esmaspäev, 27. aprill 2020

Liikuva pildiga lugemissoovitused

10. ja 12. klasside õpilased lugesid enne kevadvaheaega enda valitud raamatut, mille nad leidsid kodusest raamatukogust või mille jõudsid enne eriolukorda raamatukogust haarata. Teie ees on kaasakiskuvad raamatututvustused ja loodetavasti leiate siit midagi enda lugemislauale. Video avaneb lingile (õpilase nimi ja teose pealkiri moodustavad lingi) vajutades.



Cätlin luges R. J. Palacio noorteromaani "Ime"

Rahva Raamatu lehel on teose kohta selline tutvustus: August (Auggie) Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja 
kui teie olete kunagi koolis uus laps olnud, siis teate, kui raske see võib olla. Auggie on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatamata on ta täpselt samasugune nagu nemad?
USA autor R. J. Palacio on kirjutanud moodsa klassika – humoorika, tujutõstva ja uskumatult liigutava romaani, mida ühe hooga läbi lugeda, teistele edasi anda ja tükk aega pärast viimase lehekülje lugemist mäletada.
„Ime“ püsis pikka aega New York Timesi raamatumüügi edetabelis esikohal ning on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Ines räägib Inga Berristeri armastusromaanist "Südame kapriis"


Vanade raamatute lehel antikvariaat.ee tutvustatakse romaani nii: 17-aastase neiuna armus Deborah Vermont oma kaugesse sugulasse. Ta oli kindel, et see tunne on vastastikune, kuid sai ootamatult teada, et mees on kihlatud teisega.Neiu lahkub kodust ja naaseb sinna alles 10 aasta pärast. Ta arvab, et minevik on jäädavalt seljataga, kuid hingepõhjas igatseb ikka veel oma esimese armastuse järele.
Mis ootab teda kodupesas?

Eleen tutvustab noorteromaani "Ma annan sulle päikese"

Kirjastuse Pegasus kodulehel on raamatu kohta kirjutatud nõnda: "Me kõik kulgesime
vääramatul kokkupõrkekursil. Võib-olla on mõned inimesed lihtsalt loodud olema ühes ja samas jutus."

 Alguses on Jude ja tema kaksikvend Noah lahutamatud; nad on NoahjaJude. Noah joonistab pidevalt ja on kõrvuni omapärasesse naabripoissi armunud, põrgulikult söakas Jude aga kannab tulipunast huulepulka, hüppab kaljudelt vette ja räägib nende mõlema eest. 


Mõni aasta hiljem on kaksikud ühe õnnetu sündmuse tõttu tundmatuseni muutunud ja teineteisele võõraks jäänud, aga kuigi kumbki selle üle ei rõõmusta, ei oska nad astuda sammu, mis nad jälle ühendaks.
Algusaastatest jutustab Noah, hilisematest Jude, ent kummalgi on rääkida vaid pool lugu ja kui nad leiavad taas tee teineteiseni, saavad nad võimaluse oma maailm uueks luua.
Minu arvates pole see mitte üksnes aasta parim noorteraamat, vaid üks aasta parimaid raamatuid üldse.



Markus luges raamatut "Vello 42 maailma avastamas" ja soovitab seda teistelegi selle hea huumori pärast

Apollo tutvustab raamatut oma kodulehel nii: Kõigepealt käisin Soomes tööl ja seejärel 
Ateenas puhkamas. Nende kahe vahepeal käisin WCs ka aga sellest käigust pole midagi erilisemalt rääkida, kuna seedimine oli korras. Igal juhul on väga hea meel, et need veidi veidrad lood kaante vahele said ja nüüd igavesest ajast igavesti raamaturiiulis pahaaimamatuid lugejaid varitsevad.

Karin luges Robert van Guliki krimiromaani "Kummitused kloostris"

 Vanaraamat.ee tutvustab ka raamatut: Pealinnast Hanyuani naasev kohtunik Di kaaskond jääb mägedes äikesetormi kätte. Ainus sobiv ulualune on lähedal asuv taoistlik Hommikupilve klooster. Kuid nagu arvata võib, pole püha klooster sugugi nii pühalikult rahulik paik, nagu arvata võiks. Kohtunik Di peab lahendama järjekordse mõistatuse, mis on seotud kummituste, vanade kuritegude ja vandenõuga. 

Robert Hans van Gulik (1910–1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid. 


Anette tegi videotutvustuse Betti ALveri luulekogu "Korallid Emajões" põhjal

 Luulekogule on pealkirja andnud üks luuletus selles. Luuletust saab näitleja Katriina Undi esituses kuulata siin

Elis jagab lugemismuljeid üle ilma tuntud Ladina-Ameerika kirjaniku Gabriel García Márquez raamatust "Armastusest ja teistest deemonitest"

Apollo lehelt saab teose kohta lugeda järgmist: 1949. aaastal saadetakse Colombia päevalehe uudistereporter Gabriel García
Márquez kunagisse Santa Clara kloostrisse, kus tühjendatakse maa-aluseid hauakambreid, et teha kohta uue viietärnihotelli ehitusele. Tööliste kirkalöökidest puruneb hauaplaat teise järel, kuni ühe kivi alt valgub välja ergav vasekarva tohutu pikk juuksepahmak. Ja noorele reporterile meenub vanaema jutustatud legend voogavate kiharatega lapseohtu markiisitarist, kelle saatuse määrasid marutaudis koer ja deemoneist armutuim – armastus.

Üks anonüümseks jääda soovinud lugeja soovitab meile praegusesse aega väga sobivat Albert Camus' romaani "Katk"

Raamatupood reklaamib romaani selliste sõnadega: Põhja-Aafrika rannikul asuvas Orani linnas algab katk mitme kuulutusliku sündmusega, mida inimesed kummatigi tähele ei pane. Järk-järgult saab tõvest aga kõike ja kõiki ümbritsev reaalsus, mis kustutab mineviku ning paiskab oma ohvrid äärmistesse kannatustesse, hullusesse ja kaastundesse.
See on lugu raugematust õudusest, ellujäämisest ja vastupanust, sellest, kuidas inimkond on sajandite jooksul surmale vastu astunud.













neljapäev, 16. aprill 2020

Mis on kodu, kus on kodu?

12. klassidel oleks pidanud 17. aprillil olema tutipäev – aeg meenutada lapsepõlve, pulgakomm suus, patsid peas, veepüstol tagataskus. Tänavu tuli kevad teisiti ja tutipäeva ei ole, aga suureks on saanud abituriendid siiski. Seda näitab nende võime näha maailma, analüüsida seda ka kirjandusteosele tuginedes.
Gümnaasiumis läbitakse kuus kirjanduskursust, neist viimane kannab pealkirja "Kirjandus ja ühiskond", mille raames loeti igasugu huvitavaid raamatuid, kaasa arvatud Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber", mille põhjal Marleen Anderson vaagib peresuhete olulisust.



Mis on kodu, kus on kodu?

Kõik teavad, et selleks, et koda oleks kodu, on vaja enamat kui ust ja akent. On vaja kodutunnet. Aga kuidas tekib see keeruline raske-sõnadesse-panna-emotsioon. Romaanis “Tants aurukatla ümber” ei pruugi keskseks teemaks olla koduse õhkkonna loomine, küll aga on seal hästi esile toodud pinged, mis võivad tekkida generatsioonide vahel, kes ühe katuse all elavad.

Ehk võib minu probleemivalikut veidi pentsikus pidada. Kergem oleks Mats Traadi teose põhjal kirjutada kiiresti arenevast maailmast ja sellest, kui raske või kerge on sellega inimestel kaasas käia, kas see on üldse vajalik. Need võisid olla minu isiklikud kogemused, mis mind selle teose lugedes mõjutasid ning panid tähele panema midagi sootuks teist.

Esimeses tantsus köitsid mind perepoeg Jüri tunded oma venna ja isa suhtes. See trots ja kadedus, mis viisid ta peaaegu et kodust lahkumiseni, kõrvuti Aniluige oskamatusega oma pojale tänu ja armastust avaldada on ilmselt tuttavad nii mõnelegi. Praegusel ajal ei pruugi ei noored ega isegi nende vanemad enam olla näinud aurukatelt, küll aga on nendevaheliste tülide ja kraaklemiste sisu tekstiga äravahetamiseni sarnane. Julgen oma kogemusest täie kindlusega öelda.

Lapse närv on must, sest ta tunneb, et tema soovidega ei arvestata, et ta ei ole prioriteet või temale keelatakse midagi, mida vennale lubatakse. See ei ole aus. Miks mina halvem olen? Kui nemad mind ei armasta, siis mina ei taha ka neid armastada. See mõttekäik on kerge tulema, olukord ei pruugi olla isegi tõsine. Emotsioonid keevad üle, sest põhjendusi oma reeglitele ja otsustele ei meeldi vanematele seletada.

Vanem on mattunud enda murede alla, üritades hoida kodus rahu, toita ära kodused, saada töö tehtud ja enne suve mõni lill või maasikataim ka maha istutatud. Niisiis on pinges ka lapsevanem. Teha on nii palju, et senikaua kui laps läheb hommikul kooli, saab õhtul kõhu täis ja koristab toa ära, ei näe vanem põhjust lapse tegevustesse rohkem süveneda.

Kumbki pool ei võta aega, et maha istutada ja rääkida maast ja ilmast, kiita teist või jagada oma muret. Nii võib juhtuda, et kuigi inimesed elavad sama katuse all, teavad nad üksteisest väga vähe.

Inimloom vajab lähedust ja kindlust. Kui seda ei ole omaste keskel, siis jõuab igaüks sinna punkti, kus nad tunnevad end kodus ebamugavalt. Kõik ei pruugi üritada kodust ära hiilida, nagu seda tegi Jüri, aga see võib viia karjumiste, arusaamatuste, võõrandumiseni.

Kui on jõutud selleni, et üksteist sõimatakse, tulevad minu arvates kõige paremini välja kaklejate generatsioonierinevused. Vanemad, kes nõuavad kuuletumist, kutsudes seda austuseks, ja noored, kes on õppinud oma tundeid peitma roppuste ja ükskõiksuse maski taha. Aurukatelt võib tõlgendada kui ideed kodust: kuigi seda pärandatakse edasi põlvest põlve, muutub see siiski iga generatsiooni jaoks sobivaks ja omanäoliseks. Kui majas elavad koos kaks või kolm generatsiooni korraga, kellel kõigil on oma nägemus, kuidas üks kodu peaks toimima, ja omavaheline suhtlus on vähem kui puudulik, ei saa keegi õnnelik olla. Kõigi vanemad annavad oma lastele kaasa nii palju endast, kui nad suudavad, head kindlasti, aga tahes-tahtmata tuleb kaasa ka nende isiklik taak, millest killuke tuleb omakorda nende vanematelt ja nii edasi kuni suguvõsa, võib-olla inimajaloo alguseni. Kui probleeme tõeliselt mitte lahendada, mitte anda üksteisele ruumi olla indiviidid enda arvamuste ja soovidega, vooruste ja pahedega, ega osata leida kompromisse, jääme ilma kodutundest. Nii ka kodust.

Kui peaks tulema sõda, muretseb ka torisev teismeline oma vanema turvalisuse pärast, unustades kõik halva, sest nii see kord juba on. Kui sõda lõpeb ja aeg on naasta koju, tagasi korterisse Lasnamäel või suurde häärberisse metsade ja mere vahele, ei muretse keegi seinakrohvi pärast. Ainus tõeline soov ja lootus on, et keegi oleks kodus. Kodu teevad inimesed. Seda hoiavad inimesed.

Kui Aniluik aastaid hiljem tagasi kodutallu jõudis, ootas teda Milli. Milli, kes ostis kokku kõik tema asjad, kui vald need oksjonile pani, kes hoidis ta kodu korras ja pakkus naasnud mehele kartuliputru. Milli oligi Aniluige kodu. Sellest hoolimata oli Mats valmis peaaegu et kodust taaskord lahkuma ei millegi muu kui häbi pärast, mis teda aias oinanäoga luuras. Kuigi lugu lõppes õnnelikult, näitab see sama olukord, kus vanamees kordab aastaid hiljem poisikese tegusid, perekonna kui üksuse sümpaatset joont olla koomiliselt seotud üksteisega, tahad seda või mitte.

Seega, mis või kus see kodu on? Ei ole tähtis. Peaasi, et on olemas need inimesed, kes tekitavad kodutunde. Kui see on olemas, võib kodu olla igal pool. Sellegipoolest, ei tohi unustada ka seda, et selleks, et see püsiks nii, ei piisa vaid veresugulusest või headest kavatsustest. Oma armastust ja tänu tuleb välja näidata. Oma vanaemale, isale, koerale või sõbrannale. Kes tahes see on, sul on kohustus ka vaeva näha , et pere püsiks. Kuigi generatsioonide erinevused teevad lapsevanema ja lapse vahel üksteisemõistmise keerulisemaks, on see tähtis side, mida tasuks hoida kui võimalik.

Lõpetuseks sõnastaksin ümber ühe teise kuulsa Eesti kirjaniku, Anton Hansen Tammsaare sulest pärit lause: tee tööd ja näe vaeva armastusega, siis ta ka tuleb.

Mida veel loeti?
Georg Orwell „1984“
Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Margaret Atwood „Teenijanna lugu“
Albert Camus „Võõras“
Vaba valiku teos

neljapäev, 2. aprill 2020

Südametunnis on suurim hukkamõistja

11. klasside õpilased lugesid läbi 19. sajandi vene kirjaniku Fjodor Dostojevski surematu teose "Kuritöö ja karistus". Kui see raamat on mõttega läbi loetud ja kaevatud, siis võib inimene öelda, et midagi-natuke on elu kohta juba teada. Teose põhjal saabus õpetaja Beekmanni arvutisse väga huvitavaid mõtteavaldusi-analüüse. Oskar kutsub osa saama ja kaasa mõtlema. Üle kõige aga  lugema. 




