neljapäev, 19. november 2020

Luulenädal 2020 vol 1

 Novembri kolmas nädal oli meie koolis luulenädal. Heitsime sel puhul õpilastele poeetilisi kindaid. 

Üks ülesanne oli täita Ain Kaalepi luuletusse "Ma arvasin, et ..." tekitatud lüngad enda mõtetega. Oskarile laekus väga huvitavaid ja loomingulisi luuletusi, millest kuus toome ka lugejate ette. Alguses on originaal, allolevates luuletuses on õpilaste täidetud lüngad rasvases kirjas.

Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg.
Järved ei ole jõed ega mered.
Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud
ja meredeni jõutud.

Ei saa järvedega kaasa minna
nõnda nagu jõgedega
ega ole järvedeni jõudmine see, mis
meredeni jõudmine.

Järved seisavad kaua oma kohal
otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,
ja nad kunagi kedagi ei keela
matkamõtteidki mõlgutada.

Järved seisavad oma kohal, aga
see ei tähenda laiska liikumatust:
kas nähtava või nähtamatu vooga
on neil ühendus üha.

Nad pilvi saadavad teele päikselistel päevadel
ja vihmastel vastu võtavad.
Küll neile tuuakse tarvilikud teated
maailma meredelt.

 

Ma arvasin, et ütlen tere.

Kui põhjatud ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on sellega kaasa mindud

ja sadamasse jõutud.

Ei saa sõuda

Nõnda, nagu poleks sihti

ega ole tagasijõudmine see, mis

lõppu jõudmine.

Kalad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei igatse,

neist mõtteidki mõlgutada.

Pingsalt seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on tajuda võnkumist.

Nad endid saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kuudel.

Küll neile tuuakse kuhjaga

maailma valgus.

 

Iris, Deisy, Ingre

Ma arvasin, et rändamine

ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on rutates kaasa mindud

ja kaugustesse jõutud.

Ei saa lüüa käega

Nõnda, nagu tavaliselt

ega ole kaugele jõudmine see, mis

on kaugustesse jõudmine.

Maad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei tõrju ära,

ja lasevad isegi mõtteidki mõlgutada.

Puud seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on lehed taktis liikumas.

Nad tundeid saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kuudel.

Küll neile tuuakse rahu,

 maailma rahu.

 

Markus A, Karl J, Kristiina N

Ma arvasin, et maailm on kommist,

suhkruvatist ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on vahukommidega kaasa mindud

ja lõkke jõutud.

Ei saa ma elu

nõnda nagu Maias Leelu

ega ole küpsistega jõudmine see, mis

küpsiste vahele jõudmine.

Lagritsad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei rõõmusta,

ega pole mõtteidki mõlgutada.

Vaikselt seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on suhkrumeri.

Nad sõpru saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kommipakki.

Küll neile tuuakse kõiki

maailma suhkruid.

 

Lisette, Kärol, Meeri

Ma arvasin, et meil on ühised pered.

Kuid need ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on meiega kaasa mindud

ja kaugele jõutud.

Ei saa end tõestada

nõnda nagu tollel ajal

ega ole kuhugi jõudmine see, mis

on jõudmine.

Kui pered seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei saada,

nurka mõtteidki mõlgutada.

Siiani seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on jõudmine.

Nad kirja saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel öödel.

Küll neile tuuakse see kiri ja

maailma ajab tagurpidi.

 

Alex, Ines, Liisa

Ma arvasin, et päevad on vennad

Aga vennad ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on valega kaasa mindud

ja puntrasse jõutud.

Ei saa tulla

nõnda nagu minna

ega ole kooli jõudmine see mis

koju jõudmine.

Õpilased seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei kuula,

ei oska mõtteidki mõlgutada.

Õpetajad seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on koolitund lõppenud.

Nad abituriente saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kutsuvad tagasi.

Küll neile tuuakse Juta pannkooke,

maailma parimaid.

 

Eleen, Tuule, Kaarel

Ma arvasin, et see ilu ei lähe kunagi meelest.

Meie sügavuste vahel ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on sinuga kaasa mindud

ja armastuseni jõutud.

Ei saa üksi

nõnda nagu varem

ega ole kaugele jõudmine see, mis

on üksteiseni jõudmine.

Mälupildid seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei meenuta,

raskustes mõtteidki mõlgutada.

Nad kõik seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on sõitnud minust läbi.

Nad, Helenad, saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel poriloikudega õhtutel.

Küll neile tuuakse kõik roosid,

maailma minu mõtetes.

 

Johannes M, Eliise, Anna-Triin

 

Kommentaare ei ole: