Võitlus inimhinges

F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Kui laenutasin raamatukogust romaani “Kuritöö ja karistus”, polnud ma veel päris kindel, et raamatu ka ikka lõpuni loen. Üldiselt mulle mõrvu ja kriminaalseid ettevõtmisi kajastavad lood ei meeldi. Seetõttu olin ettevaatlik ja kahtlev. Lugema hakates üllatusin meeldivalt, kui kohe esimestel lehekülgedel verega kokku puutuma ei pidanud. Samas tekkis ka huvi teada saada, kuidas jutustus areneb, kuidas tuleb mängu  kuritöö, millest isegi pealkiri kõneleb.

Teose “Kuritöö ja karistus” kirjutas autor aastatel 1865-1866 kajastamaks allakäiku vene ühiskonnas. Romaanis on olulisimal kohal isikute tunnete, mõtete ja ajendite selgitamine. See, kuidas endine üliõpilane jõuab mõttelt tappa pandiandja-eit lõpuks tegudeni. Aga mitte ainult. Dostojevski on ise öelnud: “Minu loos on lisaks veel vihje mõttele, et kuriteo eest määratav juriidiline karistus hirmutab kurjategijat hoopis vähem, kui seaduseandjad arvavad, osalt seetõttu, et ta ka ise seda karistust kõlbeliselt nõuab.”

Lugu on pikk ja mitmetahuline. Peamise sündmustiku kõrval arenevad ka teised ja sugugi mitte vähem tähtsad ja huvitavad juhtumused. Raamat annab hea ülevaate elust  17. saj Peterburis. On üllatav, kuivõrd allakäinud nii moraalselt kui ka välisilmeliselt oli toonane linnaelu. Räpasus, inimeste ükskõiksus  elukvaliteedi suhtes, lõhe haritlaskonna ja lihtrahva vahel on hämmastavalt suur. Juba teose enda jooksul üritab mitu inimest endalt elu võtta, sest kõik tundub kasvavat üle pea. Pole lootust, pole põhjust, miks kannatada ja ikkagi elada.

Jah, see lugu, õigemini lugude pundar, on masendav.  See on liialt reaalne ka täna mitmelgi pool. Siiski pole autori eesmärgiks näidata niivõrd ühiskonna pahedele kuivõrd uurida allakäinud isiku kohtumist halastuse ja armastusega. Halastuse kogemise ja ise osutamise sees peitub midagi, mis ka mõrtsukat puudutab. See puudutas mindki. See, kuidas selline inimene, justkui üdini halb – kuidas sai ta muidu midagi sellist teha?- omab ju ka tundeid. Ta otsib lohutust, kaastunnet ja anub, isegi põlvili, et teda maha ei jäetaks. Ise kurjategija  ja aitab vaest naist, kelle mees on suremas!

Vaadates lugu ja tegelast pealispindselt, võib jääda mulje, et kõik on nii südametu ja toores. Kogu tapatöö oma detailidega, ka see nõrgemate aitamine. Teha midagi, mille peale pärast ainult õlgu kehitada, on mõtlematu. Teosest paistab silma nii palju irooniat ja vastukäivust. Kasvõi fakt, et peategelane on ise eelnevalt trükis avaldanud just kurjategija psühholoogiat käsitleva artikli, milles järeldatu täitub tema enda puhul pea-aegu et täielikult. Või et mõrvar on peale tapatööd nii ärevuses ja häiritud, et on nädalaid haige. Ka see, et liiderlik noor naine loeb enne noormehe vangistamist ette Piiblit, on kuidagi imelik, harjumatu mõelda.

 Eriti mõjus on romaani lõpp. Epiloogi lõpp. Nagu paljudes teostes, nii ka “Kuritöö ja karistuse” puhul võidab armastus. Algab nii öelda uus elu, millel pole vanaga palju pistmist. Pärast nii pikka perioodi hingelisi võitlusi, sünnib midagi, mis on tugevam endisest mõtlematusest. Lugu Raskolnikovi tapatööst on lugu abitu ja elu hammasrataste vahele jäänud inimese otsingutest hea elu, halastuse ja armastuse järele. Mind mõjutas see lugu küll, ehkki vahel tõusin raamatu tagant segaste tunnete ja mõtetega. Ega asjata pole “Kuritöö ja karistus maailmakirjanduse tippteoseid.

 

Pille-Riin Kaaver

10LR