On raamatuid, mille sisu ja mõtted peale viimase lehekülje lõpetamist igaveseks ununevad. Vahel aga satub kätte teos, mis ei unune, vaid jääb mõtetesse püsima. Üks selliseid raamatuid on minu jaoks Varraku sarjas “Moodne aeg” ilmunud “
Nokturnid”, autoriks Jaapani päritolu britt Kazuo Ishiguro. Võin öelda, et see teos oli häiriv. Mitte kohe sel hetkel, kui lugesin, vaid pärast seda. Probleemid, mida autor peenelt kirjeldab, on jäänud kuskile ajusoppi alles ega lähe enam ära.
Inimese sisemised kujutlused ja arvamused ei lange alati kokku tegelikkusega. Selle teose tegelased unistavad… ja enamasti pettuvad. Põhjuseks on irooniline loogika: andsin oma parima, aga välja tuli nii, nagu alati.
Ja teisalt tulevad esile ühiskondlikud “normid”, mis pole küll inimestele mugavad, kuid justkui “aitavad” olla edukas: jätta maha oma eakam naine, et noore neiukese kõrval karjääri teha; anda valelootusi teise annete ja tunnete osas; väita, et eduks pole vaja oskusi, vaid ilusat näolappi. Enamikus lugudes jääb keegi üksi, samal ajal kui teised justkui aitavad, püüavad paista head. Miski ei jää muutumata.
Mulle meeldis see raamat, ehkki lood jäid hinge kratsima – olid liiga ausad, puudutasid reaalsust, millest ei tahaks midagi teada. Tahaksin autorilt küsida: miks? Miks ta kirjutas nii otse?! Samas, tõde pole mõtet peita – tuleb tunnistada, et elame maailmas, kus kõik pole ainult must või valge.
Pille-Riin Kaaver, 11LR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar