Õpetaja kirjutas kodukirjandi

Abituriendid esitasid mulle väljakutse: mis te muudkui räägite siin, kuidas kirjandit kirjutada. Kirjutage meile üks väga hea kirjand! Ma kirjutasin kirjandit viimati aastal 1996. Oma õpetajatöös olen väga sageli mõelnud, kuidas on võimalik, et ma õppisin viis aastat õpetajaks ja mitte keegi ei õpetanud poole sõnagagi seda, kuidas õpetada kirjutama kirjandit (tarbetekstide õppimist mäletan küll) - ajal, mil gümnaasiumi lõpetamiseks pidi kirjutama 800sõnalise kirjandi. Pärast tundidepikkust vaevlemist sai valmis allolev kirjatükk. Käsitsi kirjutades oleksin ma ilmselt lihtsalt üks suur hunnik õnnetust. 

Tööülesanne: Kirjuta kuni 400sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid ilukirjanduse lugemise olulisust tänapäeva maailmas. Arutle ka selle üle, miks tänapäeval lugeda ei armastata. Too näiteid ilukirjandusest ja/või ajaloost ja/või ühiskonnast. Pealkirjasta kirjand!

Lugemise eesmärk, vaev ja – õnn  

Möödunud jõulude eel küsis üks abiturient minult, mida ma oma lapsele jõuludeks kingin. Vastasin, et raamatuid. Olles vastuse üle imestunud, esitas õpilane uue küsimuse: „Aga kas tal nutitelefon on?” - „Ei ole.” Meie vestluse käik hakkas noormehele aina enam huvi pakkuma ja ta käis välja väga tugeva argumendi, mis oleks pidanud kinnitama tema seisukohta: nutitelefon teeb lapse kindlasti palju õnnelikumaks kui raamatud. See väide pruugib paika pidada, ent ei kanna vilja: lugemise-õnn toodab kaugemaleulatuvat ja pikemaajalist resultaati kui nutitelefoni-õnn.

Lugemisel on väga palju erinevaid eesmärke ja kindlasti saab neid tulpadesse jagada ainuüksi teksti iseloomu põhjal: tarbeteksti ülesanne on anda teadmisi, kasutusjuhendi puhul on oluline juhendada, seadus peab sätestama, ilukirjandus aga... peab olema ilus, parafraseerides Oscar Wilde'i.

Siiski ei seisne kunstiteksti olemus vaid esteetikas, kuigi sel on kanda oluline osa. Laenates veel teistki mõtet iiri kirjaniku Oscar Wilde'i sulest, tõdeme, et kunst peegeldab vaatajale tema enda mina. Kunsti – ka ilukirjanduse – kaudu saab inimene teada, kes ta on. Prantsuse tekstfilosoof Roland Barthes kinnitas seda avastust tõdemusega, et just lugeja tekitab teose. Autor võib ju kirjutada, aga teos – looming – see sünnib lugejas. Niisiis, maailmas ei oleks ühtegi surematut kirjateost, kui keegi neid ei loeks. Aga milleks lugeda – luua, kui on olemas nutitelefon?

Üha enam kurdetakse nii meedias kui koolides selle üle, et tänapäeva (kooli)süsteem toodab inimmassi, kes ei ole võimeline looma. Gümnaasiumi- ja ülikoolilõpetajad oskavad väga hästi fakte pähe õppida ja neid reprodutseerida, aga küsimusi esitada, puude taga metsa näha ja põhjuse ning tagajärje seost leida (rääkimata nende eristamisest) ei suuda. Seda probleemi ei ole võimalik lahendada kiiresti: täna ei mõista ma midagi, homme hakkan lugema, ülehomme saan aru. Inimesele vundamendi ladumine on aastatepikkune töö(!), millele peavad aluse panema lapsevanemad ning õpetajad.

Valgustusaja filosoof Voltaire, kelle nime peetakse sama suureks kui tervet sajandit, pani jutustuse „Candide ehk optimism” lõpus õpetaja Panglossi suhu mõtte: iga inimene peab harima oma aeda. Pangloss oli oma osa teinud, nüüd oli aeg Candide ellu saata just selle õpetussõnaga. Kristlaste pühakiri piibel, mis katab oluliselt rohkem sajandeid kui Voltaire, võrdleb samuti inimest põllumaaga. Kes tahes on kordki elus kaevanud maad, külvanud seemet, rohinud, hoolitsenud, kastnud ja kannatanud, võib järeldada: needsamad protsessid kehtivad ka inimese juures. Eelmisel kevadel ilusaks tehtud peenramaa vajab uuel hooajal jälle kaevamist – lugemise olulisus ei lõpe samuti, isegi mitte tänapäeva maailmas, kus haritud inimesi aina enam ja enam tarvis läheb. Veelgi enam, haritud inimene ei saa kunagi valmis, raamatud ei saa kunagi ära loetud.

Nii nagu igas kunstivaldkonnas, kehtib ka kirjanduses sõna „klassika”. Tänapäeva klassika on meelelahutus, populaarne kultuur – see ei hari maad, vaid lahu(s)tab inimese isikupära. Lugemine, eriti luule lugemine, on läbi aastasadade kuulunud elitaarsete tegevuste hulka – igal ajastul oma põhjused: kallis papüürus, piiratud õpivõimalused, klassiühiskonnad (paratamatus) ja tänapäeval – laiskus (valik). Nii nagu üksikud saavad superstaariks ja väheste varandus kannatab pidada luksusvillat, ei ole ka lugemine enamuse pärusmaa. Raamatud ei ole siiski luku taga, kuigi neid on lugematul hulgal põletatud ja põlatud – ka eesti kirjanike teoseid; lugemise värav on kõigile avatud, aga sisse astuvad vähesed. Ja nemad naudivad – alus on rajatud, maa on kaevatud, iga edasine hetk raamatu seltsis on hetk iseendaga.

Sel vastuolulisel ajal, mil igaüks soovib olla eriline, ent püüdleb vaid selle poole, et ühtlustuda, oleme kõik muutumas nutitelefoni-kujuliseks. On emasid-isasid, kes on rõõmsad, kui nende lapsed osakavad moodsate IT-vahenditega toime tulla ja koguni presidenti kuulates võiks arvata, et meie ühiskondlik õnn seisneb heades infooskustes. Kõigi pädevuste ema on aga võime lugeda, sellest kasvab välja oskus loetust aru saada, omandatud teadmiste ja emotsioonide vahel seoseid luua ning loetust allusioone leida. Kui lugeja jõuab sellisele tasemele, leiab ta õnne iseendas (või oma nutitelefonis – kui sinna on laetud mõni raamat).

Averonika Beekmann