teisipäev, 29. oktoober 2013

Veel uusi raamatuid meie kogus

Meie raamatukokku lisandus kas uut raamatut Varraku sarjast "Moodne aeg".

Uppumiste suvi  


Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim?



 

 

Kui on lõpp


Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad.
Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.
Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

kirjastus Varrak

Astuge raamatukogust läbi!

Õpetaja Leelo Kiviranna Untsuläinud Struudel


esmaspäev, 28. oktoober 2013

Osale konkursil, muundu raamatutegelaseks

Hei, 7.–12. klassi noor!

Tallinna Keskraamatukogu Noortekas kuulutab oma Facebooki lehel välja raamatutegelaseks muundumise fotokonkursi.

Sulle meeldib lugeda? Sul on lemmikraamat? Väga hea!
Arvad, et hoopis koomiksid on lahedad? Äge!
Sulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi? Ikka väga hea!
Kutsu sõbrad kokku, kasutage fantaasiat ja kehastuge raamatu- või koomiksitegelasteks. Pildistage oma lahedad mõtted üles ja saatke meile.

MIS? Fotokonkurss „Muundu raamatutegelaseks“. Inspiratsiooni võib ammutada nii raamatutest kui ka koomiksitest. Muide, suurim koomiksikogu asub meil Paepealse raamatukogus (P. Pinna 2). Kes soovib, võib kehastuda lemmiktegelaseks. Kellel tahtmist, võib esitada oma nägemuse hoopis karakteritest, kes üldse ei meeldi.

KES? Kõik 7.–12. klassi õpilased.

KUS? Tallinna Keskraamatukogu Noorteka Facebooki lehel https://www.facebook.com/keskraamatukogunoortekas.

MILLAL?
• Fotosid saab konkursile esitada 14. novembrini 2013 e-mailile kairi@tln.lib.ee.
• 18. novembril fotod avalikustatakse ja 24. novembrini 2013 on Tallinna Keskraamatukogu Noorteka Facebooki lehel võimalik fotosid like’ida.
• Parimad kuulutatakse välja 25. novembril 2013.

FOTODE ESITAMINE:
• Üks osaleja võib konkursile saata kuni kolm fotot.
• Fotosid ootame e-mailile kairi@tln.lib.ee.
• Lisa oma ees- ja perekonnanimi ning meiliaadress.
• Märgi juurde ka raamatu või koomiksi pealkiri, millest inspiratsiooni said. Soovi korral võid kirjutada, milliseid tegelasi või stseene on fotol kujutatud, kuidas foto sündis jne.

HINDAMINE JA AUHINNAD:
• Võistlustööde hindamine toimub ühes vanusegrupis.
• Raamatukogutöötajatest koosnev žürii valib välja kolm parimat fotot. Lisaks sellele selgub Facebooki like'ide põhjal rahva lemmik. Žüriil on õigus jagada ka eriauhindu.
• Parimatele kingime noortekirjandust ning omapoolse elamusliku üllatuse teeb Eesti Draamateater.
• Võitjatega võtame ühendust e-maili teel.

PANE TÄHELE!
• Enne foto saatmist tuleb veenduda, et kõik fotol olevad isikud on teadlikud ja nõus, et foto esitatakse konkursile ning avaldatakse internetis.
• Alla 18-aastased osalejad peavad enne foto saatmist teavitama vanemat ja küsima nõusolekut foto avaldamiseks internetis.

ROHKEM INFOT:
https://www.facebook.com/keskraamatukogunoortekas
• kairi@tln.lib.ee
• tel 683 0914

Inspiratsioon kokaraamatust

Häid mõtteid võime saada kust iganes... Külastasin mõni aeg tagasi kulinaaria valikaine tundi, kus parasjagu valmis üks sügisvärvides soojendav supp ning veidi suvist meeleolu loov magustoit.

Seekord rändab mõte mööda kokaraamatuid. Kui Sinulgi leidub retsepte, mida teistele tutvustada, ole lahke ja jaga! 

Head isu!


esmaspäev, 21. oktoober 2013

"Vaimude jaam"

Haridust ei saa anda, harituks saab iga inimene ise kujuneda.
E-kool on pannud õpilase olukorda, kus ta ei tea täpselt, kes ja millal tema tegevust ning käitumist hindab  ja jälgib. Sellega on kadunud viimane võimalus luua usalduslikud suhted lapse, tema vanemate ja kooli vahel, sest usaldus muutub tarbetuks, kui kõik nagunii kontrollile allub.
Kogu aeg töötatakse selle nimel, et muuta sind keskmiseks. Esimesest klassist alates pead olema nagu teised ja millised peavad kõik need teised olema, selle määrab õpetaja. Pead püsima tempos, ei tohi olla aeglasem ega kiirem, ei tohi muuta tegevuste järjekorda, ei tohi valida oma tegemiste aega, kohta ega sisu, sest kõik määrab keegi teine.
Lõputunnistus oli nagu üheotsapilet ühiskonda, mis ei pidanudki ütlema midagi minu teadmiste või isiksuse kohta, vaid tõendas, et ma olen läbinud kaheteistastmelise treeninglaagri, kus mind dresseeriti kellegi teise nõuetele vastama. Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini.
Need on mõtted, mida väljendab 17-aastane Eliisabet. Eliisabeti isa on Eesti Vabariigi president. Ja kui üks sõbranna väidab, et Eliisabet elab nagu vati sees ega saaks ärahellitatud tibina tavaelus hakkama, otsustab tüdruk kihlveo peale jätta senise elu Kadrioru lossis ja kõige eliidima eliitkooli, vahetada kõrged kontsad ja lehvivad lokid poisipea, dresside ja tossude vastu ning minna pooleks aastaks valenime (Helen) all ühte maagümnaasiumi.
Lugesin seda Elo-Maria Rootsi romaani „Vaimude jaam“, kõrval pliiats ja paber, kuhu kirjutasin leheküljenumbreid, millel mingi huvitav/intrigeeriv mõte. Ja neid numbreid sai sinna lehele oi kui palju.
Raamatus on rida koloriitseid tegelasi.  Mäx, Kaagveres olnud lastekodutüdruk, kelle esimesed sõnad Helenile on: „Persse! Uus vä?“  Mäxi poolvend Fred on 8 aastat vangis olnud, teenib leiba hauakaevajana ja elab surnuaial surnukuuri keldris, kus ta magamisasemeks on kirst. Ropu suuga Mäx ja vanglas budistiks muutunud Fred on hoopis teistsugused kui Eliisabeti sõbrad tema eelmisest elust.
Koloriitsed on ka õpetajad. Stressis, ebaõiglased, vastuvaidlemist mittesallivad. Ainsaks erandiks on emakeele õpetaja Elmar Sarapuu, kelle tundides palju filosofeeritakse.  Tema, väidab et Kool peab olema koht vabaks suhtlemiseks. Õpetaja ümber kogunevad õpilased, kes küsivad küsimusi, õpetaja püüab vastata ja koos leitakse vastuseid, lahendusi, uusi suundi.
Oleme oma koolisüsteemi rajanud usaldamatusele ja inimvaenulikkusele. Laps tahab õppida, aga sund hävitab tahte ja rõõmu ja inimeseks olemise.
 Võrreldes eliitkooli maakooliga, leiab Helen, et tema vanas koolis oli ainus mässuakt süsteemi vastu paksu tallaga saabaste, neetide ja mustade riiete kandmine ning juuste roosaks värvimine. Tunni ajal olid kõik need needistatud kukupailt vait, kuulasid, vestlesid õpetajatega kaasa seal, kus lubati, ning tuupisid, tuupisid, tuupisid. Nii jõuab kaugele, sisendati meile. Vastutasuks tuleviku kindlustamise eest pidime andma oma vabaduse. Ma ei tundnud end oma eelmises koolis kunagi vabalt, aga sain sellest aru alles Haabla koolis, kus kontrolliv pilk ei olnud enam nii totaalne ja kõikjal olev. Seltskond oli kirjum, nalja sai rohkem, kuigi ka tülitseti rohkem, ja igaüks võis endale rohkem lubada. Aga see-eest ei saanud nemad siin vastutasuks suurt tulevikku, nagu tõotasid eliitkoolid. Pähe tuli imelik mõte, nagu annaksime me koolile oma isiksuse, et saada vastutasuks tulevik, mis pole üldse meie enda valitud.
Koolis mässajana kuulsust koguv neiu ei leia võimalust õpetajatega dialoogi laskuda. Põhimõttekindla tüdrukuna aga leiab ta, et ei saa enam endist moodi elada. Üks sündmus viib teiseni ning nii sünnib tema sulest 21. sajandi kooli manifest, mis vallandab sündmused, mis päädivad haridusministeeriumi maha põletamise ja presidendi tagasiastumisega.
See on raamat mis sunnib kaasa mõtlema. Raamat, mis pöörab kogu praeguse koolisüsteemi pea peale. Romaanis arutatakse palju vabaduse üle ning kurdetakse, et õpilaste puhul ei näi põhiseadusest tulenev vabadus kehtivat, sest nende eest otsustab haridussüsteem, mis teab, mida neil vaja on ning kuidas peab õppimine välja nägema.
Kas ongi meie koolisüsteem nii mäda? Kas me töötamegi nii, sest kogu aeg on nii olnud? Mida tooksid kaasa radikaalsed muudatused? Ma ei olnud meedias selle raamatu kohta midagi kuulnud. Nüüd leidsin aga hulga artikleid Postimehest, Õpetajate Lehest, Sirbist. Samu mõtteid väljendas ka Kärt Tomingas ühes septembrikuu Laupäevalehes, sama lugesin Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatus“.
2012. aasta kirjastuse „Tänapäev“ romaanivõistlusel leidis töö äramärkimist. Raamatus on ca 500 lehekülge, aga kordagi ei hakka igav. See raamat võiks olla kohustuslik lugemine igale gümnasistile ja õpetajale.


Leelo Kivirand

"Mäeküla piimamees"


Eduard Vilde
1970

Septembri lugemisvarast valisin raamatuks Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“. See raamat on süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos, mis erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks. Raamatu valisin, sest see oli koduses raamatuvalikus olemas ning tundus ka suhteliselt lühike. Enamik "Mäeküla piimamehe" tegevuskoha Mäeküla mõisa kohta toodud andmeid vastab omaaegsele Keila kihelkonna Karjaküla mõisale, kust on pärit ka suur osa romaani tegelaste prototüüpe. Selles mõisas töötasid Vilde vanemad, Vilde ise käis neil korduvalt külas. Neil aegadel oligi Vilde üksikasjaliselt tutvunud sealse elu ja olustikuga.
Lugu räägib sellest, kuidas Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on Tõnu eelmise naise õde. Kremer himustab noort Mari ja ning pakub Tõnule tõhusat tehingut. Ta pakub Tõnule piimarentniku talu, mis parandaks kõik Tõnu hädad ja looks talle värvilise tuleviku. Tõnu on sellega nõus ning elab mõnda aega rikka inimese elu kuni teda hakkab piinama armukadeduse valu. Armukadedusel on väga palju miinuseid, mis raamatus ka välja tuuakse.
Kuna raamat kirjutati aastal 1970, siis on raamatus ka väga palju Põhja-Eesti murret. Enamasti lugesin raamatut lihtsalt silmadega üle lehtede lastes, sest paljud sõnad jäid seletamatuks. Lisaks oli Kremer baltisaksa aadlik, kes kasutas saksa keelseid sõnu, mis polnud raamatus tõlgitud ning millele ei viitsinud ka ise tõlkeid otsida.
Soovitan raamatut inimestele, kellel on rohkem süvenemisvõimet kui mul, sest teoste sündmustik on pikk ning tegelased vahetuvad tihedalt. Lisaks peaks olema sellel inimesel tehtud taustauuring teosele, sest muidu võib see raamat tunduda väga igav ja tihti ka tüdimust tekitav. Seda raamatut võiksid lugeda need, keda huvitab vanal ajal toimunu ning sealne olustik.


Asko Krais 11LR

teisipäev, 15. oktoober 2013

Kirjutame tulevikuplaanidest

Edastan üleskutse

 

Rajaleidja ja infomess Teeviit kutsuvad noori kirjutama oma tulevikuplaanidest

Rajaleidja ja infomess Teeviit  kuulutavad 15-19-aastatele noortele välja kirjandi- ja esseevõistluse „Minu elu kutse“. Võistlustööks sobib kirjand või essee, mis käsitleb noore arusaama oma tulevikuplaanidest.
Täpsemad konkursi tingimused ning võistlustööde üleslaadimise võimaluse leiab rajaleidja  aadressilt. Tööde esitamise lõpptähtaeg on 3. november 2013. Parim kirjutaja saab auhinnaks nutitelefoni. Rajaleidja ja Teeviit jagavad üllatuskingitusi ka teistele tublidele kirjutajatele. Autasustamine toimub infomessil Teeviit, mis toimub Eesti näituste messikeskuses 29. – 30. novembril.

Võistlust korraldavad SA Innove karjääri- ja nõustamisteenuste arenduskeskus ning Eesti Noorsootöö Keskus. Võistlus toimub Euroopa Sotsiaalfondi programmist Karjääriteenuste süsteemi arendamine.
 
Lisainfo:
Maria Ratassepp
maria.ratassepp@innove.ee
SA Innove
 
 

Oskar

Arvamuslugude konkursist

Kirjutan Sulle vastuseks, sest Sa võtsid vaevaks kirjutada mulle arvamuslugu. Muidugi ma tean, et tegelikult kirjutasid Sa õpetajale, aga mul on ikka ilus mõelda, et kirjutasid mulle ja ega see ju vale ei ole. Ikkagi minu loodud konkurss, mis mind Türi Ühisgümnaasiumiga mingis seoses hoiab. Ja seda veel aastateks. Käisin ise selles koolis, kui Sind polnud olemaski ja kooli nimi oli Türi I Keskkool.

Et ma elan Inglismaal, siis lugesin ma Sinu arvamuslugu natuke teise pilguga kui õpetaja. Sain alles Sinu käest näiteks teada, et Eerik-Niiles Kross kandideerib Tallinna linnapeaks. Kõige enam aga meeldis mulle Sinu kirjutises see, millised toredad ja õilsad mõtted Sul on. Et kui Sa annaksid kellelegi auhindu, siis annaksid neid tuletõrjujatele ja teistele päästjatele, emadele-isadele, hooldajatele, lihtsatele töötegijatele või tunnustamata andega inimestele. Et kui Sul on olnud kaotusi, siis oled Sa katsunud säilitada võimalikult positiivset ellusuhtumist, mida näib jätkuvat ka tulevikuks, sest Sa oled kaotusest midagi õppinud. Ja kui Sa kirjutasid poliitikast, siis taipasid Sa, et poliitika on see, mis meid igal pool elus saadab, alates juba kooliteest.

Aga Sa valmistasid oma õilsate kavatsustega mulle ka pettumuse, sest Sa kirjutasid nii palju sellest, kuidas võiks või peaks olema, kuidas „meil“ on ja kuidas „meie riigis“ on, ilma iseennast päriselt sinna sisse panemata. Sul on ju isiklik kogemus ja isiklikud tähelepanekud, aga Sa ei raatsinud neil eriti peatuda. Suurepärane, et Sa nimetasid põgusalt oma maal elavat õde ja ujujast venda või et olid arutanud valitud teemat kodus vanematega. Aga kaotusest kirjutamise puhul tegid Sa pigem nimekirja asjadest, mida võiks kaotuseks lugeda ja auhindu tahtsid Sa anda suurtele inimgruppidele. Kas siis hooldekodus töötavatele inimestele või õpetajatele oleks see auhind, kui seda kõigile antaks? Päris kõigile? Mina vaidleksin vastu, et see on lihtsalt palgalisa, mis on ju ka tore asi, aga auhind see ei ole.  

Isikliku kogemuse ja tähelepanekute kirjeldamine polegi ehk väga lihtne. Ei aita sellest, kui kirjutada, et „minu arvates võib kaotus olla ka võit“ – see on vaid üks lause, milles on napilt sees sõna „mina“. See ei peegelda veel kogemust, mis Sul kindlasti on olemas. Minu jaoks on kogemuse kirjeldamine pikem protsess, võrreldav ehk sipelgapesa vaatamisega, mis paelub mitmeks minutiks. Oletan, et Türil elades oled Sa sipelgapesa ikka näinud, võib-olla veel pikalt vaatama jäänud. Isikliku kogemuse tagantjärele vaatamine-kirjeldamine on samalaadne pikalt peatuma jäämine.

Kokku-lahku kirjutamine ja üldse õigekiri võiks Sul parem olla. Aga olen igatahes tänulik, et Sa kirjutasid, sest Sa andsid mulle juurde mõtteid ja mõtlemisainet.


                                                Tiina Tamman, 13.oktoobril 2013

esmaspäev, 14. oktoober 2013

Saamide kuulsaima luuetaja luulekogu nüüd meiegi kogus.

Meie kogusse saabus uus luularaamat

Kodu südames



Põhjapõdrakarjase poeg Nils-Aslak Valkeapää oli joiguja ja joiu-uuendaja, poeet, helilooja, kunstnik ja, nagu ta ise ütles, «saamide teener» — saami kultuuri mitteametlik saadik ja tutvustaja kogu maailmas. 1943. aastal sündinud Nils-Aslak, põhjasaamikeelse nimega Áillohaš, kes elas suurema osa elust Soome poole Saamis Rootsi piiri lähedal Giehtaruohttasis ja Norra poolel Ivguvuonas, valis põdrakarjase karjääri asemel kunstielu, kuna ei suutnud loomi tappa. Valkeapää tegevus mitmes loomingulises vallas teeb tema teosed eriliselt polüfooniliseks; tema joiud, luuletused ja pildid on üksteisega vastastikku põimunud. Kogu loomingu ühisnimetajaks on haruldane, sirgjooneline loodustunnetus — Valkeapää mitte ei kirjelda loodust, vaid vahendab selle sügavamat olemust n-ö otse ürgallikast.
Raamatukoi

Kas viitsin öelda
et mõtlen sulle ja seepärast kirjutan
 
Kas viitsin veel lisada
et meeldid mulle
 
Aga küllap seda sa kuuled
ju tuule mühinast

Lihtne ja südamlik luule, proovige lugeda!

Pille

pühapäev, 13. oktoober 2013

Ühe armastuse lugu

 
Minu valikuks osutus norralase  Knut Hamsuni  1928. aasta raamat „Victoria.“ Raamat on kirjutatud ühe armustuse loona, kus peategelasteks on möldri poeg Johannes ja lossiproua Victoria.
Raamat oli minu jaoks väga sisutihe, kuid samas oli see ka keerulise süžeega. Algul kui raamatu võtsin, siis tundus see kuidagi nii väike ja õhuke, kuid kui lugema hakkasin, siis raamatul ei tulnud lõppu ega lõppu, sest seal juhtus koguaeg midagi põnevat, mis haaras edasi lugema.
Enne raamatu lugemist, tundus mulle, et see raamat on nagu iga teinegi, lõpuks elatakse koos ja ollakse õnnelikud. Raamatu lõpp oli hoopis teistsugune ei uskunud, et lõpuks peategelane Victoria sureb. Minu arvates peab raamatut ise lugema, et aru saada, kui hea üks või teine raamat on, kuid alati on suureks abiks ka mõni tsitaat. „See kõrvaline tänav oli Johannese jalutuskoht, ta kõndis seal nagu oma toas, sest mitte kunagi ei kohanud ta seal kedagi, ja mõlemal pool tänavat olid aiad, kus kõrgusid punaste ja kollaste lehtedega puud. Mispärast käib Victoria siin? Kuidas võib olla, et tema tee siit mööda viib? Johannes ei eksinud, see oli Victoria, ja võib-olla oli seegi tema, kes eile õhtul seal kõndis, kui ta oma  aknast välja vaatas. Tema süda kloppis kõvast. Ta teadis, et Victoria on linnas, ta oli seda kuulnud; kuid Victoria liikus ringkondades, kuhu möldri poeg ei pääsenud. Ka Ditlefiga polnud tal mingit läbikäimist. Ta võttis end kokku ja läks daamile vastu. Kas Victoria ei tunne teda ära? Tõsiselt ja mõttes viibides käis ta oma teed, pea sirge kaela otsas uhkelt püsti.“
Ise ma küll suur lugeja ei ole aga seda raamatut lugedes hakkas mulle lugemine meeldima. Kui lugesin autori enda kohta, siis muutis see minu raamatu lugemist üpris palju, püüdsin leida seoseid autori ja raamatuga, mida on läbi elanud Johannes ja mida Knut Hamsun ise.
Autor ise oli vaesest perest, sündis neljanda lapsena, ta polnud haritud, oma esimese teose kirjutas kaheksateistkümne aastasena, kuid edu see ei toonud, elas ikka vaesuses. Aastal 1882 kolis ta USA-sse, kus töötas juhutöölisena, läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga „Nälg.“         Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria." Aastal 1906 lahutas ta, ning abiellus.                    Aastal 1917  ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna. Paljudele, kellele ei meeldi raamatuid lugeda on alati head väiksed lühiiseloomustused raamatust, mina arvan, et omatehtud kokkuvõte on parimaks raamatu iseloomustuseks.
Raamat räägib möldripoeg Johannesest, kes  on lapsepõlvest saati armastanud lossiprouat Victoriat ja kui Johannes linnas haridust omandamas käib ja luuletusi hakkab avaldama, saab Victoria aru, et on poissi armunud. Johannes saab teada, et Victoria on kihlatud ja käitub väga vastuoluliselt. Victoria kihlatu saab surma, siis tunnistab Victoria, et kihlus ainult oma isa pärast, kes oli laostunud ja tal olid rahalised probleemid, tuli abielluda rikka mehega, kes aga enne pulmi suri. Victoria otsustab oma tunnetest Johannesele rääkida, kuid saab teada, et noormees on kihlunud. Johannese kihlatu jõuab armuda teise mehesse, mis lõpetab nende kihluse, siis saab Johannes teate  Victoria surmast. Victoria oli jõudnud enne surma kirjutada Johannesele kirja, kus ta räägib oma tunnetest, mida on ta poisi vastu tundnud juba lapsest peale, seal kirjas avaldab ta tõelist armastust Johannese vastu.
Raamatut lugedes saab parema ülevaate loetust.
Mina arvan, et Hamsun kirjutas selle raamatu oma naise Bergljot Gopfertini auks , just selle mõttega, et naine mõistaks tundeid tema vastu. Minu arvates tahtis ta ka seda naisele öelda, et armastus ei sõltu sinu rahakoti suurusest, vaid nendest tunnetest, mis on kahe inimese vahel.
Ma loodan, et saite ülevaate minu loetud raamatust , mina soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Kristin Rebane
                                                                                                                                        

neljapäev, 10. oktoober 2013

Kirjanike tuur Järvamaal

Edastan teile Järvamaa Keskraamatukogu kutse.

Järvamaa Keskraamatukogu võtab külalislahkelt vastu iga-aastast kirjanike tuuri. Sel aastal tulevad oma loomingust rääkima kirjanik Wimberg, luuletaja Kaarel B. Väljamäe ning Maalehe ajakirjanik Mati Soomre (Targu talita jne).

 Üritus toimub 06.nov. 2013.a. kell 12.30.

Olete oodatud!
 

Luulelahing Vikerraadios


Vikerraadios algab "Luulelahing"

Alates 12. oktoobrist kõlab Vikerraadios uus võistlussaade "Luulelahing", kus kord kuus astuvad publiku ette Eesti luuletajad, et selgitada välja parimad luuletused ja esitused.

Kuues saates loevad 24 luuletajat ette oma tekste, ja kõlab ka poeetide poolt valitud muusika, lootuses, et see aitab avada nende hinge salapära. Võistlussaadet juhivad kirjanik Peeter Helme ja luuletaja Jürgen Rooste.

Lisaks poeetidele ja saatejuhtidele on iga kord kohal kriitik, kelle ülesandeks on ehk veidi erapoolikuid ja võib-olla luuletajatesse liiga suure kaastundmisega suhtuvaid saatejuhte rajal hoida, kuulata ja jälgida poeete tähelepanelikult ning anda oma kaalukas sõna. Ikka selleks, et aidata raadiokuulajatel leida oma lemmik. Aga ühtlasi on asjatundja saates ka seetõttu, et kui jõutakse poolfinaalideni, saaksid kõik kuus kriitikut pead kokku panna ja valida publiku lemmiku kõrvale asjatundjate auhinnasaaja.

