reede, 13. detsember 2013

"Stress ja eluga toimetulek"


Kuukirja Akadeemia 12. aastakäik, 2000, number 12
“Stress ja eluga toimetulek”, autor Virve-Ines Laidmäe

Artiklis kirjutatakse stressist ja võrreldakse meeste ja naiste, eestlaste ja mitte-eestlaste, noorte ja vanurite eluga toimetulekut ning pinget.
Kõige rohkem tekitavad eestlaste sõnul stressi raha (71% vastanutest), tervis (54%) ja küsimused laste tulevikuga seoses (37%).
Suurt meelehärmi ja stressi tekitavad veel ka järgmised punktid
     madal haridustase
     halb materiaalne kindlustatus
     madal enesehinnang
     ühiskonna muutused
     pingeline pere- ja tööelu
     lähedase inimese alkoholiprobleemid ja tervisevaevused
     lastega emad, eriti üksikemad

Sain veel teada, et naised kannatavad rohkem stressi all, kui mehed. Naiste stressiprotsent oli 30-32%, samas meestel vaid 18%. Naistel esineb rohkem terviseprobleeme, nagu näiteks üleväsimus, peavalu, unehäired, masendus jms. Ainus vaevus, mida võib võrdseks lugeda, on kõhuvalu. Samuti muretsevad naised rohkem pereelu pärast.
Võrreldi veel ka linna- ja maaelanikke, kus selgus, et kunagi oli linnaelanike stress suurem, kuid nüüdseks on protsendid tasakaalustunud maal oleva rohke töö ja vähese palga tõttu.
Kui tuua võrdluseks vanus, siis noorte pinge on tõusnud üle vanurite omast. Tänapäeval tahavad enamus saada head haridust, mistõttu peab enne selle saamist kõvasti pingutama. Enamus tähtsaid riigiosanikke on noored inimesed.
Mitte-eestlaste protsent stressiga võitlemisel oli samuti suurem, kui eestlastel. Põhjuseks võib olla raske kohanemine uue kultuuri ja harjumustega. 

Olen alati vältinud sellistel teemadel juttude lugemist, kartes ise stressi sattuda, kuid vastupidi - see artikkel pani mind mõtlema ja väärtustama oma elu sellisena, nagu ta on.
Soovitan seda artiklit lugeda kõigil, eriti stressis vaevlevatel inimestel, sest siis nad mõistavad, et nad pole ainsad, kellel on palju probleeme ja nendest välja tulemiseks peab mõtlema positiivselt ning nendest jagu saama.


Helen Maasik, 10R






teisipäev, 3. detsember 2013

Eelarve - Ants Pärna lugemissoovitus

                                  Eelarve (Friigikogu rahvuseepos).

Eelarve Juku Kalle Raid
Pildid Marek Strandberg, Kommentaarid Mart Laar, Mart Nutt, Erki Nestor.

Riigikogu praeguse koosseisu parteitu liige, kuid IRL­i fraktsiooni kuuluv J.­K.Raid kirjeldab päeviku­vormis, mis toimus Riigikogus 2012.a. riigieelarve arutamise käigus. Autori sõnakasutus on küllaltki irooniline ja kohati ka liiga isiklik, aga mis teha – nii sisustasid oma aega rahvasaadikud. Inimesed, kes tunnevad huvi meie riigi juhtimise vastu kõige kõrgemal tasemel, võiksid selle kirjutise läbi lugeda. Igatahes kummaline ja traagi­koomiline.

Ants Pärna



Lähemalt Apollost

neljapäev, 28. november 2013

„Karistusõiguse roll eetiliselt vaieldavates valdkondades“

Ajakirja „Akadeemia“ 23. aastakäigu 6. number

Kurt Schmoller
Kokkuvõte
Artiklis on välja toodud peamised eetilised vaidlusküsimused, mis puudutavad karistusõigust ja selle puudujääke. Olgu mainitud, et peamisteks tugipunktideks on Austria ja Saksamaa karistusseadustikud.
            Esimeseks eetiliselt vaieldavaks küsimuseks on abordi lubatavus. Pikka aega on püütud selgusele jõuda, kas veel sündimata inimelu on karistusõiguslikult eetiline surmata. Austria karistusseadustiku puhul on kritiseeritud kuni lapse sünnihetkeni kehtivad karistusest vabastused, nagu näiteks ema noor iga ja lapse võimalik arengupeetus. Kui laps surmata hetk enne sündi ei oleks see karistatav, kuid kui laps surmata hetk peale sündi on see karistatav kuni eluaegse vangistusega, küsitavaks muutub seaduse regulatsioon. Soovitatavaks lahenduseks pakub artikli autor näiteks lisanõuete kehtestamise, koos sellega ulatusliku nõustamise nõude muutmise, sest Austria regulatsioon jätab määramata ulatusliku nõustamise tähenduse.
            Järgmiseks vaidlusküsimuseks eutanaasia eetiline õigustatus. Aktiivne surmamine kannatuste lühendamise eesmärgil on enamike õiguskordade puhul õigusvastane, kuid tapmine kannatanu enda nõudmisel on kergemalt karistatav. Kannatanu soovil tapmise suhtes on Austria karistusõigus paindlik, küll erandjuhtudel, aga siiski on võimalik eutanaasia teostajat karistada ainult rahatrahviga või jätta üldse karistamata. USA kahes osariigis on selgelt reguleerituna eutanaasiatapmise sooritamine enesetapule kaasaaitamise vormis lubatud. Hulk riike ei karista enesetapule kaasaaitamise eest, kuniks see ei aita kaasa omakasupüüdlike eesmärkide täideviimisele. Näiteks Šveitsis peetakse enesetapule kaasaaitamist õiguspäraseks ja seal saavad tegutseda surmaabiühingud, mis pakuvad enesetapu sooritamisel abil.
            Piinamine pääste-eesmärgil - küsimus, mille puhul on toodud näiteks üks politseinik, kes piinamisega ähvardades püüdis päästa röövitud lapse elu, kuid kohtu otsusel kasutas selleks õiguskaitseorgani autoriteeti ja ta mõisteti süüdi sundimises , tema õnneks, vaid hoiatuse ja tingimisi karistusega. Ebaselge on see, kas muutuks õiguslik hinnang, kui sel viisil oleks käitunud eraisik.
            Terrorismis kahtlustatavate reisilennukite allatulistamise puhul, hukuvad paratamatult lennukis viibivad süütud inimesed, kuid nii on võimalik terrorismiohu puhul tagada õiguslik turvalisus. Karistusõigusliku hinnangu järgi tuleks sellistel juhtudel arvesse võtta eetilisi lahkarvamusi ja kohandatavad karistused peaksid olema kerged.
            Eetiliselt vaieldavate küsimuste puhul tekib tihti probleem sellest, et eetiline diskussioon võtab aega, samas kui lahendust ootava juhtumi puhul tuleb õiguslik (ja eriti karistusõiguslik) otsus vastu võtta kohe. Toetuda tuleb traditsioonilisele argumendile, et inimeste teod ei saa jääda õigusvabasse ruumi, vaid iga ühiskondlikult oluline käitumisviis on kas õiguskorda rikkuv või õiguspärane. Õigusvastaste ja õiguspäraste käitumisviidise valdkonnad põrkuvad, sest tegemist on komplementaarsete mõistetega, mis teineteist välistavad; mingit vahepealset valdkonda ei saa juba mõisteliselt olemas olla. Õigust sätestavad ja rakendavad organid on vastutavad selle eest, et ka eetiliselt vaieldavates valdkondades valitseks teatav õiguslik turvatunne, mis laseb normi järgijatel end orienteerida seaduslikele nõuetele.
            Tulevikus peab õiguskord eetiliselt vaieldavate, üldjuhul äärmiselt tundlike küsimustega ettevaatlikult ümber käima. Karistusõiguslikke regulatsioone tuleks aga eetiliselt vaieldavates küsimustes alati rakendada piiratult. Igal juhul oleks viga sellistes valdkondades rangete karistuste kohaldamine. Karistused ei suuda sellistel juhtudel kaasa aidata probleemi lahendamisele: eetiliselt vaieldavaid küsimusi ei saa lahendada karistusõiguse kaudu.
Jaspar Oja 10 LR
           
