteosele tuginedes.
Gümnaasiumis läbitakse kuus kirjanduskursust, neist viimane kannab pealkirja "Kirjandus ja ühiskond", mille raames loeti igasugu huvitavaid raamatuid, kaasa arvatud Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber", mille põhjal Marleen Anderson vaagib peresuhete olulisust.



Mis on kodu, kus on kodu?

Kõik teavad, et selleks, et koda oleks kodu, on vaja enamat kui ust ja akent. On vaja kodutunnet. Aga kuidas tekib see keeruline raske-sõnadesse-panna-emotsioon. Romaanis “Tants aurukatla ümber” ei pruugi keskseks teemaks olla koduse õhkkonna loomine, küll aga on seal hästi esile toodud pinged, mis võivad tekkida generatsioonide vahel, kes ühe katuse all elavad.

Ehk võib minu probleemivalikut veidi pentsikus pidada. Kergem oleks Mats Traadi teose põhjal kirjutada kiiresti arenevast maailmast ja sellest, kui raske või kerge on sellega inimestel kaasas käia, kas see on üldse vajalik. Need võisid olla minu isiklikud kogemused, mis mind selle teose lugedes mõjutasid ning panid tähele panema midagi sootuks teist.

Esimeses tantsus köitsid mind perepoeg Jüri tunded oma venna ja isa suhtes. See trots ja kadedus, mis viisid ta peaaegu et kodust lahkumiseni, kõrvuti Aniluige oskamatusega oma pojale tänu ja armastust avaldada on ilmselt tuttavad nii mõnelegi. Praegusel ajal ei pruugi ei noored ega isegi nende vanemad enam olla näinud aurukatelt, küll aga on nendevaheliste tülide ja kraaklemiste sisu tekstiga äravahetamiseni sarnane. Julgen oma kogemusest täie kindlusega öelda.

Lapse närv on must, sest ta tunneb, et tema soovidega ei arvestata, et ta ei ole prioriteet või temale keelatakse midagi, mida vennale lubatakse. See ei ole aus. Miks mina halvem olen? Kui nemad mind ei armasta, siis mina ei taha ka neid armastada. See mõttekäik on kerge tulema, olukord ei pruugi olla isegi tõsine. Emotsioonid keevad üle, sest põhjendusi oma reeglitele ja otsustele ei meeldi vanematele seletada.

Vanem on mattunud enda murede alla, üritades hoida kodus rahu, toita ära kodused, saada töö tehtud ja enne suve mõni lill või maasikataim ka maha istutatud. Niisiis on pinges ka lapsevanem. Teha on nii palju, et senikaua kui laps läheb hommikul kooli, saab õhtul kõhu täis ja koristab toa ära, ei näe vanem põhjust lapse tegevustesse rohkem süveneda.

Kumbki pool ei võta aega, et maha istutada ja rääkida maast ja ilmast, kiita teist või jagada oma muret. Nii võib juhtuda, et kuigi inimesed elavad sama katuse all, teavad nad üksteisest väga vähe.

Inimloom vajab lähedust ja kindlust. Kui seda ei ole omaste keskel, siis jõuab igaüks sinna punkti, kus nad tunnevad end kodus ebamugavalt. Kõik ei pruugi üritada kodust ära hiilida, nagu seda tegi Jüri, aga see võib viia karjumiste, arusaamatuste, võõrandumiseni.

Kui on jõutud selleni, et üksteist sõimatakse, tulevad minu arvates kõige paremini välja kaklejate generatsioonierinevused. Vanemad, kes nõuavad kuuletumist, kutsudes seda austuseks, ja noored, kes on õppinud oma tundeid peitma roppuste ja ükskõiksuse maski taha. Aurukatelt võib tõlgendada kui ideed kodust: kuigi seda pärandatakse edasi põlvest põlve, muutub see siiski iga generatsiooni jaoks sobivaks ja omanäoliseks. Kui majas elavad koos kaks või kolm generatsiooni korraga, kellel kõigil on oma nägemus, kuidas üks kodu peaks toimima, ja omavaheline suhtlus on vähem kui puudulik, ei saa keegi õnnelik olla. Kõigi vanemad annavad oma lastele kaasa nii palju endast, kui nad suudavad, head kindlasti, aga tahes-tahtmata tuleb kaasa ka nende isiklik taak, millest killuke tuleb omakorda nende vanematelt ja nii edasi kuni suguvõsa, võib-olla inimajaloo alguseni. Kui probleeme tõeliselt mitte lahendada, mitte anda üksteisele ruumi olla indiviidid enda arvamuste ja soovidega, vooruste ja pahedega, ega osata leida kompromisse, jääme ilma kodutundest. Nii ka kodust.

Kui peaks tulema sõda, muretseb ka torisev teismeline oma vanema turvalisuse pärast, unustades kõik halva, sest nii see kord juba on. Kui sõda lõpeb ja aeg on naasta koju, tagasi korterisse Lasnamäel või suurde häärberisse metsade ja mere vahele, ei muretse keegi seinakrohvi pärast. Ainus tõeline soov ja lootus on, et keegi oleks kodus. Kodu teevad inimesed. Seda hoiavad inimesed.

Kui Aniluik aastaid hiljem tagasi kodutallu jõudis, ootas teda Milli. Milli, kes ostis kokku kõik tema asjad, kui vald need oksjonile pani, kes hoidis ta kodu korras ja pakkus naasnud mehele kartuliputru. Milli oligi Aniluige kodu. Sellest hoolimata oli Mats valmis peaaegu et kodust taaskord lahkuma ei millegi muu kui häbi pärast, mis teda aias oinanäoga luuras. Kuigi lugu lõppes õnnelikult, näitab see sama olukord, kus vanamees kordab aastaid hiljem poisikese tegusid, perekonna kui üksuse sümpaatset joont olla koomiliselt seotud üksteisega, tahad seda või mitte.

Seega, mis või kus see kodu on? Ei ole tähtis. Peaasi, et on olemas need inimesed, kes tekitavad kodutunde. Kui see on olemas, võib kodu olla igal pool. Sellegipoolest, ei tohi unustada ka seda, et selleks, et see püsiks nii, ei piisa vaid veresugulusest või headest kavatsustest. Oma armastust ja tänu tuleb välja näidata. Oma vanaemale, isale, koerale või sõbrannale. Kes tahes see on, sul on kohustus ka vaeva näha , et pere püsiks. Kuigi generatsioonide erinevused teevad lapsevanema ja lapse vahel üksteisemõistmise keerulisemaks, on see tähtis side, mida tasuks hoida kui võimalik.

Lõpetuseks sõnastaksin ümber ühe teise kuulsa Eesti kirjaniku, Anton Hansen Tammsaare sulest pärit lause: tee tööd ja näe vaeva armastusega, siis ta ka tuleb.

Mida veel loeti?
Georg Orwell „1984“
Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Margaret Atwood „Teenijanna lugu“
Albert Camus „Võõras“
Vaba valiku teos

neljapäev, 2. aprill 2020

Südametunnis on suurim hukkamõistja

11. klasside õpilased lugesid läbi 19. sajandi vene kirjaniku Fjodor Dostojevski surematu teose "Kuritöö ja karistus". Kui see raamat on mõttega läbi loetud ja kaevatud, siis võib inimene öelda, et midagi-natuke on elu kohta juba teada. Teose põhjal saabus õpetaja Beekmanni arvutisse väga huvitavaid mõtteavaldusi-analüüse. Oskar kutsub osa saama ja kaasa mõtlema. Üle kõige aga  lugema. 




Väärtuslikuks ei saa kurjuse toel
1866. aastal ilmunud Fjodor Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus” sündmustikku on võimalik kokku võtta lühidalt: vaesuses virelev juuratudeng Rodion Raskolnikov tapab kirvega liigkasuvõtjast vanaeide ja tema õe. Mees püüab end süüst puhtaks pesta, kuid lõpetab siiski kaheksa aastat kestva sunnitööga kaugel Siberis. Olekski nagu kogu lugu. Ometi paneb teos ning selle tegelased ka 150 aastat hiljem jutulõnga ja mõtted veerema. Ja mis olulisim – raamatut loetakse siiani. 
Usun, et teatud teosed pakuvad kõneainet ka sajand hiljem just seetõttu, et autor on suutnud tabada inimloomuse kõige sügavamaid soppe – neid põhimõtteid, mis ajaga võib-olla pisut oma kuju muudavad, aga jäävad siiski alles. Dostojevski kujutab romaanis äärmuslikus vaesuses elavaid inimesi ning nende hullumeelseid tegusid sellest välja tulemiseks; usku Jumalasse ja enese ideedesse ning armastust ja sellega kaasnevaid ohverdusi. Neil kõikidel printsiipidel elavad ka 21. sajandi inimesed. 
Romaani keskseks teemaks võib pidada aga ideed inimeste jaotamiseks kahte lehte. Loo peategelane Raskolnikov esitab teoses mõttekäigu: “inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad.” Just sellele ideele tuginedes asub Raskolnikov tegutsema ning käivitab romaani sündmusteahela. Raskolnikov usub, et tema on haruldane inimene, selle uskumuse najal võtab ta kahelt naiselt elu; temast saab mõrtsukas. Minu arvates püüab romaan anda edasi mõtet, et inimeste jagamine mingite sotsiaalsete parameetrite järgi (tähtsad ja tähtsusetud, väärtuslikud ja väärtusetud, kõrged ja madalad) kasvatab ühiskonda, kus ühtedele on kurjus õigustatud, sest nad on tähtsamad, teistest paremad ja kõrgemal.
Kui tänapäeval peame inimeste võrdset kohtlemist osalt enesestmõistetavaks, siis 19. sajandil, mil romaan on kirjutatud, selline suhtumine nii tavaline ei olnud. On paratamatu, et mõned inimesed on rikkamad kui teised, aga raha ei tee neid teistest väärtuslikumaks. Raskolnikov elas nirus üüritoas, kandis räbaldunud riideid ning viis asju panti, et nende eest raha saada. Võib-olla pidas ta ennast majanduslikust olukorrast tulenevalt ka väärtusetuks, aga ta ei tahtnud olla halvem, arg ning harilik inimene. Koridoris vanaeide ukse taha kõndides mehe käed värisesid, ta oli ebalev ning hirmunud, tõmbas mitu korda hinge. 
Tähendab – enne kuritööd ei olnud Raskolnikov enese harulduses veel veendunud, aga peale esimest lööki tekkis temas jõud. Ta virutas mitu korda ning mehe uskumus sai tema enese jaoks teoga tõestatud. Võib-olla ongi Raskolnikovi kannatus sedavõrd suurem, et mõrva kahetsedes jõuab ta järelduseni, et on võrdne kõigi teiste inimestega. Kuigi Rodion on kuritöö sooritamise järel peaaegu hullumas, kõnnib justkui unesegasena läbi mitme peatüki, siis minu arvates tuleb selline meelestatus pigem hirmust vahele jääda kui süümepiinadest tehtu üle. Kahetsuse ja selle piinadeni jõuab ta alles Siberis olles. Kohati jääb mulje, et Raskolnikov ei adu tehtu tõsidustki – ta räägib ning mõtleb vanaeidest, aga unustab seejuures Lizaveta. Aga kahetseda on võimalik vaid juhul, kui me mõistame teo tagajärgi täielikult, neid õigustamata ning pisendamata. 
Minu arvates on meil vaja õnneni jõudmiseks kogeda piina ja kannatusi. Kui Raskolnikov loobus romaani lõpus veendumusest, et tapmine oli tema harukordsuse tõttu õigustatud, suutis ta kahetsedes jõuda õnne ning armastuseni. Ta laskus Heinaturul põlvedele ning suudles õnnejoovastuses porist pinda; kõrvalseisjate pilgetest hoolimata. Raskolnikov suutis näha Siberis olles seitsme aasta asemel seitset päeva, sest ta oli nii õnnelik. Samas, Svidrigailov, kes ei olnud võimeline lahti laskma kinnismõttest, et Dunja teda kunagi armastama ei hakka, tulistas end revolvriga teose lõpus. Raskolnikovile anti võimalus elus ettetulevat õnne veel kogeda ja tunda, Svidrigailov võttis eneselt selle privileegi. Ometi saab viimase rahakoti suuruse järgi liigitada väärtuslikuks, aga ta ei suutnud olla alandlik, leppida kaotusega. Raha ega julged teod ei too meile õnne (nagu ei saanud Svidrigailov raha eest Dunjat, Raskolnikov ei saanud vanaeide rublade eest õnnelikuks), vaid meie enese kannatus, alandlikkus teeb seda. 
Dostojevski tõestab romaanis ühe näite kaudu, kuidas inimeste kahte lehte laiali löömine (haruldased ja harilikud) ei tööta, see viib kurjuseni. Olenemata majanduslikust staatusest oleme võrdsed. Vaene mõrtsukas saab jõuda õnneni Siberi sunnitööl, aga rikas mõisnik mitte. 
Deisy Nursi


Elu kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahel

Iga päev pannakse maailmas toime mitmeid kuritegusid, osa on kergemad, osa raskemad. See on nagu katk, mis nakatab enim neid, kelle mentaalsed, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid on tasakaalust väljas. Siiski ei tea enamik inimesi, milline on elu pärast raske kuriteo sooritamist. “Tapsin vanaeide? Iseenda tapsin, mitte vanaeide!” olid Fjodor Dostojevski kirjutatud raamatu “Kuritöö ja karistus” peategelase Raskolnikovi sõnad peale jõhkrate mõrvade sooritamist. Tema elutee kuriteo sooritamise ja ülestunnistuse vahel oli kannatusterikas ja raske. 
Ükski vanglakaristus või trahv ei mõista reeglina kurjategijat hullemini hukka kui tema enda südametunnistus. Tänu sellele tajub inimene tehtud teo tegelikku väärtust ning määrab endale tõelise ja õiglase karistuse ise. See võib hingeliselt ja vaimselt väga laastav olla, nagu Raskolnikovi puhul, kelle südamel oli kaks brutaalset mõrva. Kõigi tema näiliselt karastunud kihtide all oli siiski kübeke südametunnistust, mis hävitas teda järk-järgult. Ta sulgus üha enam endasse, isoleerus teistest ja lükkas eemale ka kõige lähedasemad. Südametunnistus võib karistada nii moraalselt kui ka füüsiliselt, näiteks jäi Raskolnikov peale patutööd raskelt haigeks. See haigus ei olnud tingitud külmetusest ega viirusest, selle haiguse nimi oli südametunnistus ja hirm.
Elu ja olemise pärast kuriteo sooritamist muudavad talumatuks ka igasugused hirmud, kas vahelejäämise, teiste poolt ärapõlgamise või iseend ründavate tunnete ees. Hirmudele viitavad ka teatud käitumisviisid, mida täielikult varjata ei saa, näiteks närviline ja hajevil käitumine. Samuti takistab hirmutunne selget mõtlemist, sest tekitab pidevat ärevustunnet ja tavapäraste olukordade vääritimõistmist. Tihti võib hirm kujuneda lausa paranoiaks, kurjategijale tundub justkui, et igal hetkel ja igal pool keegi varitseb, võtab vahele või maksab talle kätte. Ka Raskolnikovil oli säärane suhe uurija Profiriga, kes kasutas tema peal psühholoogilist taktikat, mis tekitaski Raskolnikovis suurt paanikat ja hirmu vahelevõtmise ees. 
Ülestunnistamine on selle kõige ilusamas mõttes endaga rahu tegemine. Kergendus, mis tihtipeale selle otsusega kaasneb, annab uut lootust ja usku, et kõik võib veel paremuse poole minna. Selleni jõudmiseks on oluline kellegi tähtsa ja olulise inimese suunav tõuge, Raskolnikovil oli selleks Sonja. Sonja oli teenäitaja ja kaljukindel jõud, kes aitas tal ületada põhjatuna näiva kuristiku. Raskolnikov alistus lõpuks oma saatusele, mis tõi ta ellu märkimisväärse kergendustunde. Sellest hetkest sai ta pöördumatult hüvasti jätta teda laastanud mõrvadega ja oma eluga edasi minna. 
Tihtipeale pole ametlik määratud karistus nii karm ja laastav kui piinav ja pidev hirm tuleviku ja teadmatuse ees, mis jääb  kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahele. Südametunnistus ja hirm ei lasknud Raskolnikovil elu harjumuspäraselt jätkata ja tema ainukeseks pääseteeks oli ülestunnistamine. 
 Eliise Zeemann



Lootusest sirgub elu


Küllap ei suuda kõiki Dostojevski mõtteid, kihte ja metafoore raamatus mõista, mõistatan nende kallal veel edasises elus. Vaatamata sellele saan öelda, et olen läbi lugenud ühe maailmakirjanduse tippudest ja ei saa kuidagi eitada, et teos minusse jälge ei vajutanud. Avatuks jäid minu jaoks kihid, mis endagi elus relevantsed on ja iga päev minu mõtetes ringi rändavad.

Armastus on midagi nõnda suurt ja hoomamatut, lõpuni ei suudagi armu tajuda. Kuidas saab Sonja kalliks pidada meest, kes on tapnud tema parima sõbra ning viimase õe? Hoolida Raskolnikovist nii palju, et on valmis vabatahtlikult Siberisse sunnitööle minema? On truu ning käib meest vanglas vaatamas, isegi kui Raskolnikov igal järgneval päeval aina ükskõiksem on. Armastab, kui mees Sonjat haigla väravas nähes kiiresti peitu poeb. Pealtnäha vaid emotsiooni taga on peidus midagi salapärast: kuidas võib ainult üks pilk ning käte kokku panemine Rodioni mõistusele tuua ja panna mõrva üles tunnistama, kui ta oma veendumustes nii kindel on õilsa eesmärgi nimel tapmine on õigustatud. Samuti on Dunja südames vend väga tähtsal kohal: “Nüüd tulin sulle ainult ütlema, et kui ehk juhtumisi sul mind tarvis on, kui ehk vajad...kogu mu elu või midagi...siis kutsu mind, ma tulen.” Kedagi nii armsaks pidada, et oled nõus terve elu andma, saaks vaid armastatu elada. Mõtlen, et ega tõelist armastust enne ei adugi, kui seda kõigi oma ihuliikmetega koged. Armutunne peab midagi nii erakordset olema, et silmapilk mõistad. 

Usk ja ootus võrduvad lootusega. Lootuse võrdus ei tööta ühe liikme puudumisel. Suur ootuse olemasolu ei korva usu puudumist, sest usuta ei ole lootust. Oleme lootuseta kui robotid, lihtsalt eksisteerivad olendid. Raskolnikov andis sellele vanglapäevil tõestust: ta ei hoolinud oma karistuse pikkusest ega faktoritest, mis tema vabadusekaotust lühendaksid. Ainult tühjus ja elus olemise tunne. Mitte midagi pole ei oodata ega loota mõte helgemast tulevikust kaob iseenese tühjusesse. Hetkel, kui tuli usk, järgnes ootus alustada peale karistuse kandmist Sonjaga ühist elu . Nii tõid epiloogi lõpuleheküljed liidetavate ja summa iva kaunil moel esile. Mõeldes tagasi viimaste sündmuste lugemisele, meenuvad päikesekiired, rõõmupisarad ning üksteisest hoolimine. Ehk olidki nood raamatu lõpusündmused tahetud ootus, usk ja lootus. Ootus, et õnnelik lõpp ei jää tulemata, lootus, et Raskolnikov oma süü üles tunnistab, ning usk, et ka katkise minevikuga inimestel on terve tulevik.

Kui seada oma fookus maapealsetest mõtetest kõrgemale, võivad inimese olemus ja tema tõekspidamised radikaalselt muutuda. Raskolnikovi veendumused muutusid vanglas esialgu väga nukraks: pettumine kogu maailmas, sest teda ei käsitletud kui haruldast inimest, kelle tegudel on õigustus. Peale pistet südames muutus Rodja mõtteviis täielikult. Tänutunne ja vastastikune hoolimine tekkis temagi südamesse. Sündides mõtleme lihalikke mõtteid, kuid kui meie südameisse tuleb armastus elama on muutused on ka kõige sügavamas augus võimalikud. Paslik on tuua näide maailmakuulsast räpparist Kanye Westist, kes möödunud aasta sügisel üllatas oma kuulajaskonda erakordse gospelmuusikaalbumiga “Jesus is King”. Ajakirjanduses levisid mehest mitmed artiklid pealkirjadega: “Albumist “Mina olen Jumal” albumini “Jeesus on Kuningas”” (inglise keeles: “From I am God” to “Jesus is King”). Enesekeskse sisuga lauludest ülistusmuusikani – päris lood, mis meid iga päev ümbritsevad, kuid kiirmeedia uputuse tõttu usk neisse kaob. Need on olemas ja kui too lugu ükskord pärale jõuab, tead, et see oli väärt ootamist.

“Kuritööd ja karistust” lugedes mõtlesin mitmete tõlgenduste peale ning paljud Dostojevski ideed vajavad lahti muukimiseks pikemat aega. Teose keskmes on hoolimise ja lootuse kaotamine ning selle taasleidmine. Kui usus, lootuses ja armastuses mõelda ja elada, ei jõua pimedusemõtted meieni ning varajased päikesetõusud näitavad, et elu on elamist väärt.

Marlen Serbin

reede, 6. märts 2020

Mis ütled?

Teie ees on meie kooli ajalehe esimene number oma mahlakas kastmes ☺.
Nautige!


https://drive.google.com/open?id=1MLUTtNalhceb6wA69kI9hnTN8pdj9xDf

Marlen ja Deisy ootavad kaastöid aadressile misytled.tyg@gmail.com!