teisipäev, 14. oktoober 2014

Tiina Tammani arvamuslugude konkursi 2014 võidutöö: Mulle meeldib vahel üksi olla



Helekollane leek lööb särama. Selle kuma ulatub seintele ja paneb elutud objektid tantsima.

Kõik on vaikne. Hetk hiljem algab kandev meloodia, mis levib üle toa. Pehmed noodid,

lohutavad ja lootustandvad. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb neist emotsioonidest

võidutseb. Ma istun maha. Põrand on veidi külm, aga sellest pole midagi. Puudutan seda

sõrmeotstega. Nii sile ja samas krobeline. Vahel asjad on ühte ja teist ja sa ei suuda otsustada,

mida sa vajad.

Toetan selja vastu voodit ja tõmban jalad enda kehale lähemale. Õrnalt mähin käed ketina

oma jalgade ümber. Vaatan otse ette ja silmitsen oma varbaid. Need on saanud meresinise

värvi lõuendiks. Pead tõstes märkan beeži tapeeti enda ees. Sellel on väikesed hallid kujundid.

See seinaosa on tühi. Vanasti kujutasin ette, et kleebin sinna pilte. Pilte sõpradest, perest ja

elust. Aga ma ei pane neid sinna, sest mulle meeldib see tühjus, mida ma näen. See punane

küünal laua peal ikka veel tantsiskleb. Ta on justkui printsess mõnest muinasjutust. Õhtuti on

tema soov süttida nii suur. Ta naudib iga hetke, kuniks on aeg kaduda. Laua kohal märkan

maailmakaarti. See pole värviline ja moodne. See on vanema aja oma. Seal pole täpseid linnu

ja riike, pole täpseid kohti. See on lihtsalt maailm.

Silmi taas oma varvastele viies hakkab mu pea ringi käima. Kõik need kohad ja inimesed ja

hetked. Ma pole veel midagi näinud ja ma tean, et ma ei saagi näha. Maailmas on alati paiku,

mis jäävad mulle saladuseks. Ma tahangi, et need jääksid. Ma ei taha elu täielikult mõista. Ma

tahan seda tunda, aga ma ei taha teada, miks õun kukub puu otsast alla ja mida see kukkumine

tõestab. Meile võiksid mõnedki asjad selgituseta jääda. Mõned inimesed on aga liiga

uudishimulikud.

Raputan pead, et neid mõtteid eemale peletada ja mu juuksed vajuvad silmade ette. Vasaku

käega panen nad kõrva taha tagasi. Hingan sisse... ja siis välja. Kordan. Ma lugesin kunagi

Internetist, et ärevushäirete korral tuleb hingata. Hingad sisse ja loed samal ajal neljani. Sa ei

hinga kopsudesse, vaid kõhtu. Siis hingad välja ja loed samal ajal neljani. Kordad seda seni,

kuni tunned, et omad oma tunnete üle täielikku kontrolli. Ma panen jalad rätsepaistesse ja

proovin hingata. Kopsudesse on kerge hingata, aga kõhtu, see vajab harjutamist. Pärast

viiendat korda lõpetan. Ma tunnen end paremini. Vahel kogen hirmsaid hetki, kui ma mõistan,

et lõpetasin hingamise sellele tähelepanu pööramata. Ma tean, et ma hingan edasi, aga tunnen,

et sellest ei piisa. Sellistel hetkedel võtan mitu tugevat sõõmu hapnikku. Hapniku pärast olen

püüdnud ka taimi pidada. Ma tunnen, nagu oleks mul kohustus hoolitseda vähemalt ühe taime

eest, kes annab mulle elutegevuseks vajalikku hapnikku. Sellepärast ongi mu laual kaktus. Ja

mulle meeldib ka selle välimus.

Märkan seina peal kella. Pimeduses on numbritest raske aru saada. Tundub, et kell on

kaksteist. Ma olen siin istunud vähemalt 45 minutit. Kui olen üksi, liigub aeg imelikul viisil.

Ta kas liigub kiiresti või aeglaselt. Kell nagu püüaks mulle oma ajaga midagi öelda. Ainuke

probleem on selles, et ma ei mõista, mida. Võib-olla mitte kunagi.

Kallutan pea ette, oma põlvedele, mille olen jällegi enda keha vastu tõmmanud. Sulen silmad

ja tunnen, kuidas juuksed vajuvad ettepoole, kõditades mu paljaid jalgu. Silme eest mööduvad

mu lemmikfilmid ja -raamatud, tsitaadid, mida olen lugenud palju kordi ja mis on mu mällu

sööbinud. Mõned paljastavad valusa tõe, mida olin unustamas. Meenutan lugusid

lapsepõlvest, kus naermine oli eluviis. Meenutan korda, kus kukkusin põlved katki, pisarad

valust jooksmas. Mäletan kõiki neid hetki, emotsioone, puudutusi ja lõhnu. Meelde tuleb

suveõhtune jalutuskäik tähtede all. Oli juba jahedamaks muutumas. Ostsime kakaod. See oli

nii täiuslik. Ma tunnen praegugi neid külmavärinaid ja soojust oma käte vahel. Me naersime

mingi tobeda nalja peale. Sel hetkel ei tundunudki kõik nii laialilagunev. Oli tunne, et tükid

saab tagasi kokku panna ja isegi kui Elu kuju on teine, ei oleks see halb.

Tõstan pea üles ja avan silmad. Küünlaleek võbeleb. Muusika on just lõppemas ja kuulen

enda hingamist. Tunnetan oma südant. Isegi vaikusel on oma hääl. Keeran end voodi poole ja

asetan sellele oma käelaba. Silun tekipinda. Nii pehme, lihtne. Lasen silmadel liikuda üle

terve toa. Märkan oma raamatuid kaugel riiulil. Seal seisab minu esimene raamat minu

lemmiktriloogia kõrval, minu õe kingitud raamatud ja minu teised lemmikud. Riiulitelt

libisevad mu silmad uksele, millel on pildid ja joonistused. Seal on suur plakat, mille Anni

minu sünnipäevaks tegi. Ma jõuan lauani, kus lebab minu kaktus inspireeriva tsitaadi kõrval.

Jõudes enda ette tagasi, hingan sisse ja välja. Hakkan püsti tõusma, muusika vaikselt taustal

kadumas.

Mõnikord on üksiolemine liiga suur koorem, aga mulle see meeldib. Kell üks öösel voodisse

minnes, kui pool maailma magab ja teine pool on ärkvel ning tähed laiuvad Türi kohal, tunnen


ma end tervikuna.


Ellika Eero

Kommentaare ei ole: