esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Jumalaema kirik Pariisis

 Ma polnud päris kindel, mida sellelt raamatult oodata, kuigi olin mingil määral selle sündmustikuga kursis. Valik oli seekord üsnagi lai, aga ometi otsustasin ma selle raamatu kasuks ja seda mitte lehekülgede arvu tõttu. Ma teadsin varasemast, et tegemist on klassikaga ja ma olen enda silmaringi avardamiseks ja juhuks, et kunagi üheski seltskonnas raamatutest rääkides hätta ei jääks, võtnud eesmärgi lugeda nii palju klassikalisi teoseid, kui huvi poolest läbi lugeda suudan. Lisaks tundus see minu jaoks kuidagi intrigeeriv, sest mulle on alati Pariis meeldinud ja mõtlesin, et selle raamatu lugemine annaks mulle juurde teadmisi linna ajaloo, ehitiste ja elukorralduse kohta, mida mul seni veel ei olnud.
Uurides selle romaani tausta, sain teada, et selle kirjutamist alustas Victor Hugo 1829. aastal. Ta oli vastu Jumalaema kiriku senisest asukohast mujale viimisele või ümber ehitamisele, mis oli tol ajal aktuaalne teema, seega soovis ta kirjutada romaani, mille peategelane oleks Jumalaema kirik. Pärast romaani avaldamist algas liikumine nii Prantsusmaal ning hiljem ka mujal Euroopas, et kaitsta ja restaureerida gooti stiilis kirikuid.
Lugemisega alustades ootasin ma, millal see otsene tegevus peaks hakkama. Tegevused kulgesid aeglaselt ja palju oli juttu juba juhtunud sündmustest, mis muutsid raamatus toimuva klaarimaks. Algust oli pigem väsitav lugeda, sest tundus, nagu ootaks sündmust, mida ei tulekski. Romaani lugemise tegi üleüldiselt keerukaks kirjelduste rohkus. Nende rohkus oli nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne oli see, et kirjeldused aitasid raamatusse vägagi sisse elada ning muutsid kujutluspildi loomise kergemaks. Halb külg peitus selles, kui kireldustest ja selgitustest otseselt aru ei saanud või neid üheselt ei mõistnud ning siis tegi nende rohkus asja ainult hullemaks. Samas kui sündmustik hakkas muutuma keerukamaks ja põnevamaks, oli raamat vägagi kaasahaarav. Oli sündmusi, mida ma poleks osanud ette oodata, nagu Gringorie ainsana pääsemine neist meestest, kes Esmeraldasse armunud oli. Oli ka hetki, kus ma juba poolel raamatul teadsin, mis lõpptulemus on, näiteks see, et rotiaugus palvetav õde Gudule osutub Esmeralda emaks. Raamatut lõpuks käest pannes, tundus, nagu oleksin ma osaks saanud ühest õpetlikust loost, ise kannatamata. Ma lootsin või ootasin raamatule küll erinevat lõppu, mis oleks õnnelikum, kui selle tõeline lõpp, aga sellisel juhul ei oleks see silmatorkav ja läbilööv teiste raamatute seast, sest õnnelike lõpuga romaane on kirjutatud piisavalt.
Terve romaani lugemise vältel üritasin sel hetkel tegevuse keskmes oleva tegelasega samastuda. Ma püüdsin mõista Esmeralda naiivsust, dom Frollo plaanide tagamõtteid, Quasimodo üksindust ja tõrjutust ning Gringoire kuulsusejanust. Üldiselt ei teki mul tegelastega samastumisel raskusi, aga selle raamatu vältel oli hetki, mil mõtlesin, et miks ta nii teeb, see ei ole ju mõistlik. Nende mõttemaailmasse tungimine ja isiksuse mõistmine oli huvipakkuv ja mitmekülgne.
Raamatu enamik tegevusest toimub renessanssiajastul ning kirjeldab selle ajastu arhitektuuri ja suurkujusi. See tõi hea võrdlusmomendi, et tol hetkel just loodud kunstiteosed on praegusel hetkel äärmiselt hinnas ning kuuluvad kultuuripärandite alla. See ajastu pani aluse teadusele, kirjandusele, leiutistele ja muusikale, mis meid praegu ümbritseb. Üks suur võrdlusmoment oli ka inimeste elujärg ja kombed siis ja praegu. Kõik on elukvaliteedi suhtes muutunud paremaks, samas hakkab üha enam hääbuma ühtsustunnet, mis rahvast tol ajal valdas. Iseloomude mõttes pole inimesed siiski muutunud, kuigi kõik on rohkem haritud. Ikka esineb ühiskonnas sama vaenulikkust, võimuiha, omakasupüüdlikkust ja armukadedust. Kellegi või millegi omamist ning seda mitte jagada tahtmist väljendas minu arvates hästi vaimuliku dom Frollo tsitaat Esmeralda kohta, mis oli raamatus kordi esile toodud- “Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama.” See näitab üheaegselt üüratut kirge ja teisalt hirmsat armukadedust. Tunded, mis valdasid dom Frollot ja mida tuntakse ka tänapäeval põhjustavad siiani paljusi halbade tagajärgedega sündmusi.
Kui mõelda, kas see raamat meeldis mulle, siis ma pigem vastaksin jah, meeldis küll. Isegi kui oli hetki, kus ma tahtsin selle lugemise pooleli jätta ja keskenduda millelegi sisuliselt kergemale, oli kasulik, et ma lugemisega siiski lõpusirgele jõudsin. “Jumalaema kirik Pariisis” ületas mu ootusi ning sain sellest palju rohkem, kui oleksin oodanud nii Pariisi kohta kui ka inimeste tegude kohta, mida tehakse tunnete ajendil.  
Selena Jõesuu 10LR

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Wow

Kaarel Eensoo ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kaarel Eensoo ütles ...

Loeks või läbi, sellise jutu põhjal :)