MA TEILE KIRJUTAN, GÜMNAASIUMILÕPETAJAD

Tahaksin kirjutada teile, noored, kes te lõpetate sel aastal gümnaasiumi. Kuna ma ise olen järgmisel aastal abiturient, on ka minul vaja teha paljud elus olulised valikud lähemal ajal. Seepärast mõistan probleeme, mis tulevikuplaanide tegemisel võivad esile kerkida ning võib-olla aitab minu arvamus ka kellelgi teisel oma vaateid selgemaks saada.

Peale gümnaasiumi on noortel vaja valida paljude võimaluste vahel: kas õppida edasi ülikoolis, kutsekoolis või minna hoopis õnne otsima välismaale? Osadel õpilastel on oma edasised plaanid juba varem välja mõeldud ja täpselt paika pandud, kuid kahjuks jätavad paljud otsustamise alles lõpuklassidesse. Tean paljusi eakaaslaseid, kel pole veel kindlat ettekujutust, mida nad tahaksid edasi õppida, nende soovid muutuvad peaaegu igal nädalal. Kas on mõistlik minna õppima ametit, mis valiti ainult seepärast, et „midagi ju pidi valima“ ja „vähemalt palk pidavat olema hea“?

Mina arvan, et nii olulisi otsuseid, nagu on elukutse valik, ei saa teha ilma pikalt järelemõtlemata. Töö on ju koht, kus inimene peaks saama ennast väljendada, tahtma ennast ületada ja koht, kus olla ka ülejäänud ühiskonnale kasulik, see peaks olema perspektiivikas ja huvitav. Tundub aga, et paljud tihtipeale ei mõtle enne ameti valimist nendele tähtsatele aspektidele ning vale ametivaliku tulemusena jäetakse ülikool või kutsekool lõpetamata, veel halvemal juhul aga minnakse tegema tööd, mis ei paku huvi.

Et noored taolisi vigu väldiks, on võimalus võtta vähemalt aasta õppetööst paus ja minna näiteks välismaale, et selgitada enda jaoks välja oma kutsumus. Võõrsil elamine laiendab silmaringi, laseb kohtuda erinevate inimestega, aitab mõista maailma paremini ja võib-olla ka aru saada, mis on elus siiski kõige tähtsam.

Muidugi ei ole kodumaalt lahkumine kõikide sooviks. Kui ametivalik ei ole gümnaasiumi lõpuks veel tehtud, võib ka lihtsalt minna natukeseks ajaks tööle. Kõige tähtsam on ainult, et ei jääda lihtsalt koju logelema, nii võib kiirelt kaduda töötahe ja soov areneda.

Veel tahaksin lisada, et lõpuklassis käijad peaksid valima just selle ameti, mis tundub kõige südamelähedasem. Ka vanemate soovitusi tuleks kuulda võtta, kuid neid ei tohi pidada kõige tähtsamaks, sest tööle läheb ju siiski noor ise. Eriala, mis pakub huvi ja aitab tulevikus peret ülal pidada, annab kindlustunde ning pakub rõõmu kogu eluks.

Liina Jürisoo, 11 LR