Väärtuslikuks ei saa kurjuse toel
1866. aastal ilmunud Fjodor Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus” sündmustikku on võimalik kokku võtta lühidalt: vaesuses virelev juuratudeng Rodion Raskolnikov tapab kirvega liigkasuvõtjast vanaeide ja tema õe. Mees püüab end süüst puhtaks pesta, kuid lõpetab siiski kaheksa aastat kestva sunnitööga kaugel Siberis. Olekski nagu kogu lugu. Ometi paneb teos ning selle tegelased ka 150 aastat hiljem jutulõnga ja mõtted veerema. Ja mis olulisim – raamatut loetakse siiani. 
Usun, et teatud teosed pakuvad kõneainet ka sajand hiljem just seetõttu, et autor on suutnud tabada inimloomuse kõige sügavamaid soppe – neid põhimõtteid, mis ajaga võib-olla pisut oma kuju muudavad, aga jäävad siiski alles. Dostojevski kujutab romaanis äärmuslikus vaesuses elavaid inimesi ning nende hullumeelseid tegusid sellest välja tulemiseks; usku Jumalasse ja enese ideedesse ning armastust ja sellega kaasnevaid ohverdusi. Neil kõikidel printsiipidel elavad ka 21. sajandi inimesed. 
Romaani keskseks teemaks võib pidada aga ideed inimeste jaotamiseks kahte lehte. Loo peategelane Raskolnikov esitab teoses mõttekäigu: “inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad.” Just sellele ideele tuginedes asub Raskolnikov tegutsema ning käivitab romaani sündmusteahela. Raskolnikov usub, et tema on haruldane inimene, selle uskumuse najal võtab ta kahelt naiselt elu; temast saab mõrtsukas. Minu arvates püüab romaan anda edasi mõtet, et inimeste jagamine mingite sotsiaalsete parameetrite järgi (tähtsad ja tähtsusetud, väärtuslikud ja väärtusetud, kõrged ja madalad) kasvatab ühiskonda, kus ühtedele on kurjus õigustatud, sest nad on tähtsamad, teistest paremad ja kõrgemal.
Kui tänapäeval peame inimeste võrdset kohtlemist osalt enesestmõistetavaks, siis 19. sajandil, mil romaan on kirjutatud, selline suhtumine nii tavaline ei olnud. On paratamatu, et mõned inimesed on rikkamad kui teised, aga raha ei tee neid teistest väärtuslikumaks. Raskolnikov elas nirus üüritoas, kandis räbaldunud riideid ning viis asju panti, et nende eest raha saada. Võib-olla pidas ta ennast majanduslikust olukorrast tulenevalt ka väärtusetuks, aga ta ei tahtnud olla halvem, arg ning harilik inimene. Koridoris vanaeide ukse taha kõndides mehe käed värisesid, ta oli ebalev ning hirmunud, tõmbas mitu korda hinge. 
Tähendab – enne kuritööd ei olnud Raskolnikov enese harulduses veel veendunud, aga peale esimest lööki tekkis temas jõud. Ta virutas mitu korda ning mehe uskumus sai tema enese jaoks teoga tõestatud. Võib-olla ongi Raskolnikovi kannatus sedavõrd suurem, et mõrva kahetsedes jõuab ta järelduseni, et on võrdne kõigi teiste inimestega. Kuigi Rodion on kuritöö sooritamise järel peaaegu hullumas, kõnnib justkui unesegasena läbi mitme peatüki, siis minu arvates tuleb selline meelestatus pigem hirmust vahele jääda kui süümepiinadest tehtu üle. Kahetsuse ja selle piinadeni jõuab ta alles Siberis olles. Kohati jääb mulje, et Raskolnikov ei adu tehtu tõsidustki – ta räägib ning mõtleb vanaeidest, aga unustab seejuures Lizaveta. Aga kahetseda on võimalik vaid juhul, kui me mõistame teo tagajärgi täielikult, neid õigustamata ning pisendamata. 
Minu arvates on meil vaja õnneni jõudmiseks kogeda piina ja kannatusi. Kui Raskolnikov loobus romaani lõpus veendumusest, et tapmine oli tema harukordsuse tõttu õigustatud, suutis ta kahetsedes jõuda õnne ning armastuseni. Ta laskus Heinaturul põlvedele ning suudles õnnejoovastuses porist pinda; kõrvalseisjate pilgetest hoolimata. Raskolnikov suutis näha Siberis olles seitsme aasta asemel seitset päeva, sest ta oli nii õnnelik. Samas, Svidrigailov, kes ei olnud võimeline lahti laskma kinnismõttest, et Dunja teda kunagi armastama ei hakka, tulistas end revolvriga teose lõpus. Raskolnikovile anti võimalus elus ettetulevat õnne veel kogeda ja tunda, Svidrigailov võttis eneselt selle privileegi. Ometi saab viimase rahakoti suuruse järgi liigitada väärtuslikuks, aga ta ei suutnud olla alandlik, leppida kaotusega. Raha ega julged teod ei too meile õnne (nagu ei saanud Svidrigailov raha eest Dunjat, Raskolnikov ei saanud vanaeide rublade eest õnnelikuks), vaid meie enese kannatus, alandlikkus teeb seda. 
Dostojevski tõestab romaanis ühe näite kaudu, kuidas inimeste kahte lehte laiali löömine (haruldased ja harilikud) ei tööta, see viib kurjuseni. Olenemata majanduslikust staatusest oleme võrdsed. Vaene mõrtsukas saab jõuda õnneni Siberi sunnitööl, aga rikas mõisnik mitte. 
Deisy Nursi


Elu kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahel

Iga päev pannakse maailmas toime mitmeid kuritegusid, osa on kergemad, osa raskemad. See on nagu katk, mis nakatab enim neid, kelle mentaalsed, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid on tasakaalust väljas. Siiski ei tea enamik inimesi, milline on elu pärast raske kuriteo sooritamist. “Tapsin vanaeide? Iseenda tapsin, mitte vanaeide!” olid Fjodor Dostojevski kirjutatud raamatu “Kuritöö ja karistus” peategelase Raskolnikovi sõnad peale jõhkrate mõrvade sooritamist. Tema elutee kuriteo sooritamise ja ülestunnistuse vahel oli kannatusterikas ja raske. 
Ükski vanglakaristus või trahv ei mõista reeglina kurjategijat hullemini hukka kui tema enda südametunnistus. Tänu sellele tajub inimene tehtud teo tegelikku väärtust ning määrab endale tõelise ja õiglase karistuse ise. See võib hingeliselt ja vaimselt väga laastav olla, nagu Raskolnikovi puhul, kelle südamel oli kaks brutaalset mõrva. Kõigi tema näiliselt karastunud kihtide all oli siiski kübeke südametunnistust, mis hävitas teda järk-järgult. Ta sulgus üha enam endasse, isoleerus teistest ja lükkas eemale ka kõige lähedasemad. Südametunnistus võib karistada nii moraalselt kui ka füüsiliselt, näiteks jäi Raskolnikov peale patutööd raskelt haigeks. See haigus ei olnud tingitud külmetusest ega viirusest, selle haiguse nimi oli südametunnistus ja hirm.
Elu ja olemise pärast kuriteo sooritamist muudavad talumatuks ka igasugused hirmud, kas vahelejäämise, teiste poolt ärapõlgamise või iseend ründavate tunnete ees. Hirmudele viitavad ka teatud käitumisviisid, mida täielikult varjata ei saa, näiteks närviline ja hajevil käitumine. Samuti takistab hirmutunne selget mõtlemist, sest tekitab pidevat ärevustunnet ja tavapäraste olukordade vääritimõistmist. Tihti võib hirm kujuneda lausa paranoiaks, kurjategijale tundub justkui, et igal hetkel ja igal pool keegi varitseb, võtab vahele või maksab talle kätte. Ka Raskolnikovil oli säärane suhe uurija Profiriga, kes kasutas tema peal psühholoogilist taktikat, mis tekitaski Raskolnikovis suurt paanikat ja hirmu vahelevõtmise ees. 
Ülestunnistamine on selle kõige ilusamas mõttes endaga rahu tegemine. Kergendus, mis tihtipeale selle otsusega kaasneb, annab uut lootust ja usku, et kõik võib veel paremuse poole minna. Selleni jõudmiseks on oluline kellegi tähtsa ja olulise inimese suunav tõuge, Raskolnikovil oli selleks Sonja. Sonja oli teenäitaja ja kaljukindel jõud, kes aitas tal ületada põhjatuna näiva kuristiku. Raskolnikov alistus lõpuks oma saatusele, mis tõi ta ellu märkimisväärse kergendustunde. Sellest hetkest sai ta pöördumatult hüvasti jätta teda laastanud mõrvadega ja oma eluga edasi minna. 
Tihtipeale pole ametlik määratud karistus nii karm ja laastav kui piinav ja pidev hirm tuleviku ja teadmatuse ees, mis jääb  kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahele. Südametunnistus ja hirm ei lasknud Raskolnikovil elu harjumuspäraselt jätkata ja tema ainukeseks pääseteeks oli ülestunnistamine. 
 Eliise Zeemann



Lootusest sirgub elu


Küllap ei suuda kõiki Dostojevski mõtteid, kihte ja metafoore raamatus mõista, mõistatan nende kallal veel edasises elus. Vaatamata sellele saan öelda, et olen läbi lugenud ühe maailmakirjanduse tippudest ja ei saa kuidagi eitada, et teos minusse jälge ei vajutanud. Avatuks jäid minu jaoks kihid, mis endagi elus relevantsed on ja iga päev minu mõtetes ringi rändavad.

Armastus on midagi nõnda suurt ja hoomamatut, lõpuni ei suudagi armu tajuda. Kuidas saab Sonja kalliks pidada meest, kes on tapnud tema parima sõbra ning viimase õe? Hoolida Raskolnikovist nii palju, et on valmis vabatahtlikult Siberisse sunnitööle minema? On truu ning käib meest vanglas vaatamas, isegi kui Raskolnikov igal järgneval päeval aina ükskõiksem on. Armastab, kui mees Sonjat haigla väravas nähes kiiresti peitu poeb. Pealtnäha vaid emotsiooni taga on peidus midagi salapärast: kuidas võib ainult üks pilk ning käte kokku panemine Rodioni mõistusele tuua ja panna mõrva üles tunnistama, kui ta oma veendumustes nii kindel on õilsa eesmärgi nimel tapmine on õigustatud. Samuti on Dunja südames vend väga tähtsal kohal: “Nüüd tulin sulle ainult ütlema, et kui ehk juhtumisi sul mind tarvis on, kui ehk vajad...kogu mu elu või midagi...siis kutsu mind, ma tulen.” Kedagi nii armsaks pidada, et oled nõus terve elu andma, saaks vaid armastatu elada. Mõtlen, et ega tõelist armastust enne ei adugi, kui seda kõigi oma ihuliikmetega koged. Armutunne peab midagi nii erakordset olema, et silmapilk mõistad. 

Usk ja ootus võrduvad lootusega. Lootuse võrdus ei tööta ühe liikme puudumisel. Suur ootuse olemasolu ei korva usu puudumist, sest usuta ei ole lootust. Oleme lootuseta kui robotid, lihtsalt eksisteerivad olendid. Raskolnikov andis sellele vanglapäevil tõestust: ta ei hoolinud oma karistuse pikkusest ega faktoritest, mis tema vabadusekaotust lühendaksid. Ainult tühjus ja elus olemise tunne. Mitte midagi pole ei oodata ega loota mõte helgemast tulevikust kaob iseenese tühjusesse. Hetkel, kui tuli usk, järgnes ootus alustada peale karistuse kandmist Sonjaga ühist elu . Nii tõid epiloogi lõpuleheküljed liidetavate ja summa iva kaunil moel esile. Mõeldes tagasi viimaste sündmuste lugemisele, meenuvad päikesekiired, rõõmupisarad ning üksteisest hoolimine. Ehk olidki nood raamatu lõpusündmused tahetud ootus, usk ja lootus. Ootus, et õnnelik lõpp ei jää tulemata, lootus, et Raskolnikov oma süü üles tunnistab, ning usk, et ka katkise minevikuga inimestel on terve tulevik.

Kui seada oma fookus maapealsetest mõtetest kõrgemale, võivad inimese olemus ja tema tõekspidamised radikaalselt muutuda. Raskolnikovi veendumused muutusid vanglas esialgu väga nukraks: pettumine kogu maailmas, sest teda ei käsitletud kui haruldast inimest, kelle tegudel on õigustus. Peale pistet südames muutus Rodja mõtteviis täielikult. Tänutunne ja vastastikune hoolimine tekkis temagi südamesse. Sündides mõtleme lihalikke mõtteid, kuid kui meie südameisse tuleb armastus elama on muutused on ka kõige sügavamas augus võimalikud. Paslik on tuua näide maailmakuulsast räpparist Kanye Westist, kes möödunud aasta sügisel üllatas oma kuulajaskonda erakordse gospelmuusikaalbumiga “Jesus is King”. Ajakirjanduses levisid mehest mitmed artiklid pealkirjadega: “Albumist “Mina olen Jumal” albumini “Jeesus on Kuningas”” (inglise keeles: “From I am God” to “Jesus is King”). Enesekeskse sisuga lauludest ülistusmuusikani – päris lood, mis meid iga päev ümbritsevad, kuid kiirmeedia uputuse tõttu usk neisse kaob. Need on olemas ja kui too lugu ükskord pärale jõuab, tead, et see oli väärt ootamist.

“Kuritööd ja karistust” lugedes mõtlesin mitmete tõlgenduste peale ning paljud Dostojevski ideed vajavad lahti muukimiseks pikemat aega. Teose keskmes on hoolimise ja lootuse kaotamine ning selle taasleidmine. Kui usus, lootuses ja armastuses mõelda ja elada, ei jõua pimedusemõtted meieni ning varajased päikesetõusud näitavad, et elu on elamist väärt.

Marlen Serbin

reede, 6. märts 2020

reede, 15. november 2019

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ...

... ja joovad kohvi". See on küll Agne Martin-Lugandi romaani pealkiri, aga raamatute osas on tal õigus. Kohvi võid ka tee või kakao vastu vahetada, aga raamatutel on eriline võime tekitada võimsaid tundeid. See konkreetne raamat haaras nii, et ma ei tõusnud pühapäevasel hommikul enne tugitoolist, kui raamat läbi sai. Kolme tunniga! Kahjuks ei ole seda enam kusagil müügil, aga laenutage raamatukogust.

See oli nüüd sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin öelda, et meile saabus jällegi üks suur raamatukast ja usun, et saime uut lugemist igale maitsele.

TAEVATREPP
Mart Kivastik



Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! Minevikus on mõnus, igavene suvi ja Procol Harum, pikad juuksed, tüdrukud ja Jenkki näts. Päriselus on sügis, sõbrad kiilakad ja kibestunud, tüdrukud abielus ja isa, kes vanasti oli spordimees, põeb Alzheimerit. Miski ei kisu siia tagasi. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda või kuidas üldse. 
"Taevatrepp" on Mart Kivastiku uus romaan ajast, muusikast, sõprusest ja armastusest lapsepõlve ja tänapäeva Tartus.

LASE LEHTLIILIALA KASVADA
George Orwell



1936. aastal ilmunud „Lase lehtliilial kasvada“ on George Orwelli kolmas, sotsiaalkriitiline romaan, mis kõneleb 1930. aastate Londoni rikaste ja vaeste elust. Romantilise meelelaadiga peategelane Gordon Comstock otsustab astuda vastu rikkuse ja staatuse üleüldisele kummardamisele ning arutule rahakulutamisele, oskamata aimatagi, kui sünge ja masendava pöörde tema elu pärast seda võtab. Just nagu „Pariisi ja Londoni heidikud“, tugineb seegi romaan Orwelli enda kogemustele.

MEIE VÄIKE SALADUS
Roz Nay



„Meie väike saladus” on vastupandamatu, judinaid tekitav romaan kadunud naisest, ohtlikust armukolmnurgast ja saladustest, mida kiivalt enda teada hoitakse või jagada otsustatakse. Angelat hoitakse politsei ülekuulamisruumis. Tema kunagise peigmehe abikaasa on kaduma jäänud ja uurija Novak on kindel, et Angela teab midagi, ehkki väidab vastupidist. Novaki pinnimise peale jutustab Angela kümne aasta taguse loo. Kas Angela on haavunud endine kallim, kellel on halvad kavatsused? Või on ta ettur kellegi teise kättemaksuplaanis? Keda ta kaitseb? Ja miks? Ootamatuid pöördeid ja pinevust täis „Meie väike saladus” on pingeline kassi-hiire mäng ja haarav triller valedest, mida räägime teistele – ja iseendale.

VÕÕRAS
Albert Camus



Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.

MA TEENINDASIN INGLISE KUNINGAT
Bohumil Hrabal



Ma teenindasin Inglise kuningat” on kurbnaljakas lugu ühe väikese inimese, omamoodi tšehhi Nipernaadi hedonistlikest õnneotsingutest, tõusust ja langusest Teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Monoloogivormis jutustust vürtsitab loendamatu hulk sümboleid ja assotsiatsioone ning münchhausenlikke hüperboole.

KELLATA TORN
Paul Raud


Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz’i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.
Ühtaegu ebamaiselt kummastav ja kibedalt inimlik, Paul Raua mosaiikromaan “Kellata torn” on stilistiline tour de force.

ISEMÄNGIV KLAVER
Kurt Vonnegut



Kurt Vonneguti esimene romaan jutustab insener Paul Proteuse loo. Paul peab toime tulema Kolmanda maailmasõja järgses maailmas, mida juhib superarvuti ja kus kõik olulised toimingud sooritavad masinad. Paul otsustab oma elu sellele ette nähtud voolusängist kõrvale juhtida ning põhjustab sellega enda ümber korraliku segaduse... 

MINU AUHINNAD
Maarja Kangro


Auhinnad on Kangro raamatus nagu lihatükk näljaste kiskjate ees, mis paneb ka kõige eneseteadlikuma intelligendi instinktide ja tungide üle kontrolli kaotama. Raamat on vaimukas, kriitiline, halastamatu, eneseirooniline, läbinägelik, inimeste eksistentsiaalsete mikrokatastroofide suhtes aga õrn ning tundlik. Lugesin selle läbi pause tegemata.
Eero Epner, dramaturg, Teatriliidu aastapreemia neljakordne laureaat, Vabariigi Presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia laureaat, riigi kultuuripreemia laureaat.


AGA ARMASTUSEL ON METSALINNU SÜDA 
Kriatiina Ehin


Osa inimesi on nagu metsalinnud, kes otsivad varjulist paika, hoiavad ja armastavad, teised on aga nagu tuuli trotsivad merelinnud, kes loovad oma maailma, olgu või veeuputus. Ent ainult üksikud meist on vabad ja vabad on enamasti üksikud ...
Kristiina Ehini kaheksas luulekogu räägib suhetest ja üksindusest, metsast ja merest, ahnusest ja armastusest. See on lüüriline ja peamiselt riimiline, ent ka sotsiaalse antenniga raamat, milles autor mõtestab oma ainukordset elukogemust keset ajavoolu ja inimesi, püüdes tundliku kujundi kaudu ühendada argist ja müütilist maailma.

TULUSAD TUTVUSED 
Donna Leon


Donna Leon on vaieldamatu krimikirjanduse kuninganna... tal on erakordne võime tajuda linna sotsiaalset pulssi ja tabada selle sisemisi võnkeid.“ – The Baltimore Sun.
Raamatus „Tulusad tutvused“ külastab commissario Brunettit noor bürokraat, kes uurib, miks ei ole Brunetti aastaid tagasi valminud korteri kohta säilinud kohast dokumentatsiooni.
Lugu, mis algab tüütu formaalse tähenärimisega, lõpeb traagiliselt, kui toosama noor bürokraat leitakse kahtlase tellingutelt kukkumise tagajärjel surnuna. Brunetti alustab uurimist, mis viib ta võõrasse ja ohtlikku narkootikumide ja liigkasuvõtjate maailma, ning avastab taas, et Veneetsias võidutsevad need, kellel on kõrgetel ametikohtadel tulusaid tutvusi.

VERIHURMADE AED
Piret Raud



Ella Valter on veidrikust vanaproua, kes kogub äravisatud toataimi.
Renate Grünberg on pereajakirja peatoimetaja, kes otsib argistest seikadest väikseid imesid.
Joonatan Klaassen on noor fotograaf, kes üritab saada üle õnnetust armastusest.
Juhus viib nad kokku.
“Verihurmade aed” on raamat lähedusest, läheduse haprusest ja lõputust lootmisest, mis kujundab elusaatusi. Kolme värvika tegelase lugu otsib puutepunkte inimeste vahel, kelle maailmanägemine ja arusaamad tugevasti erinevad. Raua irooniline pilk seguneb omapäraselt poeetilise helgusega, mis saadab tema tegelaste õnnetumaidki hetki.


1913. SAJANDI SUVI
Florian Illies



1913 – aasta, mis eelneb ajaloo ühele suurimale katastroofile. Inimesed on üllatavalt muretud, maailm on täis lootust ja võimalusi. Fordi autotehases hakatakse kasutama lintkonveierit. Armstrong avastab trompeti olemasolu. Chaplin allkirjastab oma esimese filmilepingu. Leiutatakse ecstasy. Inglise poliitik Norman Angell väidab, et mingit sõda ei tule, sest riigid on üksteisest majanduslikult liiga sõltuvad. Saksa kirjanik Wilhelm Bölsche leiab, et inimkond saab omavahel suurepäraselt läbi. Vaid mõned ettevaatlikumad intellektuaalid mõtlevad sõjast ja märkavad pea kohale kogunevaid tormipilvi …

MILJARD AASTAT ENNE MAAILMALÕPPU
Boriss Strugatski, Arkadi Strugatski


Vendade Strugatskite meisterlik sci-fi romaan räägib astrofüüsik Dmitri Malianovist, kes on kindel, et ees terendab Nobeli preemia. Ta saadab pere jalust ära maale, et tööle pühenduda, kuid lakkamatu segamine ei lase kuidagi keskenduda – kõigepealt ootamatu viina ja kaaviarisaadetis, siis kaunis võõras naine ukse taga, kes jääb ööbima … ja sõbrad. Sõbrad, kes on samuti jõudnud oma valdkonnas olulise läbimurde lävele. Selgub, et nad kõik on kogenud häirimist, mis ületab kaugelt normaalsuse piiri.
Kas tõesti tegutseb nende vastu mingi kummaline jõud? Või on neil lihtsalt närvid läbi? Või hoopis … force majeure?
Loos, milles segunevad koomika ja põnevus, tõstatavad autorid küsimuse – inimene võib ju arvata, et ta on looduse kuningas, aga kui universum on otsustanud meid paika panna, kas meil siis on valikut?
MIDAGI TÕELIST
Martin Algus



Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtlikum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata.
Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.
Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.


PLEKKMEES
Sarah Winman



Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.
Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.


SIIRALT TEIE ŠURIK
Ljudmila Ulitskaja



Tuntud kirjaniku Ljudmila Ulitskaja romaan „Siiralt teie Šurik” erineb mõneti autori ülejäänud teostest. See on vastuolulisi hinnanguid pälvinud nõukaaja „kommete komöödia”, kus ühevõrra tähtsad on sügavad tunded ja kõmisev tühisus, kõrged ideaalid ja labane eluproosa, taevane armastus ja maine lihahimu.
Autori sõnul huvitab teda selles teoses „ema ja poja suhete lokaalne probleem, inimese allumine kohusetundele ja sellega seotud kaotused. Ja armastuse eri varjundid – egoistlik emaarmastus, omakasupüüdmatu pojaarmastus, omamoodi hinge tasandil intsest, aga samuti erinevate üksikute, õnnetute, kerglaste, sageli peategelase suhtes agressiivsete naiste tunded ja läbielamised. Peategelane on tulvil parimaid kavatsusi, kuid ei suuda kedagi õnnelikuks teha. Isegi vastupidi.”


HÄLLILAUL
Leila Slimani



Myriam ja Paul, edumeelsed pariislased, otsustavad palgata oma kahele lapsele ideaalse hoidja. Peamine, et too ei oleks mingi paberiteta ja „kaetud näoga” illegaal. Nad ei suuda oma õnne uskuda, kui leiavad Louise’i – viisaka ja pühendunud prantslanna, kes korraldab lastele imelisi sünnipäevapidusid, ei nurise kunagi ning võtab koristades ja süüa tehes kanda ka teenijanna rolli. Peagi on Louise asendamatu. Tal on oma võtmed, ta tuleb aina varem ja lahkub aina hiljem ning teab perekonna elust kõike ...
Kuid varsti, vastastikuse sõltuvuse süvenedes, hakkavad veatusse pealispinda tekkima praod. Maad võtavad armukadedus ja kahtlused ning lapsehoidja täiuslikus käitumises ilmnevad üha häirivamad pisiasjad, millest ometi ei aimu traagiline lõpplahendus.


VANAEMA SAATIS MIND ÜTLEMA, ET PALUB VABANDUST
Fredrik Backman



Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.


TALIBANI POJAD
Taavi Liias



„Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõjaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Teos, mis väärib lugemist.“
Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev

Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012–2013 Afganistanis. Kahe välismissiooni vahele jäid religiooniantropoloogia õpingud Tartu Ülikoolis. 2016–2019 oli Liias Kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem. Praegu õpib ta Kaitseväe Akadeemia magistriõppes sõjateadust ja -tehnoloogiat.
Kolm aastat tagasi nägi Liias Tartus Säde kohvikus jalaproteesiga meest ja talle meenus luureettekanne, mis hoiatas puujalaga Talibani komandöri Juma Guli eest. Eelmine Eesti kompanii oli meest haavanud ja ta oli nüüd püha viha täis. Sealt sai romaani idee alguse.

Ja nüüd paar INGLISEKEELSET kah

TALES OF HORROR
Edgar Allan Poe


Kes inglise keeles on valmis lugema, võib loota korralikku närvikõdi, sest Poe juba alt ei vea.

FIND ME
Andre´Aciman


Does true love ever die?
One of the great contemporary romances continues.
"A beautiful and wise book... A miracle."
                                     Colm Toibin


Rohkem infot leiate SIIT



neljapäev, 19. september 2019

Punkima!

Abituriendid on paari viimase nädala jooksul sukeldunud lähiminevikku, uurides, mis toimus 1980ndate lõpu ja 1990ndate eesti kirjandusmaastikul. Muu hulgas said nad teada, et (:)kivisildnik tuli kirjandusse suure skandaaliga ja et punkarid olid väga isevärki seltskond.
(:)kivisildnikku järele tegema ei hakatud, pungiga prooviti siiski kätt ja sulge.
Kinnitage turvavöö, teie ees on kaks 21. sajandi punkluuletust täiesti tänapäevaste teemadega - igal ajal olgu ikka oma mäss!


Sõna "punk" tähendab korraga mitut asja: Shakespeare'il libu, inglise-eesti sõnastikus kõdunenud puitu, Ameerika slängis homoseksualisti, aga ka noort huligaani. See tõestab hästi asjaolu, et sõna kui kest jääb, sisu aja jooksul teiseneb ja muutub.


Ärgake!

Ärgake te kordkasutatavad kilekotid!

Me saame hukka!

12 aasta pärast sureme välja!



Me elame sitahunnikus

Ja see on meie süü!

Kuid süüd omaks me ei võta

Vaid süüdistame teineteist ja ootame

Ootame katastroofi!



Kurat!

Kas ei saada aru

Et see üks kord,

Kord kasutatav plasttops,

Pudel, kile ja pakend

Ükskord salvavad meid?!

Erinev samasugune

              

Meid tihtipeale sunnitakse käima mööda joont,

nad põhjendavad seda kui “vanemlikku hoolt”.

Kui rajalt kaldud kõrvale, saad tunda veidraid pilke, kui reegleid tahad rikkuda– oi ei, sa parem mitte!

On antud ette kindlad normid, mis survestavad meid, need normid ära lõikavad nii mitmeid kõrvalteid.

Meist alles jäänud peatselt vaid nüri, hall mass ja jälle ütleb keegi, et tal on peal kass. 

Mis saame muuta-teha, et säiliks meie nurgad, mis saate muuta-teha, et noored poleks kurvad? 

Elu algab sünnist ning lõppeb surmaga, kuid keegi pole siia vaid tulnud surema.