 
 
 
 

teisipäev, 26. november 2013

Üks kiiksuga luuletus kah kodanikupäevaks

Ei saa mitte endale hoida ... Veel üks luuletus Lehte Hainsalu sulest.

Erukapten

Laupäeval käratan lihased lapsed rivvi,
et isiklikult kontrollida nende kõrvad,
                                     nende nööbid,
                                    nende päevikud.
Lohaks ei saa linnaluba,
sõnakuulmatu läheb põrandat pesema,
aga püüdlikule õpetan püssivõtteid pühapäev läbi.
Korralikuks kodanikuks kasvamine
on garanteeritud.

esmaspäev, 25. november 2013

Kas oskaksin elada...?

Leidsin luuleraamatuid arvele võttes ühe Lehte Hainsalu luuletuse, mida tahaksin tänasel kodanikupäeval teiega jagada.

OLEKS VAST MÕNUSAM TUNNE
elada lembel Jamaikal,
või kus mühaks mu unne
metsik ja põhjatu Baikal,
või kus viinapuust marjad
ise mul kukuksid suhu,
või kus karakullkarjad
rändaksid ei-tea-kuhu.

Aga näe, rannakäär paene
Tuhkatriinuks sai minu,
istun ja korrutan vaene
paepealsel kasvanud linu.
Ühtlane, sõlmeta lõng
on minu ainuke uhkus.
Einel on ükssama hõng,
rahakotil on puhkus.
Padi nii mühklik kui mütar,
pikutan kulunud baikal,
mõtlen, kas Põhjamaa tütar
elada oskaks Jamaikal,
kusagil Capril või Hiinas
saaksin kas silmile und ma,
igatseks välku ja rahet,
härmatist, tormi ja halla,
tööd millel polegi vahet, -
koduste tähtede alla.
Tilluke maa nagu pihk,
aga siit leida võib paljut -
põhjavalguse vihk
aimata annab kaljut,
mastimetsade väge,
jõgesid, järvi ja merd,
suusamurdmise mäge,
rahvast, kes segatud verd.
Tuisud ja tuulevaikus.
Tihaste tsiitsitav parmas.
Maakera ilusaim paik, kus
elada armas.

Pille

teisipäev, 19. november 2013

Veel uut lugemist

Tere teile!

Saime veel ühe kena hulga uusi raamatuid, aga karta on, et mõneks ajaks tuleb nüüd pakkidega vahe sisse. Teiste raamatukogudega võrreldes on meil isegi hästi läinud, loeme need nüüd järjest läbi kah!

Aga uued siis:

                                          Tagasi Eestisse

TAGASI EESTISSE    Urmas Vadi

Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.

 

NOORE ROMAANIKIRJANIKU PIHTIMUSED  Noore Romaanikirjaniku pihtimused

  Umberto Eco

  Itaalia semiootik, filosoof ja medievist Umberto Eco (snd 1932) avaldas oma esimese romaani „Roosi nimi” ligi 50-aastaselt. Nüüdseks on ta kirjutanud kuus romaani, mis köidavad võrdselt nii masse kui ka kõige nõudlikumat lugejat. Käesoleva raamatu neljas pihtimuslikus essees vaatab varsti 80-aastaseks saav Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib põhjalikult oma romaanide sünnist ja nende kirjutamisele eelnenud uuringutest, enda loomemeetoditest, fiktiivsete romaanimaailmade „ehitamisest” ning suhetest oma lugejate ja tõlgendajatega. Lisaks uurib ta teadus- ja ilukirjanduse ning reaalsuse ja väljamõeldise vahelisi õhkõrnu piire, küsides, miks läheb meile nii sageli tegelikkusest rohkem korda väljamõeldis. Viimases essees heidab Eco nii enda kui ka teiste loomingule tuginedes vaimuka pilgu pöörastele kirjanduslikele loeteludele.

                                               

LINGVISTILINE METS      Lingvistiline mets

      Valdur Mikita

Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

                                         

MAHAJÄTJAD          Mahajätjad

          Helga Nõu

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri hinge ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu Mahajätjad psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

                                                          

TAGASITEE      Tagasitee

      Erich Maria Remarque

1918. aasta lõpp: käputäis sõdureid pöördub läänerindelt tagasi koju. Kuid kangelastest saavad kerjused, keda pole enam kellelegi tarvis, kes kohtavad kunagise sõjavaimustuse asemel veel vaid alandust ja vaenulikkust.

See on klassikateose, samuti üleilmse bestselleri „Läänerindel muutuseta“ järg. See pole kaotanud oma aktuaalsust tänagi veel.

(Vaatasin just, raamatupoodides on see juba läbi müüdud).






12 TOOLI  12 tooli

Jevgeni Petrov


Kui Ostap Bender Stargorodi jõudis, olid endise aadlipealiku Ippolit Matvejevitš Vorobjaninovi vuntsid juba rohekat karva ja isa Fjodoril habe kärbitud. Võidujooks meister Gambsi tooli peidetud briljantidele oli alanud. Jää hakkas liikuma ja paraadi asus juhatama suur kombinaator isiklikult. See, mis järgnes, on ajalugu nii otseses kui kaudses mõttes. Karta on, et benderlikku asjaajamist oli nepi-aegsel Venemaal ka tegelikkuses rohkem kui küll ning ajalugu tegi ka Ilfi ja Petrovi satiiriline meistriteos, mis on elanud üle hulga valitsusi, diktaatoreid ja presidente ega ole tänasekski aktuaalsust kaotanud. Ilja Ilf (1897–1937) sündis pangateenistuja peres ning lõpetas tehnikakooli. Töötas joonestusbüroos, telefonijaamas, lennutehases ja käsigranaatide vabrikus, pärast mida hakkas statistikuks ning hiljem huumoriajakirja toimetajaks. Jevgeni Petrov (1902–1942) sündis õpetaja peres ja lõpetas klassikalise gümnaasiumi, mille järel temast sai Ukraina telegraafiagentuuri korrespondent ning pärast seda kolmeks aastaks kriminaaljälituse inspektor. Tema esimene kirjanduslik teos oli tundmatu mehe laiba läbivaatuse protokoll. Nende ühine kirjanikutee algas 1925. aastal, suurem tuntus järgnes pärast 12 tooli ilmumist 1928.

ÜRGPIMEDUSÜrgpimedus

Kurt Vonnegut

Ürgpimedus on julge väljakutse meie moraalitundele. Ameeriklane Howard W. Campbell Juunior, II Maailmasõja aegne spioon, on nüüd Iisraelis natsikurjategijana kohtu all. Aga kas ta on ka tegelikult süüdi? Selles teravmeelse huumoriga vürtsitatud raamatus pöörab Vonnegut nii musta kui valge meisterlikult halliks üheainsa kohtuotsusega, mis jääb kummitama meid kõiki.








Nagu ikka saate lisaks vaatata Rahva Raamatust

Bilooogia klassi saime 10 uut Eesti taimede määrajat, head pusimist!

Lisaks kingiti koolile ilusad uued raamatud Laupa mõis. Minevikust ja tänapäevast ja
Roheline Türi.

Nagu näete, ei lähe meil sugugi halvasti! Astuge aga raamatukogust läbi!

Pille






                     

kolmapäev, 13. november 2013

Alkohol ja selle mõju

Akadeemia 2011/4Mari Järvelaid
Artikkel, mida ma lugesin, räägib alkoholist. Siit saab teada, keda täpselt nimetatakse alkohoolikuks, alkohoolikute tüüpidest, milline on alkoholi mõju, mida loetakse mõõdukaks tarbimiseks jne. Arvestades alkoholi populaarsust, usun, et see on kasulik artikkel, mille võiksid kõik noored inimesed läbi lugeda.
Mõningaid fakte:
  • Alkoholi tarvitamisega on seotud 40-80% enesetappudest, 50% mõrvadets, 80% tulesurmadest, 40% liiklusõnnetustest, 30% surmaga lõppenud liiklusõnnetustest, 15% uppumisest.
  • 16-24 aastaste eestlaste hulgas tarvitab alkoholi kuni kaks korda nädalas eesti neidudest 63% ja mitte-eestlastest 48%.
  • Iga neljas Euroopas elava 15-29 aastase mehe surm on otseselt seotud alkoholiga,samuti 40-60% vigastustest.
  • Arstid on pidanud diagnoosima nii alkoholisõltuvust kui maksa alkoholtõbe juba 15-19 aasta vanustel Eest elanikel.
  • Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust on selgunud, et kaks või rohkem korda on purjus olud iga teine 15-aastane ning iga teine 11-aastane on juba alkoholi tarvitanud.
  • Alkoholi tarvitamisest tuleneb 1/3 abielulahutustest, 1/3 laste väärkohtlemisest, 20-30% haiglaravi vajadusest.
  • Kui alkoholi manustamisega teismelisena väga hasartselt tegeleda, võib eluea pikkuseks jääda vaid 25-30 aastat ja ka kõige täiuslikum meditsiin on abitu.


Samas ei ole see artikkel otseselt negatiivse alatooniga kirjutatud, et inimesi hirmutada, vaid on täiesti neutraalne ning  on lihtsalt välja toodud võimalikult täpselt see, mida alkohol ja alkoholism endast kujutavad.
Soovitan kõigil gümnasistidel lugeda, kuna seda on kindlasti huvitav ja hariv lugeda ka inimestel, kes ise alkoholi ei tarbi.
Melissa Eenmaa

teisipäev, 5. november 2013

Veel uusi raamatuid

Häid sõnumeid on hea laiali saata!
Jälle on saabunud üks sületäis häid, värskelt lõhnavaid raamatuid.

 

Sofi Oksaneni sulest


PUHASTUS     KUI TUVID KADUSID


REKONSTRUKTSIOON Rekonstruktsioon
Rein Raud

 Juba viis aastat on Enn Padrik teadnud, et kunagi tuleb tal välja selgitada oma tütre surma tegelikud asjaolud. Ning nüüd ei saa seda enam edasi lükata. Selleks peab ta sõitma läbi suure osa Eestit ning käima koguni Prantsusmaal, et kohtuda paljude väga mitmesuguste inimestega, kellest ühed üritavad senini toona toimunut oma mälust kustutada, teised aga oleksid teda otsekui oodanud, et lõpuks ometi kõik südamelt ära rääkida. Ja kokku kujuneb sellest palju keerulisem pilt, kui Enn oleks osanud loota või karta...
Või kui lühemalt, siis: Ise surma palge ees seistes on Enn Padrik asunud välja selgitama oma tütre ja ta sõprade ühise enesetapu tagamaid, mis osutuvad oletatust tunduvalt keerulisemaks.


COMEBACK
 
 Comeback 


Kaur Kender

President Toomas Henrik Ilvese kutsele “Talendid koju” vastab
Kaur Kender kõige alatumal moel, tuues Eestisse tagasi mehe, keda
siin kõige vähem oodatakse… Karl Pajupuu, oma esikromaani,
auhindadega pärjatud “Iseseisvuspäeva” antikangelase.









KROSS. ÜKSIKUD HEAD MEHED
Kross. Üksikud head mehed

Kui ma viibisin 1999 aastal Tššetššeenia sõjakoldes, mõtlesin selle peale, mis juhtuks, kui mind röövitakse. Kas keegi mu sõpradest tuleks ja päästaks mu? Ma suutsin ette kujutada ainult kahte inimest, kes võiksid mu päästmiseks vaenlase koopasse murda. Üks neist oli Radek Sikorski. Teine oli Erik-Niiles Kross.

