Narkoprobleem Eesti koolides

Valisin artikli „Narkoprobleem Eesti koolides“ Akadeemia 21. aastakäigust, aastast 2009 numbriga 1. Otsustasin lugeda just seda, kuna teema on aktuaalne ning välja antud mitte väga kaua aega tagasi.

 Artikkel põhineb peamiselt uurimusel, mis viidi läbi noorte, 5.-12. klassi õpilaste seas üle Eesti. Uuringu eesmärk oli teada saada, mis vanuses noored narkootikume tarbivad ning saada ülevaade uimastiennetamise olukorrast ja õpetajate teadlikkusest.

 Uurimusest selgus, et 90% noori peab narkoprobleemi Eestis tõsiseks. Juba 11% 11-12 aastaste laste tuttavatest tarvitavad narkootikume, 17-19aastaste protsent lausa 77. Mida rohkem on tarbivaid sõpru, seda tõenäolisem on mittetarbijal soov ka ise järgi proovida. Tarbimist alustavat soodustavad tegurid on ka alkoholi ning tubaka kasutamine. Uurimusest selgus, et mitte ükski alkoholi mittetarbiv noor polnud proovinud narkootikume, samas kui alkoholi tarbivatest noortest oli seda teinud 15%. Mittesuitsetajatest 1% ja suitsetajatest noored 10%. Järeldusena, alkoholi ning tubaka tarvitamise alustamine viib narko proovimise tahtmise poole suurema tõenäosusega, kui eelnimetatud mõnuainete mittetarbimine. Proovima tahtma paneb veel ka tahe kuuluda seltskonda, paista lahe või vajadus viia mõtted eemale isiklikest probleemidest.

 Lastearstid haiglates tõdesid, et peaaegu mitte ükski arstiabi vajav joobes noor polnud tarvitanud vaid ühte uimastit. Segamini tarbides on väga raske kindlaks teha, ka kogenud meedikutel, mis uimastit on võetud ning millistes kogustes.

 Uuriti, kas ja kui tõhusalt tehakse koolides uimastiennetustööd õpetajate poolt. Vaid 12% noortest arvas, et ennetustöö on olnud piisav. Toodi välja, et loengud on igavad ning tihipeale vaid äratavad rohkem huvi uimastite vastu.

 Ka õpetajaid küsitleti ning lasti määrata väiteid õigeteks või valedeks. Eriti üllatas mind väidete „Kanep ja suitsetamine pole omavahel seotud“ ja „Alkohol ei muuda uimastite toimet“ kohta käivad õpetajate arvamused vastavalt 51% ja 27%, kes pidasid väiteid valedeks. Sellestki võib järeldada, et ennetustöö pole saanud olla piisav, kui õpetajad pole pädevad noortele uimastitest rääkima.

 Kokkuvõtteks on siiski alustatud rohkem ennetustöödega ning kontrollidega. Tõusnud on õpilaste enda teadvus uimastite suhtes ning hoiak mitte alustada.

 Artikli alguses olin veidi skeptiline püstitatud hüpoteeside suhtes, kuid uuringute tulemused tõestasid vastupidist. Soovitaksin kooli- ning eakaaslastel lugeda, kuid seda pigem enda silmaringi laiendamiseks mitte niivõrd uute teadmiste saamiseks.

 

Meryli Volmre 11r