Kõigil huvilistel on võimalik "Luulelahingu" salvestustel osaleda ja valida oma soosik juba kohapeal välja. Esitused on nii heli kui ka tekstina üleval "Luulelahingu" koduleheküljel, kus toimub hääletus. Igast saatest pääseb edasi üks poeet ja kevadel toimuvas finaalis kroonitakse Vikerraadio "Luulelahingu" võitja.

Esimesena on publiku ees Eda Ahi, Mihkel Kaevats, Fagira D. Morti ja Kaur Riismaa. Žüriiliige on Janek Mäggi.

"Luulelahing" on Vikerraadio eetris kord kuus laupäeviti kell 12.05 alates 12. oktoobrist.

kolmapäev, 9. oktoober 2013

"Viies laps"

                        
Mina valisin oma kohustusliku kirjanduse esimeseks teoseks raamatu ,,Viies laps'' inglise kirjanikult Doris Lessingilt. Raamat ilmunud 1995. aastal ning on eesti keelde tõlgitud raamatutest kolmas.
Raamatu autor Doris Lessing on sündinud 22. oktoobril 1919. aastal Iraanis. Tal on palju tunnustusi ning 2007. aastal pälvis ta Nobeli kirjanduspreemia.
Raamatut paari lausega kokku võttes näeb see välja selline: ,,Viies laps'' on romaan ematundest. Harriet ja David teadsid esimesest pilgust, kui nad kohtusid, et nad on teineteisele loodud. Nende ühises tulevikus pidi olema palju lapsi ja suur kodu, kus kõik sugulased ja sõbrad on alati teretulnud. Nii läkski, kuni neile kahele sündis viies laps.
See on väga kokkuvõtvalt tehtud sisututvustus, mis ilmselt paneks seda raamatut lugema paljud inimesed. Raamat üldiselt jätab väga hea mulje oma kirjakasutuse poolest. Kirjeldatud on küll täpselt, aga üsnagi lühidalt, mis on väga oluline, sest pikki ja lohisevaid olukordade ja muude asjade kirjeldusi ei meeldi paljudele lugeda. Sõnakasutus on rikas ning asju ei korrata. Lugeda oli seda raamatut väga lihtne, kuna kirjanik on osanud kirjutada nii, et lugeja unustab enda ümber kõik. Tekst on sujuv ning tegevused lähevad kiiresti edasi, seetõttu lähevad leheküljed üksteise järel ning lugeja kaotab ajataju. Raamatus on minategelaseks jutustaja, kes annab edasi peategelaste emotsioonid ja mõtted. Kõige rohkem on raamatus juttu Harrietist, kuna tema on keskseim tegelane selles raamatus.

Autor kirjeldab emaarmastust oma laste vastu totaalse kiindumusega ja jäägitu usaldusega. Peale viienda lapse sündi ei tunne aga noor viie lapse ema mitte mingeid emotsioone oma vastsündinud beebi vastu, kuna too erineb väga palju eelmisest neljast lapsest. Väikest Beni on kirjeldatud raamatus kui väikest tigedat härjapõlvlast oma iseäraliku välimuse tõttu. Kõik panid tähele pere noorima liikme iseärasust ja introvertsust, kuid sellest püüti mitte välja teha ning minu arvates oligi see kõigi nende probleemide aluseks. Kui ema oma last ei armasta, tundub see kuidagi liiga vale. Mind šokeeris raamatus kõige enam see, kui Ben viidi hullumajja, omasuguste sekka. See, kuidas autor kirjeldab seda kohta, kus väikest last kinni hoiti, oli väga detailne ning hirmutav. Kui selle üle järgi mõtlema hakata, siis on kindlasti ka praegu sellesarnaseid kohti olemas. Kuigi raamatu ajastu viib meid kuuekümnendatesse, on sündmuste läbimängimine oma peas siiski lihtne, kuna kõike on kirjeldatud väga selgelt ja otsekoheselt. Väga palju käis raamatus läbi üks fraas: ,,Vaene Ben',' millega väikest poissi mõtetes haletseti. Üldiselt oli sel lapsel enda ümber toimuvast sügavalt ükskõik. Oli vaid üks inimene, kellega ta sai lapsena väga hästi läbi ning selleks oli aednikust noormees ning tema sõbrad, kuid kui aednik ära läks, oli väike poiss väga õnnetu ja ta tõmbus veel rohkem endasse. Raamatu lõpus oli tal oma jõuk, kellega ta ringi hulkus ning lihtsalt aega surnuks lõi.
Raamatu lõpp jäi kuidagi poolikuks minu jaoks, aga see on ka ainsaks miinuseks raamatu juures.
Ma soovitan seda raamatut lugeda, kuna sündmustikku on lihtne haarata ning raamat on väga hea oma sisu poolest.

Britten Kaleva 11R

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Kevadel Brüsselisse!

Lapse Huvikaitse Koda, Igale Lapsele Kodu ja SOS Lasteküla Eesti Ühing on välja kuulutanud lasteloomingu konkursi, millest meiegi võiksime osa võtta.
Rohkem infot konkursi kohta leiad siit

 

Naine või piimafarm


Minu septembrikuu raamatuks osutus Eduard Vilde 1916-ndal aastal kirjutatud romaan „Mäeküla piimamees“. Valisin selle raamatu, sest nimekirja vaadates tundus see mulle sealt ainukene raamat, millest ma kuulnud olin.
    Selle raamatu tegevus keerleb ümber mehe, kellel nimeks on Tõnu Prillup. Tema noor naine Mari hakkab silma mõisahärrale Ulrich von Kremerile, kes teeb Tõnule pakkumise. Ta pakub talle piimafarmi rentnikuks hakata, vastutasuks peab Mari mõisahärrale aeg-ajalt armukeseks käima.
    Ma arvan, et Vilde kirjutas selle raamatu, et iseloomustada Eesti talupoegade igapäevaelu ning nende suhteid baltisaksa aadlikega.
Ma ei pea seda parimaks raamatuks, mida ma kunagi lugenud olen. Samas ei ole see ka kõige halvem. Minu jaoks oli raamatu juures halb see, et kuna raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi, siis erineb sealne keelekasutus totaalselt sellest, millega mina harjunud olen. Tänu sellele oli paljudest kohtadest väga raske aru saada ning tuli kasutada kõikvõimsa interneti abi. „Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal pakku jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhvivad, kellad parisevad – see kõik on talle draama – elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu.“ Kui keegi tänapäeval nii kõneleks, vaadataks teda kui imelikku ning keegi ei saaks tast aru. Hea oli raamatu juures aga see, et kogu sündmustik oli üsna ettearvamatu ja kaasahaarav.
    Minu arvates sobib see raamat rohkem vanematele lugejatele, eelkõige just keelekasutuse tõttu. Noorematele jääb raamatust palju ebaselgeks ning selle pärast võib ka raamatu mõte kaduma minna. Kes on lugenud eelnevalt vanemat kirjandust, sellel ei tohiks raamatust aru saamisega probleeme tulla.
    Raamatu peategelane Tõnu on pidevalt konfliktis oma mõttemaailmaga. Kui mõisahärra talle pakkumise teeb, on ta selle üle ülimalt õnnelik ning ta teeb kõik, et Mari nõusse saada. Kui aga hiljem ongi Tõnul õnnestunud Mäeküla piimameheks saada, hakkab ta märkama, et Mari, kellega ta esiti oli abiellunud vaid hädapärast, on tegelikult tore ja tubli naine. Kuid Tõnust ta enam lugu ei pea. Tõnu hakkab oma otsuse üle järele mõtlema ning seda kahetsema. Lisaks olid rahva seas ka jutud liikvele läinud ning nii hakatigi rääkima igasugu jutte Tõnust, Marist ja mõisahärrast. Seda häbi aga Tõnu ei soovinud. Ta üritas isegi Ulrich von Kremeriga rääkides lepingut ümber muuta või lõpetada, kuid siis oleks ta pidanud ka piimafarmist lahkuma ning seda ta ei soovinud. Peale kõige selle läheb tal ka äri kehvasti, mistõttu viimane jooma hakkab. Niimoodi ta ühel külmal talveööl linnast tulles rees ära külmubki.
    Raamat tekitas minus erinevaid tundeid. Esimesed paarkümmend lehekülge ei tundnud ma selle kohta midagi, sest ma ei saanud sellest õieti arugi. Mida edasi ma aga lugesin, seda enam oskasin otsi kokku viia ning raamatust aru saamine muutus lihtsamaks. Mind hakkas valdama põnevus, et mis saab edasi, mis toimub ühe või teisega, kuidas kõik lõpeb jne.
    Minu jaoks oli raamat üsnagi üllatusliku lõpuga. Ma küll aimasin vahepeal, et Tõnu raamatu lõpus sureb, kuid et sellisel viisil, seda poleks ma osanud küll ette näha. See ongi see, mis minu arvates peaks ühel heal raamatul olema.


Kristjan Jaak Ott 11LR

Albert Einstein

Ivar Piir
Akadeemia 2005/7

Artikkel räägib Saksamaalt pärit Albert Einsteini eluloost. Albert oli juudi rahvusest füüsik, kes sai 20 saj hakkama väga paljude avastustega. Einstein oli 26-aastane, kui ta oli avaldanud juba kolm teedrajavat uurimust. Neist esimeses selgitas ta fotoefekti seaduspärasusi, käsitades valgust osakeste, valguskvantide voona, teises andis füüsikaliselt veenva tõestuse, et aine koosneb korrapäratus soojusliikumises olevatest aatomitest ja kolmandas sõnastas relatiivsusteooria alused. Alberti oli küll edukas õpilane, kuid mitte eeskujulik, tema keskmine hinne kuuepallisüsteemis oli 4,91: diplomitöö eest sai ta hindeks 4,5. Talle ei meeldinud regulaarne loengute külastamine ega korralik konspekteerimine. Oma autobiograafilistes märkmetes väidab Einstein, et tehnikaülikooli lõpueksamite sooritamine nõudis talt sellist vaimset pingutust, et tal kadus peaaegu terveks aastaks igasugune huvi teadusprobleemide vastu. Einstein oli palju aastaid töötu, kuna ta tahtis saada töökohta väga heasse kohta, kuhu ta algest loomulikult ei saanud, sest keegi ei uskunud temasse. Kui 1902 aastal asus Einstein Berni elama, saatis ta teele artikli, mis käsitles elektrolüütide termodünaamikat. Kohe kui ta Berni oli jõudnud teatas ta kohalikus lehes, et annab tunde matemaatikas ning füüsikas. Seda teadet märkas Maurice Solovine, ning Conrad Habiht. Kolmekesi töötati läbi väga palju filosoofilist kirjandust ja sellega tekkis Berni Akadeemia.
 Kuni oma surmani 1955 töötas Einstein Perspektiivsete Uuringute Instituudis, New Jerseys.

Soovitan seda artiklit lugeda kõigil, kelle huvi A. Einsteini vastu. Kuid seda teksti lugedes saab täielikult aru ainult viiest esimesest leheküljest, sest ülejäänud tekst on mingite teooriate  ja valemite kohta.

Kristofer Tunder.
   

pühapäev, 6. oktoober 2013

Meresaarlased

     Soovitan lugeda artiklit ajakirja „Akadeemia“  9. aastakäigu 3. numbrist.
Selles artiklis tutvustatakse Saaremaad ning  räägitakse, kuidas hakkab merekultuur hääbuma.
Saaremaa vabanes jääaja painest ja hakkas aegamisi merest kerkima seitse- kaheksa tuhat aastat tagasi. Saaremaal on inimeste seosed merega igapäevased. Juba hommikul uksest väljudes saab sisse hingata mereõhku.
Ka räägitakse lähemalt paatidest, kuidas neid kutsutakse ja mis neid  iseloomustab. Saab teada soola vedamisest saartele ja kahe- ning kolmemastiliste purjekate ehitamisest.
Saab teada, milliseid nikerdatud looma- või inimfiguure hakati laeva vöörile kinnitama, ning kuidas sai paat omale nime ,,uisk“.
Tänapäeva saarlane hakkab merekultuurist loobuma autokultuuri kasuks. Kuna mereranna hõivamine ehitiste alla on keelatud, siis on väga vähe inimesi, kes oleks merel käimisest huvitatud või meremeheks hakkamisest.
Soovitan seda artiklit lugeda, kuna siit saab teada saarlaste ajaloost ning palju muud huvitavat hüljeste küttimisest, paatide ja purjelaevade ehitamisest.
Noored võiksid olla rohkem huvitatud mere ajaloost ning üleüldiselt merendusega seotud asjadest. 

Erika Lippur

"Teadus" ja "religioon" piirjooni kujundades



Peter Harrison
Akadeemia 2013 nr 3
Antud artikkli valisin sellepärast, et mind huvitavad igasugused teaduslikud avastused ja teadus üldiselt. Seepärast pakkus mulle huvi rohkem teada saada teaduse ja religiooni ajaloost ja nende omavahelisest suhetest.
Teaduse ajalugu, paljud kriitikud arvavad et teadusel polegi minevikku ning teadusajalugu on vaid väljamõeldis. Kriitikud on veendunud, et teadus kui selline on uusaja kategooria mitte Vana- Kreekast pärit ja see, mida tänapäeval mõistetakse teaduse all erineb suures osas sellest mida uuriti keskajal või Antiik-Kreekas. Ükski nendest ajastutest pärit kategooria ei vasta sellele, mida tänapäeval mõistame teaduse all. Keskajal peeti teaduseks peamiselt loodusfilosoofiat ja loodusugu, Antiik-Kreekas spekulatiivseid teadusi: loodusfilosoofia, matemaatika, metafüüsika. Tolleaegne loodusfilosoofia ja looduslugu ei ole sünonüümid tänapäeval sellele mida meie tunneme  loodusteaduse nime all.
Loodusloo ja filosoofiaga tegeldi tihti religioossel ajendil. Astronoome ja looduseuurijaid kujutati 19. sajandi keskpaigani kõrgeima jumala preestriteks, sest loodus oli jumala raamat. Loodusfilosoofiat peeti religiooni esimeseks tööks, sellest võib järeldada, et teadus ja filosoofia ei olnud 17 - 18  sajandil eraldiseisvad nähtused vaid lahutamatult seotud.
19. sajandi lõppu peetakse ajaks, mil teadus ja religioon üksteisest lahku lõid ja sõna "teadus" omandas oma tänapäevase tähenduse. Sel ajal tekkisid esimesed professionaalsed teadlaste kogud. Viimase 150 aastaga on teadus teinud märkimisväärse hüppe - see aupaiste mis keskajal langes preestrile kes rääkis lugusid nähtamatust maailmast on nüüdseks langenud astronoomidele, inseneridele jne.
Soovitan antud artiklit lugeda, sest see annab hea ülevaate teaduse ja religiooni suhetelt läbi aegade ja nende ajaloost - teadmised mis võiks igaühel olemas olla. 

Juhan Laanemets