Edward Lucas
Raamatu Uus külm sõda autor




PARADIIS

 

 Paradiis 

Tõnu Õnnepalu

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.

                                                   

MINU MUSTAMÄE Minu Mustamäe

 Armin Kõomägi

"Minu Mustamäe" on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – "Mustamäe lood" ja "Muud lood" – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt.
"Minu Mustamäe" on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi "Sügisball" ja Arvo Valtoni "Mustamäe armastus". Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.



Ja lõpuks üks raamat rahvapärimusest


PÜHAD JA ARGISED AJAD RAHVAKALENDRIS

Pühad ja argised ajad rahvakalendris 

 Mall Hiiemäe

 Milline on looduse roll meie elurütmide määramisel? Mida on rahvakalendrile andnud muinasaeg, mida kirikukalender? Kuidas on eesti rahvakalendrit mõjustanud kultuurikontaktid teiste rahvastega, olgu Saaremaal või Mulgimaal, Virumaal või Setumaal? Sellesse põnevasse raamatusse on koondatud suur valik kirjutisi eesti rahvakalendri teemal: tutvustatakse rahvapärast ajaarvamist, antakse ülevaade eesti rahvakalendri pühadest ning tuuakse esile piirkondlikke ning kombestikulisi erijooni. Kasutatud näitetekstid pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Eestis on rahvakalendri ainestikku säilitamiseks kogutud alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Uurijad on eesti rahvakalendri puhul rõhutanud, et tegemist on talurahva töödekalendriga. Tähtpäevade toel orienteeruti oma töödegraafikus; kõige olulisemad kalendri märksõnad on külv ja lõikus, karja väljalask kevadel ja lautajäämine sügisel, aastajaotustähised, väga oluline ka ilma ennustamine. Mall Hiiemäe on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kes on tuntud eeskätt eesti rahvakalendri ja pajatuste uurijana.

Luule

SURELIKU MUUGA     

 Sureliku muuga

     Karl Martin Sinijärv

 Sureliku muuga on tuntud tekstisepa ja telepeletise KMS-i valimik lihtsaid, rahvalikke ja riimilisi värsistusi ajalikel ja päevakajalikel teemadel. Osa poeese on tuttavad Jüri Üdi klubi virtuaalveergudelt.


 

 

                                                   

PILVEST JA VARESEST 

 Pilvest ja varesest

   Andres Ehin

 Kogumik armastatud sürrealisti Andres Ehini (1940-2011) viimaseid uusi
luuletusi.



 

 

 

 

 

KUIDAS ON ELADA

 

Kuidas on elada

Tõnu Õnnepalu

Kuidas on elada keset metsi, keset saart, keset vaikust…? Tõnu Õnnepalu uus luulekogu, arvult seitsmes, koosneb väikestest piltidest, äratundmistest, mõtetest, mis kerkivad esile päevade tasasest voolust kusagil üksildases paigas, kus “tänapäeva elu” on nii kaugel, aga elu ja täna seda lähemal.

                                                                                               

                                                  

 

 

 

 

 

Lisaks Jüri Talveti koostatud JUHAN LIIVI LUULE MONOGRAAFIA


Rohkem infot leiate siit

Astuge raamatukogust läbi!

Pille









"Maag" - John Fowles

Raamatu valisin nimekirjast juhuslikult. Tuli välja, et too on päris pikk kuid siiski otsustasin ta läbi lugeda. Ma ei ole just lugeja-tüüpi aga peale “Maagi” lugemist hakkasin mõtlema enda muutmise peale. Teose salapära ja autori mõttekäigud annavad lugejale kindlasti omapärase elamuse. Kui mõned peatükid olid juba loetud, tundsin, et see raamat võib olla minu maitse.


“Maag” on ülesehituselt väga psühholoogiline ja kaasahaarav. Tunnistan, tekst ei ole arusaadavuse poolest lihtne ent sellegipoolest väga huvitav, eriline ja loominguline. Looduse ja keskkonna kirjeldused olid samuti pikad, mis ongi paksude raamatute omapära aga siiski neid vahele jätmata lugesin ja võin öelda, et nad olid väga nauditavad.


Raamat räägib Ülikooli lõpetanud inglasest Nicholas Urfe’st, kes saab võimaluse minna õpetama Phraxose saarel, Kreekas. Londonisse jäänud tüdruksõbrast Alisonist saab vahepeal kirjasõber ja Nicholas leiab muid lahendusi, kuidas temast vabaks saada kuna tunneb, et Alison oli olnud talle koormaks kaelas. Saarel kohtub ta eraklike eluviisidega mehega, Maurice Conchisega, kes kaasab Nicholase enneolematusse müsteeriumisse, milles ta ei suuda eristada fantaasiat reaalsusest. Nicholas ei saa sellest kõigest arugi. Maurice Conchis oma klaverimängude, salapäraste lõhnadega tagaaias ja saladusliku naisega, kes vanamehega öösiti musitseerib. Conchis paneb Nicholase ennast otsima läbi mõttemängude, mis võtavad ohtlikke ja ettearvamatuid suundasid. Ka armastuse seis on Nicholasel peapeale pööratud, armudes naisesse Lily de Seitas’sse, kellest ta teab samavähe kui tiiger taimetoidust.


Ma tahaksin jagada teiega ühte väga õpetlikku ja kokkuvõtvat tsitaati:
Taas kord olin inimene müüdi sees, kes ei suuda küll selle olemust mõista, kuid ähmaselt siiski aimab, et müüdi mõistmine eeldab selle jätkumist, ükskõik kui saatuslikke pöördeid see sündmuste käigus tõotab tuua.
Elu on samuti omaette müüt, erandiga, et seda võib mõista. Elu jätkub kuni surmani ja mis on elu jooksul saavutatud, jätkub inimeste meeles. Nicholas võitleb omaenda meelega, et säilitada enese selgus ja mitte hulluda Conchise konstrueeritud illusioonidest uskudes, et tema ise on “fantaasiamaailmas”.


Autorist John Fowlesist niipalju, et ta oli inglise kirjanik ja õpetaja, kelle põhiteos oligi “Maag”. Lisaks on kuulsaks saanud tema teostest ka “Prantsuse Leitnandi Naine” ja “Koguja”. Fowles sündis 1926. aastal kesk-klassi kaupmeeste perre. Ta omandas kõrghariduse ja on peale kirjaniku-ameti tuntud ka kui õpetaja Kreekas Spetsesi saarel, millest saigi autor inspiratsiooni “Maagi” kirjutamiseks.


Fowles paneb oma raamatus lugeja olukorda, kus igaüks ise on peategelane, samastab ennast Ni
cholasega ja tunneb talle kaasa tema läbielamistes. Mina küll tundsin. Soovitan kindlasti seda raamatut kõigile, keda ei kohuta psühholoogilisus ja kreeka keel.



Marius Aavik
11. R

pühapäev, 3. november 2013

Viies laps


 Tegemist siis raamatuga „Viies laps“, mille kirjutas Doris Lessing. Valisin raamatu, kuna seda soovitati mulle, ning tundus ka peale natukest lugemist päris põnev raamat, ning otsustasin seda lugema asuda.

Raamat räägib ühest perekonnast. Harriet ja David sattusid kokku ühel firmapeol, kus nad ka tuttavaiks said. Nad sobisid kohe ning ostsid endale ühe suure maja, mida nad küll rahaliselt väga ei saanud endale lubada, kuid otsustasid saada endale palju lapsi ja see maja sobis neile ideaalselt.

Lapsi ka neil tuli, nimelt 4 – iga lapse üle olid nad väga õnnelikud ning lapsed olid ka korralikud ning oma vanemate moodi ka. Laste sünnid olid ka alati valutud ning rõõmupakkuvad.

Kuniks hakkas tulema viies laps, temaga oli hoopis teistmoodi, ja sellest ka raamatu pealkiri – „Viies laps“, tema tuli ilma valgusele 8. kuul, kuna Harrietile oli see väga valulik protsess.

Ben – viies laps, oli teistest teistsugusem, ta oli kangekaelne, paras mürakas. Ben hulkus ringi enda sõpradega, millest hiljem said gängid. Ema muretses tema pärast palju ning elu oli järsku poole raskem.

Raamat on mõeldud, ongi mõeldud, meievanustele (gümnasistile), kuna raamat juba sõnavaralt edasiarenenum ning sisu ongi meile mõeldud kui tulevikku vaadates.

Ning emaks tahtvatel tüdrukutele, kui raske võib olla ühe kangekaelse lapsega olla, kes ei ole tavaline laps, vaid hoopis vastand.

Peategelasteks on Harriet ja David – kellel on 5lapseline pere, ning toetavad ja abivalmid vanemad, kes aitavad neid lastega ning kogunevad alati suurtel sündmustel nende majja, et pidada maha korralik pidu.

Meeldis raamatus see, et Harriet oli nii iseseisev ning teda ei morjendanud teda teiste ütlemised, et nad nii palju lapsi tahtsid saada.

Vastukarva oli aga see, et sündis poiss nimega Ben – kes tegi vanematel elu raskeks ning hulkus ringi ning oli ükskõikne vanemate ütlemiste suhtes.

Tegevus toimub Inglismaal Londoni lähedal 60ndatel, kus inimesed on vägagi kritiseerivad.

Teost tasub lugeda kõigil, huvitav raamat, ning kindlasti saab sealt ka üht-teist kõrva taha panna igaüks. Tekst ei ole ka kõige raskemini loetav, nii et on mõnus ja hea ajaviide õhtuseks tegevuseks. Ning niipalju kui olen kuulnud, siis ollakse raamatuga vägagi rahul, ning kiidetakse ka teistele. Ise jäin väga rahule raamatuga ning on alati hea meel lugeda raamatuid, mis ka endale huvi pakuvad.

Veli Iva 11.R



teisipäev, 29. oktoober 2013

Veel uusi raamatuid meie kogus

Meie raamatukokku lisandus kas uut raamatut Varraku sarjast "Moodne aeg".

Uppumiste suvi  


Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim?



 

 

Kui on lõpp


Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad.
Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.
Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

kirjastus Varrak

Astuge raamatukogust läbi!

Õpetaja Leelo Kiviranna Untsuläinud Struudel


esmaspäev, 28. oktoober 2013

Osale konkursil, muundu raamatutegelaseks

Hei, 7.–12. klassi noor!

Tallinna Keskraamatukogu Noortekas kuulutab oma Facebooki lehel välja raamatutegelaseks muundumise fotokonkursi.

Sulle meeldib lugeda? Sul on lemmikraamat? Väga hea!
Arvad, et hoopis koomiksid on lahedad? Äge!
Sulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi? Ikka väga hea!
Kutsu sõbrad kokku, kasutage fantaasiat ja kehastuge raamatu- või koomiksitegelasteks. Pildistage oma lahedad mõtted üles ja saatke meile.

MIS? Fotokonkurss „Muundu raamatutegelaseks“. Inspiratsiooni võib ammutada nii raamatutest kui ka koomiksitest. Muide, suurim koomiksikogu asub meil Paepealse raamatukogus (P. Pinna 2). Kes soovib, võib kehastuda lemmiktegelaseks. Kellel tahtmist, võib esitada oma nägemuse hoopis karakteritest, kes üldse ei meeldi.

KES? Kõik 7.–12. klassi õpilased.

KUS? Tallinna Keskraamatukogu Noorteka Facebooki lehel https://www.facebook.com/keskraamatukogunoortekas.

MILLAL?
• Fotosid saab konkursile esitada 14. novembrini 2013 e-mailile kairi@tln.lib.ee.
• 18. novembril fotod avalikustatakse ja 24. novembrini 2013 on Tallinna Keskraamatukogu Noorteka Facebooki lehel võimalik fotosid like’ida.
• Parimad kuulutatakse välja 25. novembril 2013.

FOTODE ESITAMINE:
• Üks osaleja võib konkursile saata kuni kolm fotot.
• Fotosid ootame e-mailile kairi@tln.lib.ee.
• Lisa oma ees- ja perekonnanimi ning meiliaadress.
• Märgi juurde ka raamatu või koomiksi pealkiri, millest inspiratsiooni said. Soovi korral võid kirjutada, milliseid tegelasi või stseene on fotol kujutatud, kuidas foto sündis jne.

HINDAMINE JA AUHINNAD:
• Võistlustööde hindamine toimub ühes vanusegrupis.
• Raamatukogutöötajatest koosnev žürii valib välja kolm parimat fotot. Lisaks sellele selgub Facebooki like'ide põhjal rahva lemmik. Žüriil on õigus jagada ka eriauhindu.
• Parimatele kingime noortekirjandust ning omapoolse elamusliku üllatuse teeb Eesti Draamateater.
• Võitjatega võtame ühendust e-maili teel.

PANE TÄHELE!
• Enne foto saatmist tuleb veenduda, et kõik fotol olevad isikud on teadlikud ja nõus, et foto esitatakse konkursile ning avaldatakse internetis.
• Alla 18-aastased osalejad peavad enne foto saatmist teavitama vanemat ja küsima nõusolekut foto avaldamiseks internetis.

ROHKEM INFOT:
https://www.facebook.com/keskraamatukogunoortekas
• kairi@tln.lib.ee
• tel 683 0914

Inspiratsioon kokaraamatust

Häid mõtteid võime saada kust iganes... Külastasin mõni aeg tagasi kulinaaria valikaine tundi, kus parasjagu valmis üks sügisvärvides soojendav supp ning veidi suvist meeleolu loov magustoit.

Seekord rändab mõte mööda kokaraamatuid. Kui Sinulgi leidub retsepte, mida teistele tutvustada, ole lahke ja jaga! 

Head isu!


esmaspäev, 21. oktoober 2013

"Vaimude jaam"

Haridust ei saa anda, harituks saab iga inimene ise kujuneda.
E-kool on pannud õpilase olukorda, kus ta ei tea täpselt, kes ja millal tema tegevust ning käitumist hindab  ja jälgib. Sellega on kadunud viimane võimalus luua usalduslikud suhted lapse, tema vanemate ja kooli vahel, sest usaldus muutub tarbetuks, kui kõik nagunii kontrollile allub.
Kogu aeg töötatakse selle nimel, et muuta sind keskmiseks. Esimesest klassist alates pead olema nagu teised ja millised peavad kõik need teised olema, selle määrab õpetaja. Pead püsima tempos, ei tohi olla aeglasem ega kiirem, ei tohi muuta tegevuste järjekorda, ei tohi valida oma tegemiste aega, kohta ega sisu, sest kõik määrab keegi teine.
Lõputunnistus oli nagu üheotsapilet ühiskonda, mis ei pidanudki ütlema midagi minu teadmiste või isiksuse kohta, vaid tõendas, et ma olen läbinud kaheteistastmelise treeninglaagri, kus mind dresseeriti kellegi teise nõuetele vastama. Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini.
Need on mõtted, mida väljendab 17-aastane Eliisabet. Eliisabeti isa on Eesti Vabariigi president. Ja kui üks sõbranna väidab, et Eliisabet elab nagu vati sees ega saaks ärahellitatud tibina tavaelus hakkama, otsustab tüdruk kihlveo peale jätta senise elu Kadrioru lossis ja kõige eliidima eliitkooli, vahetada kõrged kontsad ja lehvivad lokid poisipea, dresside ja tossude vastu ning minna pooleks aastaks valenime (Helen) all ühte maagümnaasiumi.
Lugesin seda Elo-Maria Rootsi romaani „Vaimude jaam“, kõrval pliiats ja paber, kuhu kirjutasin leheküljenumbreid, millel mingi huvitav/intrigeeriv mõte. Ja neid numbreid sai sinna lehele oi kui palju.
Raamatus on rida koloriitseid tegelasi.  Mäx, Kaagveres olnud lastekodutüdruk, kelle esimesed sõnad Helenile on: „Persse! Uus vä?“  Mäxi poolvend Fred on 8 aastat vangis olnud, teenib leiba hauakaevajana ja elab surnuaial surnukuuri keldris, kus ta magamisasemeks on kirst. Ropu suuga Mäx ja vanglas budistiks muutunud Fred on hoopis teistsugused kui Eliisabeti sõbrad tema eelmisest elust.
Koloriitsed on ka õpetajad. Stressis, ebaõiglased, vastuvaidlemist mittesallivad. Ainsaks erandiks on emakeele õpetaja Elmar Sarapuu, kelle tundides palju filosofeeritakse.  Tema, väidab et Kool peab olema koht vabaks suhtlemiseks. Õpetaja ümber kogunevad õpilased, kes küsivad küsimusi, õpetaja püüab vastata ja koos leitakse vastuseid, lahendusi, uusi suundi.
Oleme oma koolisüsteemi rajanud usaldamatusele ja inimvaenulikkusele. Laps tahab õppida, aga sund hävitab tahte ja rõõmu ja inimeseks olemise.
 Võrreldes eliitkooli maakooliga, leiab Helen, et tema vanas koolis oli ainus mässuakt süsteemi vastu paksu tallaga saabaste, neetide ja mustade riiete kandmine ning juuste roosaks värvimine. Tunni ajal olid kõik need needistatud kukupailt vait, kuulasid, vestlesid õpetajatega kaasa seal, kus lubati, ning tuupisid, tuupisid, tuupisid. Nii jõuab kaugele, sisendati meile. Vastutasuks tuleviku kindlustamise eest pidime andma oma vabaduse. Ma ei tundnud end oma eelmises koolis kunagi vabalt, aga sain sellest aru alles Haabla koolis, kus kontrolliv pilk ei olnud enam nii totaalne ja kõikjal olev. Seltskond oli kirjum, nalja sai rohkem, kuigi ka tülitseti rohkem, ja igaüks võis endale rohkem lubada. Aga see-eest ei saanud nemad siin vastutasuks suurt tulevikku, nagu tõotasid eliitkoolid. Pähe tuli imelik mõte, nagu annaksime me koolile oma isiksuse, et saada vastutasuks tulevik, mis pole üldse meie enda valitud.
Koolis mässajana kuulsust koguv neiu ei leia võimalust õpetajatega dialoogi laskuda. Põhimõttekindla tüdrukuna aga leiab ta, et ei saa enam endist moodi elada. Üks sündmus viib teiseni ning nii sünnib tema sulest 21. sajandi kooli manifest, mis vallandab sündmused, mis päädivad haridusministeeriumi maha põletamise ja presidendi tagasiastumisega.
See on raamat mis sunnib kaasa mõtlema. Raamat, mis pöörab kogu praeguse koolisüsteemi pea peale. Romaanis arutatakse palju vabaduse üle ning kurdetakse, et õpilaste puhul ei näi põhiseadusest tulenev vabadus kehtivat, sest nende eest otsustab haridussüsteem, mis teab, mida neil vaja on ning kuidas peab õppimine välja nägema.
Kas ongi meie koolisüsteem nii mäda? Kas me töötamegi nii, sest kogu aeg on nii olnud? Mida tooksid kaasa radikaalsed muudatused? Ma ei olnud meedias selle raamatu kohta midagi kuulnud. Nüüd leidsin aga hulga artikleid Postimehest, Õpetajate Lehest, Sirbist. Samu mõtteid väljendas ka Kärt Tomingas ühes septembrikuu Laupäevalehes, sama lugesin Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatus“.
2012. aasta kirjastuse „Tänapäev“ romaanivõistlusel leidis töö äramärkimist. Raamatus on ca 500 lehekülge, aga kordagi ei hakka igav. See raamat võiks olla kohustuslik lugemine igale gümnasistile ja õpetajale.


Leelo Kivirand

"Mäeküla piimamees"


Eduard Vilde
1970

Septembri lugemisvarast valisin raamatuks Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“. See raamat on süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos, mis erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks. Raamatu valisin, sest see oli koduses raamatuvalikus olemas ning tundus ka suhteliselt lühike. Enamik "Mäeküla piimamehe" tegevuskoha Mäeküla mõisa kohta toodud andmeid vastab omaaegsele Keila kihelkonna Karjaküla mõisale, kust on pärit ka suur osa romaani tegelaste prototüüpe. Selles mõisas töötasid Vilde vanemad, Vilde ise käis neil korduvalt külas. Neil aegadel oligi Vilde üksikasjaliselt tutvunud sealse elu ja olustikuga.
Lugu räägib sellest, kuidas Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on Tõnu eelmise naise õde. Kremer himustab noort Mari ja ning pakub Tõnule tõhusat tehingut. Ta pakub Tõnule piimarentniku talu, mis parandaks kõik Tõnu hädad ja looks talle värvilise tuleviku. Tõnu on sellega nõus ning elab mõnda aega rikka inimese elu kuni teda hakkab piinama armukadeduse valu. Armukadedusel on väga palju miinuseid, mis raamatus ka välja tuuakse.
Kuna raamat kirjutati aastal 1970, siis on raamatus ka väga palju Põhja-Eesti murret. Enamasti lugesin raamatut lihtsalt silmadega üle lehtede lastes, sest paljud sõnad jäid seletamatuks. Lisaks oli Kremer baltisaksa aadlik, kes kasutas saksa keelseid sõnu, mis polnud raamatus tõlgitud ning millele ei viitsinud ka ise tõlkeid otsida.
Soovitan raamatut inimestele, kellel on rohkem süvenemisvõimet kui mul, sest teoste sündmustik on pikk ning tegelased vahetuvad tihedalt. Lisaks peaks olema sellel inimesel tehtud taustauuring teosele, sest muidu võib see raamat tunduda väga igav ja tihti ka tüdimust tekitav. Seda raamatut võiksid lugeda need, keda huvitab vanal ajal toimunu ning sealne olustik.


Asko Krais 11LR

teisipäev, 15. oktoober 2013

Kirjutame tulevikuplaanidest

Edastan üleskutse

 

Rajaleidja ja infomess Teeviit kutsuvad noori kirjutama oma tulevikuplaanidest

Rajaleidja ja infomess Teeviit  kuulutavad 15-19-aastatele noortele välja kirjandi- ja esseevõistluse „Minu elu kutse“. Võistlustööks sobib kirjand või essee, mis käsitleb noore arusaama oma tulevikuplaanidest.
Täpsemad konkursi tingimused ning võistlustööde üleslaadimise võimaluse leiab rajaleidja  aadressilt. Tööde esitamise lõpptähtaeg on 3. november 2013. Parim kirjutaja saab auhinnaks nutitelefoni. Rajaleidja ja Teeviit jagavad üllatuskingitusi ka teistele tublidele kirjutajatele. Autasustamine toimub infomessil Teeviit, mis toimub Eesti näituste messikeskuses 29. – 30. novembril.

Võistlust korraldavad SA Innove karjääri- ja nõustamisteenuste arenduskeskus ning Eesti Noorsootöö Keskus. Võistlus toimub Euroopa Sotsiaalfondi programmist Karjääriteenuste süsteemi arendamine.
 
Lisainfo:
Maria Ratassepp
maria.ratassepp@innove.ee
SA Innove
 
 

Oskar

Arvamuslugude konkursist

Kirjutan Sulle vastuseks, sest Sa võtsid vaevaks kirjutada mulle arvamuslugu. Muidugi ma tean, et tegelikult kirjutasid Sa õpetajale, aga mul on ikka ilus mõelda, et kirjutasid mulle ja ega see ju vale ei ole. Ikkagi minu loodud konkurss, mis mind Türi Ühisgümnaasiumiga mingis seoses hoiab. Ja seda veel aastateks. Käisin ise selles koolis, kui Sind polnud olemaski ja kooli nimi oli Türi I Keskkool.

Et ma elan Inglismaal, siis lugesin ma Sinu arvamuslugu natuke teise pilguga kui õpetaja. Sain alles Sinu käest näiteks teada, et Eerik-Niiles Kross kandideerib Tallinna linnapeaks. Kõige enam aga meeldis mulle Sinu kirjutises see, millised toredad ja õilsad mõtted Sul on. Et kui Sa annaksid kellelegi auhindu, siis annaksid neid tuletõrjujatele ja teistele päästjatele, emadele-isadele, hooldajatele, lihtsatele töötegijatele või tunnustamata andega inimestele. Et kui Sul on olnud kaotusi, siis oled Sa katsunud säilitada võimalikult positiivset ellusuhtumist, mida näib jätkuvat ka tulevikuks, sest Sa oled kaotusest midagi õppinud. Ja kui Sa kirjutasid poliitikast, siis taipasid Sa, et poliitika on see, mis meid igal pool elus saadab, alates juba kooliteest.

Aga Sa valmistasid oma õilsate kavatsustega mulle ka pettumuse, sest Sa kirjutasid nii palju sellest, kuidas võiks või peaks olema, kuidas „meil“ on ja kuidas „meie riigis“ on, ilma iseennast päriselt sinna sisse panemata. Sul on ju isiklik kogemus ja isiklikud tähelepanekud, aga Sa ei raatsinud neil eriti peatuda. Suurepärane, et Sa nimetasid põgusalt oma maal elavat õde ja ujujast venda või et olid arutanud valitud teemat kodus vanematega. Aga kaotusest kirjutamise puhul tegid Sa pigem nimekirja asjadest, mida võiks kaotuseks lugeda ja auhindu tahtsid Sa anda suurtele inimgruppidele. Kas siis hooldekodus töötavatele inimestele või õpetajatele oleks see auhind, kui seda kõigile antaks? Päris kõigile? Mina vaidleksin vastu, et see on lihtsalt palgalisa, mis on ju ka tore asi, aga auhind see ei ole.  

Isikliku kogemuse ja tähelepanekute kirjeldamine polegi ehk väga lihtne. Ei aita sellest, kui kirjutada, et „minu arvates võib kaotus olla ka võit“ – see on vaid üks lause, milles on napilt sees sõna „mina“. See ei peegelda veel kogemust, mis Sul kindlasti on olemas. Minu jaoks on kogemuse kirjeldamine pikem protsess, võrreldav ehk sipelgapesa vaatamisega, mis paelub mitmeks minutiks. Oletan, et Türil elades oled Sa sipelgapesa ikka näinud, võib-olla veel pikalt vaatama jäänud. Isikliku kogemuse tagantjärele vaatamine-kirjeldamine on samalaadne pikalt peatuma jäämine.

