Helekollane leek
lööb särama. Selle kuma ulatub seintele ja paneb elutud objektid
tantsima.
Kõik on vaikne.
Hetk hiljem algab kandev meloodia, mis levib üle toa. Pehmed noodid,
lohutavad ja
lootustandvad. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb neist
emotsioonidest
võidutseb. Ma istun
maha. Põrand on veidi külm, aga sellest pole midagi. Puudutan seda
sõrmeotstega. Nii
sile ja samas krobeline. Vahel asjad on ühte ja teist ja sa ei suuda
otsustada,
mida sa vajad.
Toetan selja vastu
voodit ja tõmban jalad enda kehale lähemale. Õrnalt mähin käed
ketina
oma jalgade ümber.
Vaatan otse ette ja silmitsen oma varbaid. Need on saanud meresinise
värvi lõuendiks.
Pead tõstes märkan beeži tapeeti enda ees. Sellel on väikesed
hallid kujundid.
See seinaosa on
tühi. Vanasti kujutasin ette, et kleebin sinna pilte. Pilte
sõpradest, perest ja
elust. Aga ma ei
pane neid sinna, sest mulle meeldib see tühjus, mida ma näen. See
punane
küünal laua peal
ikka veel tantsiskleb. Ta on justkui printsess mõnest muinasjutust.
Õhtuti on
tema soov süttida
nii suur. Ta naudib iga hetke, kuniks on aeg kaduda. Laua kohal
märkan
maailmakaarti. See
pole värviline ja moodne. See on vanema aja oma. Seal pole täpseid
linnu
ja riike, pole
täpseid kohti. See on lihtsalt maailm.
Silmi taas oma
varvastele viies hakkab mu pea ringi käima. Kõik need kohad ja
inimesed ja
hetked. Ma pole veel
midagi näinud ja ma tean, et ma ei saagi näha. Maailmas on alati
paiku,
mis jäävad mulle
saladuseks. Ma tahangi, et need jääksid. Ma ei taha elu täielikult
mõista. Ma
tahan seda tunda,
aga ma ei taha teada, miks õun kukub puu otsast alla ja mida see
kukkumine
tõestab. Meile
võiksid mõnedki asjad selgituseta jääda. Mõned inimesed on aga
liiga
uudishimulikud.
Raputan pead, et
neid mõtteid eemale peletada ja mu juuksed vajuvad silmade ette.
Vasaku
käega panen nad
kõrva taha tagasi. Hingan sisse... ja siis välja. Kordan. Ma
lugesin kunagi
Internetist, et
ärevushäirete korral tuleb hingata. Hingad sisse ja loed samal ajal
neljani. Sa ei
hinga kopsudesse,
vaid kõhtu. Siis hingad välja ja loed samal ajal neljani. Kordad
seda seni,
kuni tunned, et omad
oma tunnete üle täielikku kontrolli. Ma panen jalad rätsepaistesse
ja
proovin hingata.
Kopsudesse on kerge hingata, aga kõhtu, see vajab harjutamist.
Pärast
viiendat korda
lõpetan. Ma tunnen end paremini. Vahel kogen hirmsaid hetki, kui ma
mõistan,
et lõpetasin
hingamise sellele tähelepanu pööramata. Ma tean, et ma hingan
edasi, aga tunnen,
et sellest ei piisa.
Sellistel hetkedel võtan mitu tugevat sõõmu hapnikku. Hapniku
pärast olen
püüdnud ka taimi
pidada. Ma tunnen, nagu oleks mul kohustus hoolitseda vähemalt ühe
taime
eest, kes annab
mulle elutegevuseks vajalikku hapnikku. Sellepärast ongi mu laual
kaktus. Ja
mulle meeldib ka
selle välimus.
Märkan seina peal
kella. Pimeduses on numbritest raske aru saada. Tundub, et kell on
kaksteist. Ma olen
siin istunud vähemalt 45 minutit. Kui olen üksi, liigub aeg
imelikul viisil.
Ta kas liigub
kiiresti või aeglaselt. Kell nagu püüaks mulle oma ajaga midagi
öelda. Ainuke
probleem on selles,
et ma ei mõista, mida. Võib-olla mitte kunagi.
Kallutan pea ette,
oma põlvedele, mille olen jällegi enda keha vastu tõmmanud. Sulen
silmad
ja tunnen, kuidas
juuksed vajuvad ettepoole, kõditades mu paljaid jalgu. Silme eest
mööduvad
mu lemmikfilmid ja
-raamatud, tsitaadid, mida olen lugenud palju kordi ja mis on mu
mällu
sööbinud. Mõned
paljastavad valusa tõe, mida olin unustamas. Meenutan lugusid
lapsepõlvest, kus
naermine oli eluviis. Meenutan korda, kus kukkusin põlved katki,
pisarad
valust jooksmas.
Mäletan kõiki neid hetki, emotsioone, puudutusi ja lõhnu. Meelde
tuleb
suveõhtune
jalutuskäik tähtede all. Oli juba jahedamaks muutumas. Ostsime
kakaod. See oli
nii täiuslik. Ma
tunnen praegugi neid külmavärinaid ja soojust oma käte vahel. Me
naersime
mingi tobeda nalja
peale. Sel hetkel ei tundunudki kõik nii laialilagunev. Oli tunne,
et tükid
saab tagasi kokku
panna ja isegi kui Elu kuju on teine, ei oleks see halb.
Tõstan pea üles ja
avan silmad. Küünlaleek võbeleb. Muusika on just lõppemas ja
kuulen
enda hingamist.
Tunnetan oma südant. Isegi vaikusel on oma hääl. Keeran end voodi
poole ja
asetan sellele oma
käelaba. Silun tekipinda. Nii pehme, lihtne. Lasen silmadel liikuda
üle
terve toa. Märkan
oma raamatuid kaugel riiulil. Seal seisab minu esimene raamat minu
lemmiktriloogia
kõrval, minu õe kingitud raamatud ja minu teised lemmikud.
Riiulitelt
libisevad mu silmad
uksele, millel on pildid ja joonistused. Seal on suur plakat, mille
Anni
minu sünnipäevaks
tegi. Ma jõuan lauani, kus lebab minu kaktus inspireeriva tsitaadi
kõrval.
Jõudes enda ette
tagasi, hingan sisse ja välja. Hakkan püsti tõusma, muusika
vaikselt taustal
kadumas.
Mõnikord on
üksiolemine liiga suur koorem, aga mulle see meeldib. Kell üks
öösel voodisse
minnes, kui pool
maailma magab ja teine pool on ärkvel ning tähed laiuvad Türi
kohal, tunnen
ma end tervikuna.
Ellika Eero
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar