reede, 6. veebruar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Juhan liiv "Mets kohas"

Mets kohas…


Mets kohas tumedalt, tõelt…                                    
Ma kuulesin himuga.                                                 
Ta kohin tiibu laotus                                                   
mu üle ju hällissa.
                                                      
Ta tume kohin jäi rinda,
seal kohab nüüd alati -
ma nagu tad taga leinan,
ei rõõmsaks saa iialgi.

Ta leinab seal luuletuses oma kaotatut. Arvatavasti mingit tähtsat inimest, nagu poega, tütart või kedagi teist väga tähtsat inimest, kes ta elus on arvatavasti olnud. Ning see luuletus kirjeldab selle leinaja igavest valu oma lähedase kaotusest, ning mingil määral ka ta valu suurusest. Või nii mina seda luuletuse teksti tõlgendan.

Näiteks on seal luuletuses sõnad, mis on järgmised: kohin jäi rinda. Aga viimane värss ehk luulerida annab vihje, et leinaja on arvatavasti mingi vanem inimene. Vähemalt minu arust on see nii. Kuna tavaliselt saadakse väga pikkade aastate jooksul leinast üle. Muidugi on see ainult minu arvamus. Ning muidugi ei pruugi see üldse nii olla, nagu ma just kirjeldasin.

Ma üritasin elviimases reas ühte sõna tõlkida, mis muidugi oli tulemusteta. Sõna ise näeb välja järgmiselt: tad. Ning ise pakkusin ma selle sõna tähenduseks vanameest või teda (teda ehk suunatud sõna kellelegi). Aga kahjuks ei leidnud ma selle sõna kohta mitte midagi sellist, mis mulle selle sõna tähenduse ütleks.

Igatahes on see luuletus väga arusaadav, ning lugejad ei pea eriti mõtlema, et tegevuskäiku või luuletuse teemat ära näha. Selle luuletuses on ka metafoorid. Nagu näiteks tume kohin jäi rinda. See metafoor tähendab väga suurt valu, mis jäi sinu hinge igaveseks.

Aga kui nüüd mõelda teistele luulekujunditele, siis leidus ka minu arust siin luuletuses kalambuuri. Kohe esimesed kaks rida luuletusest näiteks. Sest minule näivad need esimesed kaks rida sõnamänguna.

Rednar Loomet, 11RK

neljapäev, 5. veebruar 2015

Arvamuslugu- Jaak Aaviksoo: kas Eesti kool on huvitav?

Minu isiklik arvamus sellel teemal


Alustuseks võib öelda, et ma tundsin neid ridu lugedes nagu hoiaksin ma käes Piiblit või nagu

oleksin ma Jaak Aaviksoo isiklikult oma eelmises elus olnud, sest minu arvamus langeb tema

omaga peaaegu et sajaprotsendiliselt kokku.

Õpilasena on palju kergem kirjutada teemal: kas Eesti kool on huvitav?, sest mina olen ju kogu

aeg selle kõige sees, mina õpin, mina käin koolis ning mina omandan. See on tõsi küll, et

õppimisvõime on justkui sissekodeeritud meile ning see tuleb väga loomulikult kuid samas, kui

on nii palju teisi ahvatlusi ning tegevusi muutub õppimine koheselt väga igavaks.

Kui nüüd tulla tagasi arvamusloo tegeliku teema juurde, et kas Eesti kool on siis huvitav- minu

arvates mitte. Õppekavad on täistopitud materjali, millega pole tulevikus mitte midagi peale

hakata. Õpilased on hirmul, sest nad õpivad hinnetele, mitte teadmistele, mis tähendab seda, et

õpitakse vaid üheks korraks. Aga kui oled hirmul, kas oled siis ka põnevil ja huvitatud koolis

käimisest? Minu arvates mitte. Maailm areneb niivõrd kiiresti, et täiesti võimatu on omandada

seda kõike uut, mida peale sunnitakse, eriti veel paberil seda rakendades. Jaak Aaviksoo on oma

arvamusloos ära maininud interneti kasutamise- tõepoolest, me leiame ju peaaegu et poole

materjalist ühe klikivajutusega.

Minu arvates on kooliskäimine küll igati normaalne ja vajalik tegevus (mõelda vaid, kui me ei

käiks koolis- vaesed vanemad!), kuid seda piiritletult. Õpilane peab tundma, et ta saab õpitust

kasu, et ta saaks avastada, et „oi, see on tõesti nii“, avastushetk on eriti oluline. Alles õppides

saame me tegelikult aru, mis on vajalik ja mis mitte. Näiteks ükspäev kuldvillakut vaadates, sain

vastata ühele küsimusele bioloogia valdkonnas, ja see oli kohutavalt hea tunne- ma tean, ma

oskan. Aga samas, kui mõelda nüüd mõnele teemale, mida käsitlen matemaatika tunnis siis hoia

ja keela, no kellele seda vaja on!

Õpitu ilma praktikata on suurim vaenlane õpilasele. See ei too rõõmu, ega tahet edasi areneda.

See toob huvikadumise ning mõtte: „Ma raiskasin enda aega.“

Eget Lina, 11 R

Ühe luuletuse peegeldus: Kristiina Ehin "Kuldnaine"

KULDNAINE 

nägid minuga vaeva 
vestsid ja voolisid 
lihvisid ja loitsisid
ihusid ilusamat 
sõnusid siledamat

mu silmad pildusid sädemeid 
pilkavaid ja tulikuumi -
keda sa tahad minust teha
iluasja 
jumalannat? 

kokku panid isade kullad 
kokku panid venna kullad 
panid kulla palgeeksi 
hõbedad nõo iluksi 

ai!

mitte kullad 
miks ma ei öelnud sulle 
et näed asjata vaeva 
vaid rõõm 
paneb mu kuju kumama 
nagu jumalannal 
mitte hõbe 
vaid üks rahulik õhtu 
võib panna mu ihu ilust hiilgama 
see on nii see on igavesti nii 
vaaremadel emadel ja tütardel 
üks naine annab teisele elu 
annab talle üle oma ilu 
verega ja valuga 
sinu kullad on kest 
mis meilt naeruga maha rappuvad 
pole mõtet voolida ja vesta 
anna andeks 
see on asjata vaev 
kuivan ja kortsun kord ikkagi 
aga küüru ei vaju

See luuletus räägib minu jaoks mehest, kes üritab oma naisest voolida raha ja kullaga täiuslikku elukaaslast. Luuletuses olev mees ei mõista armastuse tähendust ning arvab, et kõike saab rahaga osta, kuigi see nii tegelikkuses ei ole. Keegi ei saa armastust osta ning inimese hinge ja iseloomu rahaga ei voolita. 

Mees soovib, et naisel oleks kõik olemas, mida õnneks vaja on, kuid tegelikult see, mis paneks naise silmad tõeliselt särama, on armastav mees, romantika ja perekond. Naine soovib last saada, et kõik oleks nende elus päriselt ka täiuslik ja nad saaksid olla perekond. 

Luuletuse alguses räägib naine, kuidas mees teda muuta püüdis, kuidas naise peale varandust raisati. Luuletuse keskel mõistab naine, et on olnud rumal, et pole mehele öelnud, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeks ja mis ta särama paneks. Luuletuse lõpus räägib naine, mis talle tõeliselt oluline on ning räägib mehele, et tema varandus teda õnnelikuks ei muuda. 

Selles luuletuses on kasutatud metafoore, võrdlust: vaid rõõm paneb mu kuju kumama nagu jumalannal mitte hõbe vaid üks rahulik õhtu võib panna mu ihu ilust hiilgama see on nii see on igavesti nii vaaremadel ja tütardel üks naine annab teisele elu ja annab talle oma ilu verega ja valuga. Koht luuletusest, kus naine räägib sellest, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeks ja mida mees mõistma peaks.

Samuti on luuletuses kasutatud isikustamist: mu silmad pildusid sädemeid pilkavaid ja tulikuumi. Antakse silmadele võime midagi pilduda ja loopida. Tähendab seda, et naine ei ole rahul.
Just nimelt see luuletus kõnetas mind kõige enam, sest väga paljud inimesed meie ümber peavad raha kõige olulisemaks maailmas ja tihtipeale unustatakse kõik see, mis elus tegelikult suurt rolli mängivad: armastus, perekond, rahulolu ja õnnelikkus. 

Paljud inimesed teevad meeleheitlukult palju tööd, et perekonnal oleks hea elu, aga tihti peale just selle suure töötamise tõttu perekonnad lagunevadki, sest töö kõrvalt pole enam lähedaste ja enda jaoks aega. Iga inimene peaks märkama ja hoolima inimestest, kes tema ellu kuuluvad. Dalai laamagi on öelnud, et inimene ohverdab oma tervise, et raha saada. Siis ohverdab ta raha, et saada tervis tagasi. Ja siis muretseb ta tuleviku pärast niiväga, et ei naudi käesolevat hetke. Tagajärjed: ta ei ela nüüd ega tulevikus. Ta elab nii, nagu oleks ta surematu ja siis sureb ta nii, nagu ei olekski elanud.

Ly Lipp, 11RK 

kolmapäev, 4. veebruar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Hando Runnel "Aegajalt"

AEGAJALT

Me jõudsime mängides selleni, mida me ei teadnud.
Me teadsime sellest niipalju kui olime kuulnud kõneldavat.
Olime sellest kuulnud kuipalju, aga tegelikkus oli teine.
Keegi kõnelejaist ei olnud kujutanud asju nagu nad olid.
Me jõudsime jõudumööda ise selleni, millele oli aina osutatud:
Mis tähendab olla? Mis tähendab olla enesena?
Tuleme igavesest ja läheme igavesse, olles ajutised ajas.
Avastasin sinu kui äraseletatud osa igavesest.
Hakkasin armastama sind, kui nägin, kuidas armastad ennast.
Oleme ajutised osalised ajaloos, aga enneseda igavesed.
Oleme vabaduse lapsed, meie kohus on mööduda olevast.
See on tunne, mida tahtnuks teha lauluks, aga jäi laulmata.
Mängides jõudsime selleni, millest olime kuulnud kõneldavat,
Oskamata seda ikkagi lõpetada lauluna, millel oleks algus.

Valisin selle luuletuse, kuna tunnen, et see kõnetab mind võrreldes teistega kõige rohkem. Esiteks olen ma juba piisavalt suur ja vana, et osata lugeda ridade vahelt. Ma saan aru mõttest, mida on tahetud edasi anda. Ma saan aru elu pahedest. Ma oskan teha vahet õigel ning valel.

Armastus on meeletult sügav, eriti kui see luuletusse panna. Rida: „Tuleme igavesest ja läheme igavesse, olles ajutised ajas“ – kindlasti väga raske aru saada, eriti inimesel, kes väga palju ei loe. Ei saa öelda, et elu on igavene- kord see ju lõpeb meie kõigi jaoks. Kuid minevik jääb minevikku, tulevik on meie järgmine igavik. Hetkel oleme siin ja praegu, ilma igavikuta. Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.

Selline tunne on, et see luuletus on nagu lapsega rääkimine, kuidagi väga ära seletatud, ilma igasuguse tagamõtteta. See kõik on nii ilus, suurepärane. Ma loen ja loen ja loen, ilma et mind segataks. See ongi nagu lapsepõlv ning täiskasvanuiga - kord tead ühte, siis saad hoopis teistmoodi teada, aru. On kaks poolt: see mis sa arvad olevat, ja see, mis on tegelikult. Me peame õppima. Ei saa usaldada kedagi peale iseenda. Ja see on juba kuld.

Eget Lina, 11RK

teisipäev, 3. veebruar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Liisa Kams "Mängude riskid"

Mängude riskid


Murtud südamete romula
täis vana roostetanud kola
millesse on löödud haavad.
Nägemise valu tapab


Tema kõrval olen ma maatasa –
läbi pekstud, üleni haavades.
Ma ei karda teda,
ma kardan sõnade murdumist.


Ma ei anna kunagi alla,
kuigi see rusub mu hinge.
Ta on hirmunud teiste ees.
Ma seisan õige ja vale tee vahel.


Sõrmed libisevad mööda
pronksjat rauast südant –
see hõõgub ja töötab.
Olen kadumas kõiksuse hõlmadesse.


Isegi kui see haavab uhkust
ning nõuab varjust välja tulemist,
teeks ma kõik,
et end kunagi ta juurest leida.


Ma vist päriselt usun,
Et kui mu süda tuhandeks killuks tampida,
Kasvatab universum selle


Tagasi suurema ja tugevamana.

Minu arvates räägib see luuletus murtud südamest ja sellest, kuidas tüdruk kõigest hoolimata poissi enda juurde tagasi ootab. Ta jutustab luuletuses, kui palju valu valmistab talle selle poisi nägemine ja käitumine. Palju kordi haiget saanud poisi sõnade pärast, kardab ta igat sõna, mis poisi suust tulla võib. Kuidas ta kõik viha ja tahtmine vastu hakata poisi kõrval olles kaovad. Mõeldes minevikule, meenuvad talle koosveedetud hetked ja kõik see ilus, mis neil oli. Nüüdseks on saanud sellest vaid valusad mälestused. Ta armastab poissi siiani, hoolimata sellest, et poisil on ükskõik, tüdruk on siiski tema jaoks iga kell olemas. Ta ei taha alla anda, lootes, et ühel ilusal päeval on neil taas võimalus, et nad on uuesti koos ja kõik läheb hästi, kuigi see ootamine ja lootmine teeb talle väga haiget. Ta kardab teiste arvamust ning ei tea, mida enam edasi teha, seistes õige ja vale otsuse vahel. Üritab olla ükskõikne ja unustada, mis oli ja elu edasi elada. Siiski ei suuda ta poissi unustada. Ta on valmis poissi paluma ja tegema temaga jaoks kõike, et uuesti koos olla. Ta soovib poissi hoolimata sellest, kuidas too temaga käitub. Ta usub, et ükskord on ta veelgi tugevam ja suudab unustada ja elus edasi liikuda.
Luuletus on kaunite sõnadega ja loogiliselt seotud.

Kelly Kändma, 11RK

esmaspäev, 2. veebruar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Contra "TP"

TP
on kõikjal välja pandud viidad
mis täpselt kätte näitavad
kus on see koht kus aega viidad
ja veidi kõhtu täita saad

käiks järjest terve kuu ma teed
kus pakutakse pidevalt
nii pirukaid kui kuuma teed
mis alla lähvad libedalt

on rajal põnevamaid punkte
ja mugav katkestamisbuss
kuid siiski kõige rohkem punkte
ma annan sulle - toitlustus


Enim tervest “Contrarünnakust” meeldis mulle isiklikult luuletus pealkirjaga “TP”. See on üks geniaalsemaid luulevormis sõnaderidu, mida lugenud olen. Luuletus räägib söögist. Kuidas toidust? Pirukad, kuum tee, toitlustus. Neid kõiki on selles mainitud, järelikult on ju siis kõhutäitest. Just see teebki luuletuse minu jaoks eriliseks. Söök - ei ole ühtegi inimest maamunal, kellest see lihtsalt “mööda läheks”. Me vajame seda. Me ei saa ilma selleta elada. Kõlab dramaatiliselt, aga nii ju on. Lapse sündides vajab ta esimese paari minuti jooksul ema rinnale asetamist ning oma esimest suutäit. Mis oskusi omab vastsündinu? Loomulikult oskab ta hingata ja nutta, aga ka süüa. Imemisrefleks on meil olemas juba siia ilma tulles. Varsti pärast seda õpitakse ära ka lõualuu kinni-lahti maigutamine ja mõne rõveda kõrvitsapüree (mida enamjaolt ükski täiskasvanu vabatahtlikult suhu ei paneks, aga millegipärast oma enda lapsele küll kurku topitakse?!) alla neelamine.
Juba kiviajal jäid ellu vaid need, kes paremini saaki oskasid püüda ning seda kaitsta. Ning juba lapsest saati meelitatakse meid söögiga, ka õppima! “Õpi õpi hoolega, siis saad kooki moosiga” kas on tuttav? Söök on teema. Teema elu algusest surmani. Räägi söögist! Laula söögist! Luuleta söögist! Mida iganes! Sellega lihtsalt ei ole võimalik mööda panna.

Muidugi võib hakata “TP-st” otsima ka teatud sügavamat mõtet, metateksti, mida ikka tegelikult autor sellega on öelda tahtnud. Võib-olla on autor mõelnud, kui irooniline on see, et näiteks suusavõistlustel on enamus raja äärest kaetud söögitelkidega. Oleks siis veel tervislik toit, kuid ei - burgerid, friikartulid, rasvas praetud liha. Või on sellega mõeldud hoopis  seda, kuidas toitu sportlaste poolt kurjalt ära kasutatakse, dopingu näol.
Mina arvan et tegelikult ei ole sel vahet. See on luuletus, millest igaüks saab aru nii nagu tema tahab ning see on täiesti okei. Söök on teemas, söök on in.

Grete Kägo, 11RK