kolmapäev, 20. juuni 2018

Seitsmendale lennule

Kallis seitsmes lend!

Homme pärast aktust ületavad teie klassinumbrid ja -tähed oma kõlblik-kuni-tähtaja. Teie ei ole enam 12.a ja 12.b ja 12.t ja mina ei ole enam teie klassijuhataja ja õpetaja. Siiski mälestustes ja dokumentides sedagi on päris palju. Ma ei pea teile homme aktusel kõnet, ent midagi on hingel ikka veel öelda; seega pöördun siin teie poole. Ja et olla õpetajakutse kõrgusel, on minu hingel ikka midagi sellist, millel on õpetamise või juhendamise maik man. Andestatagu!

Teid ootab ees elu ägedamaid aegu: lahtiraputamine senisest väljakujunenud minast ja enda uus leidmine uute inimestega ja uutes kohtades. See võib puhuti olla hirmutav, aga see on üleni tore ja katsuge mitte muganduda senise minapildiga, leidke enda sügavamad kihid üles. Kõige olulisem igal ajal on see, kuidas inimene saab läbi iseendaga. Mida sa endale ütled, mida sa endale ei ütle, kuidas ennast tajud, kuidas ennast analüüsid (palun tehke sedagi) ja kuidas siis endas valmis keedetut teistele presenteerid sellest võib sõltuda väga-väga palju. Sa võid olla oma ala parim, aga kui sa oled teiste suhtes (sõna, suhtumise, pilgu või teoga) õel, siis oled ikka üksi. Üksiolemine on tore ainult siis, kui see on teadlik valik. Vastasel juhul see ei ole... tore.

Ärge vajuge pettekujutelma, et haridus koosneb tunnistustest ja diplomitest. Nii arvavad ainult need, kes on haridusest veidi kõveriti aru saanud. Ka diplomiteta inimene võib olla vägagi haritud. Purustage eelarvamuste müürid, mida ühiskond hariduse teemal nii usinalt ehitab. Teie ei ole riiklik tellimus, te olete päris inimesed päris eesmärkide, päris unistuste ja päris soovidega.

Mida ma öelda tahan? Seda, et sinu enese eneseharimine (siinkohal mõtle veidi kokku- ja lahkukirjutamise toredusele eesti keeles) ei lõpe kunagi, haridusteel ei ole lõppu; see on ring, mitte sirgjoon. Te ei ole absoluutselt mitte millegi lõpus praegu ärge laske end petta, see on vaid põgus bussipeatus, te olete alati teel vähemalt ma loodan, et olete – tegu on siiski valikuga. Te olete mulle südame külge kasvanud ja nii tore oleks mõelda, et te õpite kogu aeg edasi, et minu südame külge kasvanud inimesed tahavad õppida ja areneda, nagu sedastab meie kooli väärtuste nimekiri.

Mulle meeldib väga mõte, mis ei ole minu enda oma: haridus on tegelikult see, mida meil ei ole elus vaja. Tahan selle enda jaoks olulise väärtushinnangu teilegi kaasa pakkida, sest oleme sel teemal nii palju piike murdnud: miks mul seda (jama) vaja on? küsisid sa kirjandustunnis. Minu uskumus kattub lõigu alguse mõttega: kui sa õpid seda, mida sul on vaja, siis see on kutseoskus, see ei ole haridus. Päris-päris kullaprooviga haridus on see, mida on lihtsalt tore avastada, kildhaaval enda omaks teha. Sul ei ole vaja teada nii paljusid asju maailmas, õigupoolest on sul vaja teada üsna pisut, aga oleks ääretult kurb, kui sa selle piskuga lepiksid. See oleks, nagu sa sööksid iga päev tatraputru - sa jääd ellu, aga mis elu see on. Ära lepi tatrapudruga! Ole ise vilgas enamat tahtma, enamat leidma! Muidugi eeldab see tööd. Laisk ei saa enam, ta saab vähem. Ja imestab, miks teistel on (vaja) rohkem.

Ma olen teile südamest tänulik nende kolme koosveedetud aasta eest! Te õpetasite mind väga palju ja ma püüan nendest õppetundidest oma terad üles leida ning edasisse (õpetaja)ellu kaasa võtta. Ma vaatan aeg-ajalt teie pilte meie lennukaante vahel ja mõtlen teile; teie aga andke oma endistele õpetajatele aeg-ajalt teada, kuidas teil läheb.

Elagu meie kooli seitsmes lend!
12.a klassi klassijuhataja Averonika Beekmann

reede, 15. juuni 2018

Saladuslik lugemistuba

Kauaoodatud suvevaheaeg on käes, aga seiklused koolimajas ei taha lõppeda.
Üks värisev "piilukaamera" sattus lugemistoas peale vahvale kambale.
Vaadake, mis toimub lugemistoas siis, kui õpilased on läinud ja lasteaiad suletud.

Emma soolo.
"Mutionu pidu".





neljapäev, 31. mai 2018

L-ile


Seitsmenda lennu abiturient L palus pärast viimast vastamist minult edasise lugemise nimekirja. Muusika kirjandusõpetaja kõrvadele. Hõljusin veidi selles muusikas ja hakkasin siis õhtul und saamata mõtlema, mida esimeses järjekorras soovitada. Muusikale lisandus vastutus – häid raamatuid on ju hii-ii-ii-glama palju! Aga see on tore-tore-tore vastutus. Ja siin on minu väike nimekiri. L-ile ja teistelegi. Raamatud on kirjas suvalises, ma kordan, suvalises järjekorras. Kui need raamatud läbi, olen rõõmuga valmis kirjutama uue nimekirja.

¤ Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ maalib lugejale pildi sellest, mis juhtub totalitaarses ühiskonnas raamatutega. Selle teosega on hea alustada, sest siis oskab lugeja ehk järgmisi rohkem hinnata. Ja seda, et ta saab vabalt lugeda. Selle düstoopia põhjal vändati Hollywoodis film, kassahitiks saab see sügisel 2018. Treiler on siin.

¤ Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ on ühtlasi düstoopiline ja kaasaegne. Nii Ameerika ühendriikides kui ka Eestis kuuleb järjest enam sõnatriot „viljakas eas naine“. Tavaliselt kasutavad seda mehed, kes teavad, mida viljakas eas naised kindlasti tegema peaksid ja mida nad kindlasti teha ei tohiks. Selle romaani põhjal on tehtud paljude auhindadega pärjatud samanimeline seriaal, mis on nii põnev ja õudne, et tundub, nagu oleks päris.

¤ William Styroni „Sophie valikut“ lugesin juba aastaid tagasi, aga lahti ei ole see raamat mind lasknud. Mõni raamat lihtsalt on selline. Hoiatus: see ei ole kerge lugemine, sest valik, mille Sophie peab langetama, on… Tegelikult peab seda ise lugema, et aru saada. Samanimelist filmi Meryl Streepiga (Oscar) vaadata pärast lugemist.

¤ Veel üks raamat on mind sarnaselt eelmisega enda külge köitnud: Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“. Ka selle teosega käib kaasas väike hoiatus – lugemiselamus ei ole tore selle sõna otseses mõttes, küll aga mõtlemapanev ja analüüsima sundiv. Samanimelist filmi Tilda Swintoniga peaosas vaadata pärast lugemist.

¤ Tänu ajaloolasele Simon Sebag Montefiorele olen avastanud Venemaa Romanovite düsnastia telgitaguseid. 800leheküljeline „Romanovid“ kuulub kahtlemata minu lugemiselamuste tippu. Et ajaloost on võimalik nii kütkestavalt kirjutada, on lihtsalt… kütkestav.

¤ Ja siis veel Montefiore sulest Venemaa ajaloo erinevatest etappidest triloogia. Lugeda sellises järjekorras „Sašenka“, „Verev keskpäevataevas“, „Ühel talveööl“.

¤ Jätkan ajalooliste romaanide lainel. Soomlane Antti Tuuri on kirjutanud oma maa katkirebitud ajaloost „Igitee“, mis avab soomlaste kodusõja tagamaid. Sõna „katkirebitud“ minu eelmises lauses ütleb, ma arvan, raamatu sisu kohta päris palju.

¤ Ja veel ühe soomlase avastasin enda jaoks möödunud aastal: Katja Kettu. Noor kirjanik, kes kirjutab samuti oma maa ajaloo ainetel. Tegelased on väljamõeldud, kohad ja enamus sündmusi päriselt toimunud. Temalt on eesti keelde tõlgitud kolm romaani: „Ämmaemand“, „Ööliblikas“, "Keevitaja“.

¤ Imeilus-imevalus elulugu: vene helilooja Dmitri Šostakovitši „Tunnistus“. See pole mitte lihtsalt lugu ühest inimesest, vaid sissevaade möödunud sajandi Venemaale. Äärmiselt võluv lugemine.

¤ Mis juhtub siis, kui elada ilma armastuseta? Selle on sõnadesse ja kaante vahele osanud kirjutada eesti kirjanik Vahur Afanasjev oma romaaniga „Serafima ja Bogdan“.

