neljapäev, 2. november 2017

Uusi raamatuid

Mulle meeldivad need päevad, kui kuller tuleb raamatupakiga. Koolivaheajal oli üks päev just selline.
Soovinimekirja  koostasin selle järgi, mida olete raamatukogus küsimas käinud, lisasin veel õpetajate Averonika ja Triinu soovid ning kohale tuli päris kopsakas pakk.

Tõenäoliselt ei ole teil aimugi, kui hästi lõhnavad uued raamatud, ja siin ei saa ma seda ka edasi anda. Küll aga võin tutvustada veidi kasti sisu:

 

  "Indigo" 


Peeter Sauteri jutustus "Indigo" annab pildi nõukaaja lõpu Eesti noorte elust. Hulgutakse, armastatakse, ollakse nõutud ja samas muretud.  

 

"Asjade kukkumise hääl"

 
" Asjade kukkumise hääl" on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.  
 
 
 "Katkuhaud"
 
Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse.
 

"Kevad ja suvi ja" 

 
Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

 

"Loomade Farm. 1984" 

„Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul. 
 

"Minu kass Jugoslaavia"  

 

Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse.
„Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.
 

"Neverland"

Andrus Kivirähk soovitab: “Eesti uuemast ilukirjandusest soovitaksin Urmas Vadi “Neverlandi”. See on lõbus ja samas ka nukker lugu tavalistest inimestest, kes kangesti püüavad teineteisega suhelda, midagi saavutada ning õnnelik olla, aga paraku lähevad kõik nende plaanid ikka enamasti nurja.” 
 

"Norra mets"

Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist.
Keskne probleem on inimeksistentsi mõttetus. Kõik tegelased on kokku puutunud surmaga ning vähemal või rohkemal määral vaevavad neid eksistentsiaalsed küsimused. 
 

"Omajuur"

Luulekogu „Omajuur“ loob portree ühest 20. sajandi armastatumast ja lummavamast eesti luuletajast. Koostaja on esitanud luuletused ajalises järjestuses, pidades võimalust mööda silmas ka aastaaegade järgnevust ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellele, taustaks Betti Alveri elukäik selle eneseotsingute, kriiside ja murede, rõõmude, õnne ja iluelamuste ning teostest ilmneva müstilise elutundega. Luuletused on jagunenud viide ossa: lahkumine kodust, eneseotsingud; aeg Heiti Talvikuga; aeg pärast Heiti Talvikut ja koos Mart Lepikuga; aeg pärast Mart Lepikut; üksindus, lõppvaatus.  
 
 "Pikad varjud"  

Novellikogumik „Pikad varjud“ on kummardus meie kirjandusmaastikku rohke kohamuistendite pärandiga rikastanud Herta Laipaigale. Raamatusse on põimitud Eesti eri paikade kohta kümme kunstmuistendit, mis kannavad edasi rahva iidseid
uskumusi ja tavasid. Mõned juttudest on vanade lugulaulude ümberkirjutised, teistesse on kootud esivanemate mälestused ja kolmandad on rahva¬pärimusele ehitatud uudisteosed. Kuna muistendid on pärit kümne erineva kirjaniku sulest, siis on
novellikogumik mitmekülgne ja kaasahaarav.
Lugedes võib hetkeks unustada ümbritseva ja sukelduda ajaloohõlma, et elada kaasa esivanemate rõõmudele ja muredele, nende seiklustele ning kokkupuudetele vaimse reaalsusega.
Kogumikus on esindatud Tuglase novelliauhinna laureaadid, jutuvõistluste võitjad ja mitmekordsed ulmeauhinna Stalkeri saajad.

"Süü on tähtedel"

Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile. Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat. See raamat murrab lugeja südame – aga mitte selle pärast, et kurnaks südant, vaid seetõttu, et täidab selle üha uuesti ja uuesti, nii et see lõpuks enam midagi mahutada ei jaksa ning tükkideks lendab. Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi kasutajate poolt aasta raamatuks.
"Vesi mäletab"
„Vesi mäletab” on usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus, kus maailma kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud suurtes jäätmeaukudes. Need, ning peategelase Noria suguvõsas säilinud teemeistri päevikud, on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning kaalul kogu tulevik. 
Kokkuvõtted on pärit Rahva Raamatu kodulehelt, kust leiate ka kommentaare ja arvustusi.

Tegelikult tuli raamatuid rohkemgi, astuge läbi!

 

Kommentaare ei ole: