esmaspäev, 30. märts 2015

Alguses oli pime ...

 Möödunud diginädala raames tuli klasside esindustel koostada veebikeskkonnas Piratepad omal valikul kirjatükk. Ette oli antud teose algus - "Alguses oli pime", ja märksõnad: rüperaal, kevad, sinilill, tõkiskingad, õhupall, mutimullahunnik.

Esitleme laekunud töid.

I lugu
Kevade esimesed tuuled
Alguses oli pime....Kogu maad katsid mutimullahunnikud ja taevas lendlesid vaid üksikud
õhupallid. Eemal oli märgata ühte vana talumaja, mida ääristasid sinililled. Sellele lähenes
siil, kes ähkis ja puhkis kõvasti. Kaugelt vaadates nägi ta välja nagu koormaeesel, kuna tal oli
seljas palju kotte. Kui siil lõpuks majani jõudis oli kevad juba alanud ning  esimesed sinililled
mullast tärganud. Siil võttis ühest kotist tõkiskingad ja teisest kotist rüperaali ning hakkas
pusima. Siil proovis neid asetada nii üht kui teistpidi, kuid ta ei jäänud millegagi rahule.
Siilike oli nii ametis, et ei märganud ümbrust ning komistas ühe sinilillepõõsa otsa. End püsti
ukerdades silmas ta kauguses kaunist siilipreilit, kes kevadises tuules nägi välja kui Kreeka
jumalanna. Siil jättis oma eelnevad tegevused pooleli ja sibas neiu poole. Niimoodi saigi
alguse sajandi suurim armastuslugu, mis täitis maailma valgusega.

Ellika, Kristi, Karoliina 10A


II lugu
Õhtuhämaruses jälgisin agaralt oma rüperaali. Oli kaunis kevad õhtu, võtsin kätte oma
tõkiskingad. Kuigi pole väga kindel, mis need on, võtsin need siiski kätte. Rüperaalis vaatas
vastu kaunis facebook. Kirjutasin staatuseks: "Kaunis kevad õhtu."
Ärgates hommikul õigemini, kaunil kevad hommikul, läksin ma jooksma. Nautides kaunist
kevadilma, nägin ma kaugel eemal sinililli, mis olid ümbritsetud mullamutihunnikutega.
Arvestades kevadet ja kaunist ilma, võtsin välja oma rüperaali ning hakkasin kirjutama
kevadest, tõkiskingadest, sinililledest ja mutimullahunnikutest.
Kui olin lõpetanud läksin uuesti välja ning ostsin endale kaks ilusat-punast-õhupalli ja ühe
jäätise. Jalutasin parki ja nautisin mõnusat seltskonda oma õhupallidega ja jäätisega.
Eemal märkasin kahte last, kes jälgisid mu õhupalle pingsalt. Mul hakkas neist tohutult kahju
ning otsustasin oma õhupallid neile jagada.
Selleks päevaks olid mul ideed otsas ning otsustasin võtta pika teekonna Antarktikasse
pingviine külastama, et oma romaani jaoks mõtteid koguda.

Hannela&Marisabel 11RK


III luuletus
Alguses oli pime...
Lootus mu sees kasvas kui
sinine õhupall.
Kevade hõngu täis oli maailm,
sinilillede sära kumas silmis.
Aias mutimullahunnik
- jälle need neetud sigudikud.
Libedus läind nagu niuhti
kuurinurka viskame taas
roostetama tõkiskingad.
Unustuste hõlma vajub
elumõtte röövind rüperaal.
Taas särab me päev!

Eget & Ly 11RK


IV lugu
Elas kord seitsme maa ja mere taga :) lumivalgeke:)
Keset kevadet läks lumivalgekese kaarikul rehv puruks, kuid olles printsess, ei teadnud ta,
kuidas katkine uue vastu vahetada. Ta ei teadnud isegi, kuhu tõkiskingad paigutada.
Siis tuli kuri hunt mutimullahunnikust välja ja hiilis lumivalgekese selja taha.
Lumivalgeke võttis rüperaali ja guugeldas sõna tõkiskingad, kuid ta ei saanud siiski aru, mida
tõkiskingad tähendab. Ta tahtis lumivalgekest ehmatada ja võttis välja õhupalli, puhus selle
täis ja tegi sellega pauku. Seda teamegi "suure pauguna".  Lumivalgeke muutus ehmatusest
siniseks ja muutus sinililleks. Sellest ajast saati teamegi me sinililli.

Asko, Kalmer, Liina, Piret 12 LR

pühapäev, 29. märts 2015

Väike vallatus keelenädalast



Keelenädalal tegelesid kõik klassid tõlkimisega. Inglise keelest eesti keelde, siis saksa keelde ja uuesti eesti keelde, siis vene keelde ja jälle eesti keelde ning lõpuks uuesti inglise keelde. Kas lõpptulemuseks oli sama tekst, mis alguses?

Algne tekst


A teacher walks into a classroom and sets a glass jar on the table. He silently places some rocks in the jar until no more can fit. He asks the class if the jar is full and they agree it is. He says, “Really,” and pulls out a pile of small pebbles, adding them to the jar, shaking it slightly until they fill the spaces between the rocks. He asks again, “Is the jar full?” They agree. So next, he adds a scoop of sand to the jar, filling the space between the pebbles and asks the question again. This time, the class is divided, some feeling that the jar is obviously full, but others are wary of another trick. So he grabs a pitcher of water and fills the jar to the brim, saying, “If this jar is your life, what does this experiment show you?” A bold student replies, “No matter how busy you think you are, you can always take on more.” “That is one view,” he replies. Then he looks out at the class making eye contact with everyone, “The rocks represent the BIG things in your life – what you will value at the end of your life – your family, your partner, your health, fulfilling your hopes and dreams. The pebbles are the other things in your life that give it meaning, like your job, your house, your hobbies, your friendships. The sand and water represent the ‘small stuff’ that fills our time, like watching TV or running errands.” Looking out at the class again, he asks, “Can you see what would happen if I started with the sand or the pebbles?”

Translation

 

A teacher steps into the classroom and places a glass jar on her desk. Quietly, she puts stones into the jar until no more will fit. She inquires the students if it's full and the class responds with an affirmative.

“Oh really?” the teacher asks and she takes out some smaller stones which she adds to the jar, shaking it gently, until they fall between the bigger stones. She asks once more “Is this jar full?” The students agree again.

Now she puts a scoop of sand in the jar so that it fills the gaps between the stones and asks her question again. This time there's a dispute between the students  some think the jar is obviously full,  but the other suspect the teacher might have another trick up her sleeve.

And then she fills a cup with water and pours it into the jar filling it to the brim saying “If this jar is your life, what does this experiment show you?”

A brave student responds “No matter how busy you think your life is, you can always do more.”

“That’s one way to look at things” the teacher responds. After that she looks at each of her students right in the eye. “Big stones represent BIG things in your life that you appreciate at the end of your life like your family, partner, health, dreams and fulfilling your dreams. Small stones are other stuff, which give your life meaning: your job, house, hobbies and friendship. Sand symbolize little things that fill your time: watching TV or running errands. Looking at the jar, the teacher asks: “What do you think would have happened if we had started with sand and small stones?”
 

kolmapäev, 11. märts 2015

Õpetaja kirjutas kodukirjandi

Abituriendid esitasid mulle väljakutse: mis te muudkui räägite siin, kuidas kirjandit kirjutada. Kirjutage meile üks väga hea kirjand! Ma kirjutasin kirjandit viimati aastal 1996. Oma õpetajatöös olen väga sageli mõelnud, kuidas on võimalik, et ma õppisin viis aastat õpetajaks ja mitte keegi ei õpetanud poole sõnagagi seda, kuidas õpetada kirjutama kirjandit (tarbetekstide õppimist mäletan küll) - ajal, mil gümnaasiumi lõpetamiseks pidi kirjutama 800sõnalise kirjandi. Pärast tundidepikkust vaevlemist sai valmis allolev kirjatükk. Käsitsi kirjutades oleksin ma ilmselt lihtsalt üks suur hunnik õnnetust. 


Tööülesanne: Kirjuta kuni 400sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid ilukirjanduse lugemise olulisust tänapäeva maailmas. Arutle ka selle üle, miks tänapäeval lugeda ei armastata. Too näiteid ilukirjandusest ja/või ajaloost ja/või ühiskonnast. Pealkirjasta kirjand!


Lugemise eesmärk, vaev ja – õnn  



Möödunud jõulude eel küsis üks abiturient minult, mida ma oma lapsele jõuludeks kingin. Vastasin, et raamatuid. Olles vastuse üle imestunud, esitas õpilane uue küsimuse: „Aga kas tal nutitelefon on?” - „Ei ole.” Meie vestluse käik hakkas noormehele aina enam huvi pakkuma ja ta käis välja väga tugeva argumendi, mis oleks pidanud kinnitama tema seisukohta: nutitelefon teeb lapse kindlasti palju õnnelikumaks kui raamatud. See väide pruugib paika pidada, ent ei kanna vilja: lugemise-õnn toodab kaugemaleulatuvat ja pikemaajalist resultaati kui nutitelefoni-õnn.

Lugemisel on väga palju erinevaid eesmärke ja kindlasti saab neid tulpadesse jagada ainuüksi teksti iseloomu põhjal: tarbeteksti ülesanne on anda teadmisi, kasutusjuhendi puhul on oluline juhendada, seadus peab sätestama, ilukirjandus aga... peab olema ilus, parafraseerides Oscar Wilde'i.

Siiski ei seisne kunstiteksti olemus vaid esteetikas, kuigi sel on kanda oluline osa. Laenates veel teistki mõtet iiri kirjaniku Oscar Wilde'i sulest, tõdeme, et kunst peegeldab vaatajale tema enda mina. Kunsti – ka ilukirjanduse – kaudu saab inimene teada, kes ta on. Prantsuse tekstfilosoof Roland Barthes kinnitas seda avastust tõdemusega, et just lugeja tekitab teose. Autor võib ju kirjutada, aga teos – looming – see sünnib lugejas. Niisiis, maailmas ei oleks ühtegi surematut kirjateost, kui keegi neid ei loeks. Aga milleks lugeda – luua, kui on olemas nutitelefon?

Üha enam kurdetakse nii meedias kui koolides selle üle, et tänapäeva (kooli)süsteem toodab inimmassi, kes ei ole võimeline looma. Gümnaasiumi- ja ülikoolilõpetajad oskavad väga hästi fakte pähe õppida ja neid reprodutseerida, aga küsimusi esitada, puude taga metsa näha ja põhjuse ning tagajärje seost leida (rääkimata nende eristamisest) ei suuda. Seda probleemi ei ole võimalik lahendada kiiresti: täna ei mõista ma midagi, homme hakkan lugema, ülehomme saan aru. Inimesele vundamendi ladumine on aastatepikkune töö(!), millele peavad aluse panema lapsevanemad ning õpetajad.

Valgustusaja filosoof Voltaire, kelle nime peetakse sama suureks kui tervet sajandit, pani jutustuse „Candide ehk optimism” lõpus õpetaja Panglossi suhu mõtte: iga inimene peab harima oma aeda. Pangloss oli oma osa teinud, nüüd oli aeg Candide ellu saata just selle õpetussõnaga. Kristlaste pühakiri piibel, mis katab oluliselt rohkem sajandeid kui Voltaire, võrdleb samuti inimest põllumaaga. Kes tahes on kordki elus kaevanud maad, külvanud seemet, rohinud, hoolitsenud, kastnud ja kannatanud, võib järeldada: needsamad protsessid kehtivad ka inimese juures. Eelmisel kevadel ilusaks tehtud peenramaa vajab uuel hooajal jälle kaevamist – lugemise olulisus ei lõpe samuti, isegi mitte tänapäeva maailmas, kus haritud inimesi aina enam ja enam tarvis läheb. Veelgi enam, haritud inimene ei saa kunagi valmis, raamatud ei saa kunagi ära loetud.

Nii nagu igas kunstivaldkonnas, kehtib ka kirjanduses sõna „klassika”. Tänapäeva klassika on meelelahutus, populaarne kultuur – see ei hari maad, vaid lahu(s)tab inimese isikupära. Lugemine, eriti luule lugemine, on läbi aastasadade kuulunud elitaarsete tegevuste hulka – igal ajastul oma põhjused: kallis papüürus, piiratud õpivõimalused, klassiühiskonnad (paratamatus) ja tänapäeval – laiskus (valik). Nii nagu üksikud saavad superstaariks ja väheste varandus kannatab pidada luksusvillat, ei ole ka lugemine enamuse pärusmaa. Raamatud ei ole siiski luku taga, kuigi neid on lugematul hulgal põletatud ja põlatud – ka eesti kirjanike teoseid; lugemise värav on kõigile avatud, aga sisse astuvad vähesed. Ja nemad naudivad – alus on rajatud, maa on kaevatud, iga edasine hetk raamatu seltsis on hetk iseendaga.

Sel vastuolulisel ajal, mil igaüks soovib olla eriline, ent püüdleb vaid selle poole, et ühtlustuda, oleme kõik muutumas nutitelefoni-kujuliseks. On emasid-isasid, kes on rõõmsad, kui nende lapsed osakavad moodsate IT-vahenditega toime tulla ja koguni presidenti kuulates võiks arvata, et meie ühiskondlik õnn seisneb heades infooskustes. Kõigi pädevuste ema on aga võime lugeda, sellest kasvab välja oskus loetust aru saada, omandatud teadmiste ja emotsioonide vahel seoseid luua ning loetust allusioone leida. Kui lugeja jõuab sellisele tasemele, leiab ta õnne iseendas (või oma nutitelefonis – kui sinna on laetud mõni raamat).


Averonika Beekmann