¤ Mida veel öelda? Seda, et lastele peab lugema. Need, kellel on, saavad seda teha juba praegu. Kellel ei ole, võivad vaimu valmis panna. Iga päev võiks lugeda kohe mitu peatükki. Kui päev on olnud väsitav, siis võib piirduda ka ühega. Kui oled kohe täiesti-täiesti omadega läbi, siis võib piirduda paari vanasõna või mõistatusega – selle nipi on ära õppinud minu laps. Kui mõni õhtu venib pikale ja kõik on väga väsinud, siis minu 6-aastane ei lepi sellega, et ma kohe mitte midagi ei loe. Ta pistab mulle pihku „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ ja nõuab kaht mõistatust.
Ja häid lasteraamatuid on täis kõik raamatukogud. Muide, ka lasteraamat peab olema raamat, mitte väike vihikusse surutud kokkuvõte pikemast asjast. Mida vähem pilte ja rohkem juttu, seda parem. Lapsele.

Nimekirja kirjutas Averonika Beekmann

esmaspäev, 23. aprill 2018

Lugejakeskne lähenemine tekstile - novelli põhjal valminud lühifilm

11.a klass luges aprillis Mehis Heinsaare fantastiliste sugemetega novelli "Kohtumine Taageperas". Pärast lugemist arutati gruppides, mis võiks olla loetud teksti sõnum ja mõte just sellele grupile. Sellest mõttest lähtudes pidi iga grupp mõtlema välja filmi süžee, mis kattuks sõnumi poolest novelliga, aga ei pea olema tekstikeskne, vaid lugejakeskne.
Filmi autorid: Daily, Ana Bya, Yasmine

Head vaatamist!

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Sotsiaalne luule

12. klasside kirjandustunni teemaks on parasjagu sotsiaalne luule. Loeme Elo Viidingu, Jürgen Rooste ja Maarja Kangro luuletusi praeguse eesti ühiskonna probleemidest. 
Sotsiaalsele luulele on omane otseütlemine, iroonia, isegi sarkasm, släng, vägisõnad, vabavärss ja tundlik sotsiaalne närv.
Seadsime endale eesmärgiks sõnastada ka ise üks sotsiaalse luule valdkonda kuuluv luuletus, žanriks on akrostihhon - pane tähele ridade esimesi tähti.



räige möll ja kuradi külm
oleks nagu riik 
oleks nagu elu
sünnime ja sureme - äkki tõmbaks oksa?
tõeline eestlane joob Eesti viina
Eesti, raisk, ma ütlen EESTI, kuradi tõprad!

...kallis isamaa,
ai, kui valus, kui hümn on plagiaat
nagu polekski me eestlased - äkki läheks kohe Soome elama?
faking geid
RAISK, eestlus, meil EESTLUSEST on siin puudu
oleme siis alkohoolikud, RAISK, ITALKOHOOLKUST rahvas

- Katharina Bouvet


Riik nüüd saanud saja-aastaseks
Oh õnn ja rõõm
Olema nüüd pean just see õige eestlane
Sõjaväkke vaja minna aega põletama, et olla õige mees
Tuneeslasele pean näitama näppu: enne keskmist ja siis suunda
Eestlase uues käsiraamatus kõik Helveta fondis kirjas see
Kristluse pean vastu võtma
Arvestama kõigiga... kes kaheksandat põlve eestlane
Neegritele näitan ust, eesti puidust mõistagi
Gei? Oy vey.
Riiki pean ma austama, muidu olen muld! Ja just seda õiget Eestit!
Oh, Eesti 100. Õnn ja rõõm.
- Anonüümne


Räuskavad rahvamassid ajakirja veergudel
Olme probleemidest tüdinenud poliitikud
Oigamisest kurnatud opositsioon
Stipendiaatidest professorid
Teaduspreemia kanditaadid
Eliit, keda lihtsalt ei koti rahakasutus

Kaugele ulatuvad katteta lubatused
Ajuhalvatusse sattunud poliitikud
Nääklevad koha üle päikese all
Globaalse kliima poolt tekitatud genotsiid
Rahvast ei kuula mitte keegi
Operatsioon rahva päästmiseks ei õnnestu

- Martin T

Relvi täis on kogu maa
Olgu kus iganes
Olgu kus tahes
Suitsu kaugelt on näha
Tegevus kui palju
Ei nendest lahti saa

Kaugelt teada seda on
Alkohol kas pole
Nagu taevalik jook on ta meiele
Geneetikast pole kasu
Rahu saada pole
Oh my god

- Elsa

Rändasin Eestis ringi
Oksele ajas!
Ootasin vikerkaart
Sain sitta!
Terve maa oli seda täis
Elajad iga põõsa taga.

Kaugel nägin,
armunud paari
NORMAALNE!
Geid...
RAISK!
Oksele ajab.

- Mirjam

Rohkelt keeb meie sees vihkamist
Osades rohkem
Osades vähem
Sinu seksuaalne orientatsioon otsustab kõik
Tee mis sa teed, ole mis sa oled
Ekre hoiab ikka kahe käega peast kinni

Käime kord nädalas Läti piiril
Alko 1000'ndet ju vaja rahastada
Nii naised kui ka mehed
Garaažid laovad alkot täis
Rikkudes sellega
Oma pere tuleviku

- Anonüümne


Rahad lähevad lätti
Ostetakse alksi
Ossinivski pōhi lause
Sina ei tea sittagi
Tegelt kõik ju korras
Eestlased ei joo palju.
Kodumaa on tühi
Ainult penskarid alles
Nüüd on putsis
Geenius memm
Rügab tööd
Oodates lapsi koju
Joomine ja alkoreisid
Ajude väljavool

- Robin, Joosep

Jürgen Rooste stiilinäide 

Tavaline eesti idioot
Jürgen Rooste
*
tere
ma olen härra tahtejõuetu pask
tavaline eesti idioot
hämaramaalt
minu õnneks on kõik hästi
ja papp lippab
ma võin osta endale
seitsmetonnase pesumasina
ning lõhkuda selle veel samal ööl
ma võin leida tõelise õnne
ning sittuda selle peale
veel tossamas elus
ma võin vaadata võsareporterit
ja hilisöist uduerootikaprogrammi
sest kui ma just ei joo
või naist ei põruta
võin ma teha kõike sest
ma olen jumal –
tavaline eesti idioot
*
mind on palju mu nimi
on leegion ja ma valin
alati edgarit
mitte et ta mulle meeldiks
aga nii mõnus on teile käru keerata
*
kui arst või õps möliseb
ja ulub papi järele
siis sittugu endale suhu
ja mingu parem norrasse ehitajaks
või litsiks
need on kaks ausat ametit
millel on sügavam mõte -
kus saab teha midagi
oma kahe valge käega
*
siin ma olen – saatana väike abiline
kõik on korras nagu
alati
ma vihkan end
ja armastan sind
ega suuda
meie kahe vahel valida
kui küsid
kuidas mul läheb
vastan: sitasti
nii nagu eestlasel ikka
*
juba maailma esimene
munarakust võrsunud kotkanäoline saks
karl ernst von baer
kes laiutab igatsevalt
kahetsushallil kahekroonisel
(millel pole erinevalt rakubioloogiast
pikka tulevikku nii et kirjanduslikult
on väga lühinägelik seda siin mainida)
teadis et
eestlased on vaimuterve
ja jumalapõlglik rahvas
just seepärast me usumegi
horoskoope
ennustajaid
musta kassi
meie igapäevast tabloidi
lõpmatut majanduskasvu
ja poliitikuid kes räägivad
rahast
mõtelda
kui ilusasti see kõlab:
rohkem raha
see on peaaegu nagu:
rohkem seksi
nii saab öelda ainult
väga tark inimene
*
eriti uhke olen ma selle üle
et ma ei tunne ühtki
neegrit
hiinlast
mustlast
juuti
venelast
lätlast
katoliiklast
intellektuaali
ega pede
saage aru
mina pole neid siia kutsunud
ma unistasin linalakast
aga kohtasin tumedapäist tundmatut
teadagi
säärane läeb undiks
nõnda hoiatas juba
kadunud kitzbergi vanama
aga teda siis keegi kuulas
seelikutes meeste üle
alguses ainult naerdi
nutma oleks pidanud
*
Tõeline võitja on see
kes aasta lõpuks end
ja oma peret ei tapa
keda ei aeta vöötrajal alla
mil ta ettevaatamatu pilk
on peatunud mööduval kaunitaril
keda ei taba mõni südameveresoon-
konnahaigus sest tal pole kunagi aega
enese jaoks
kelle minibussi ei sõideta
kiirteel sodiks mil tal
pole turvavöö kinni
kelle ilusasse kollu ei tungi
väriseva käega amatöörpalgamõrvari
ekslik kuul (proffe on igal alal raske leida)
kes ei sattu sügisesele tormimerele
praamlaeval, millel salaja
veetakse relvi
tema ongi tõeline winnertakesitall-
wearethechampions-võitja
ja saab aasta viimasel päeval
uhiuue pesumasina
*
aga armastust ei tulnud vargamäele