Kokku-lahku kirjutamine ja üldse õigekiri võiks Sul parem olla. Aga olen igatahes tänulik, et Sa kirjutasid, sest Sa andsid mulle juurde mõtteid ja mõtlemisainet.


                                                Tiina Tamman, 13.oktoobril 2013

esmaspäev, 14. oktoober 2013

Saamide kuulsaima luuetaja luulekogu nüüd meiegi kogus.

Meie kogusse saabus uus luularaamat

Kodu südames



Põhjapõdrakarjase poeg Nils-Aslak Valkeapää oli joiguja ja joiu-uuendaja, poeet, helilooja, kunstnik ja, nagu ta ise ütles, «saamide teener» — saami kultuuri mitteametlik saadik ja tutvustaja kogu maailmas. 1943. aastal sündinud Nils-Aslak, põhjasaamikeelse nimega Áillohaš, kes elas suurema osa elust Soome poole Saamis Rootsi piiri lähedal Giehtaruohttasis ja Norra poolel Ivguvuonas, valis põdrakarjase karjääri asemel kunstielu, kuna ei suutnud loomi tappa. Valkeapää tegevus mitmes loomingulises vallas teeb tema teosed eriliselt polüfooniliseks; tema joiud, luuletused ja pildid on üksteisega vastastikku põimunud. Kogu loomingu ühisnimetajaks on haruldane, sirgjooneline loodustunnetus — Valkeapää mitte ei kirjelda loodust, vaid vahendab selle sügavamat olemust n-ö otse ürgallikast.
Raamatukoi

Kas viitsin öelda
et mõtlen sulle ja seepärast kirjutan
 
Kas viitsin veel lisada
et meeldid mulle
 
Aga küllap seda sa kuuled
ju tuule mühinast

Lihtne ja südamlik luule, proovige lugeda!

Pille

pühapäev, 13. oktoober 2013

Ühe armastuse lugu

 
Minu valikuks osutus norralase  Knut Hamsuni  1928. aasta raamat „Victoria.“ Raamat on kirjutatud ühe armustuse loona, kus peategelasteks on möldri poeg Johannes ja lossiproua Victoria.
Raamat oli minu jaoks väga sisutihe, kuid samas oli see ka keerulise süžeega. Algul kui raamatu võtsin, siis tundus see kuidagi nii väike ja õhuke, kuid kui lugema hakkasin, siis raamatul ei tulnud lõppu ega lõppu, sest seal juhtus koguaeg midagi põnevat, mis haaras edasi lugema.
Enne raamatu lugemist, tundus mulle, et see raamat on nagu iga teinegi, lõpuks elatakse koos ja ollakse õnnelikud. Raamatu lõpp oli hoopis teistsugune ei uskunud, et lõpuks peategelane Victoria sureb. Minu arvates peab raamatut ise lugema, et aru saada, kui hea üks või teine raamat on, kuid alati on suureks abiks ka mõni tsitaat. „See kõrvaline tänav oli Johannese jalutuskoht, ta kõndis seal nagu oma toas, sest mitte kunagi ei kohanud ta seal kedagi, ja mõlemal pool tänavat olid aiad, kus kõrgusid punaste ja kollaste lehtedega puud. Mispärast käib Victoria siin? Kuidas võib olla, et tema tee siit mööda viib? Johannes ei eksinud, see oli Victoria, ja võib-olla oli seegi tema, kes eile õhtul seal kõndis, kui ta oma  aknast välja vaatas. Tema süda kloppis kõvast. Ta teadis, et Victoria on linnas, ta oli seda kuulnud; kuid Victoria liikus ringkondades, kuhu möldri poeg ei pääsenud. Ka Ditlefiga polnud tal mingit läbikäimist. Ta võttis end kokku ja läks daamile vastu. Kas Victoria ei tunne teda ära? Tõsiselt ja mõttes viibides käis ta oma teed, pea sirge kaela otsas uhkelt püsti.“
Ise ma küll suur lugeja ei ole aga seda raamatut lugedes hakkas mulle lugemine meeldima. Kui lugesin autori enda kohta, siis muutis see minu raamatu lugemist üpris palju, püüdsin leida seoseid autori ja raamatuga, mida on läbi elanud Johannes ja mida Knut Hamsun ise.
Autor ise oli vaesest perest, sündis neljanda lapsena, ta polnud haritud, oma esimese teose kirjutas kaheksateistkümne aastasena, kuid edu see ei toonud, elas ikka vaesuses. Aastal 1882 kolis ta USA-sse, kus töötas juhutöölisena, läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga „Nälg.“         Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria." Aastal 1906 lahutas ta, ning abiellus.                    Aastal 1917  ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna. Paljudele, kellele ei meeldi raamatuid lugeda on alati head väiksed lühiiseloomustused raamatust, mina arvan, et omatehtud kokkuvõte on parimaks raamatu iseloomustuseks.
Raamat räägib möldripoeg Johannesest, kes  on lapsepõlvest saati armastanud lossiprouat Victoriat ja kui Johannes linnas haridust omandamas käib ja luuletusi hakkab avaldama, saab Victoria aru, et on poissi armunud. Johannes saab teada, et Victoria on kihlatud ja käitub väga vastuoluliselt. Victoria kihlatu saab surma, siis tunnistab Victoria, et kihlus ainult oma isa pärast, kes oli laostunud ja tal olid rahalised probleemid, tuli abielluda rikka mehega, kes aga enne pulmi suri. Victoria otsustab oma tunnetest Johannesele rääkida, kuid saab teada, et noormees on kihlunud. Johannese kihlatu jõuab armuda teise mehesse, mis lõpetab nende kihluse, siis saab Johannes teate  Victoria surmast. Victoria oli jõudnud enne surma kirjutada Johannesele kirja, kus ta räägib oma tunnetest, mida on ta poisi vastu tundnud juba lapsest peale, seal kirjas avaldab ta tõelist armastust Johannese vastu.
Raamatut lugedes saab parema ülevaate loetust.
Mina arvan, et Hamsun kirjutas selle raamatu oma naise Bergljot Gopfertini auks , just selle mõttega, et naine mõistaks tundeid tema vastu. Minu arvates tahtis ta ka seda naisele öelda, et armastus ei sõltu sinu rahakoti suurusest, vaid nendest tunnetest, mis on kahe inimese vahel.
Ma loodan, et saite ülevaate minu loetud raamatust , mina soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Kristin Rebane