Jaan Krossi ajaloolises romaanis "Keisri hull" vannutab keiser Aleksander I oma truud sõpra ja alamat Timotheos von Bocki, et see talle alati, ükskõik mis olukorras, tõtt räägiks. Timo vannub tõtt rääkida, teadmata, et see lubadus saab talle saatuslikuks: aastaid hiljem kirjutab Timo keisrile hullumeelse kirja, nõudes orjarahvale vabadusi ja riigile demokraatiat - oli ta ju lubanud tõtt rääkida. Tegelikult oleks Timo väärt surmanuhtlust, ent keiser halastab: hullutempliga Timo saadetakse vangimajja. Timo nimetab end raudnaelaks keisririigi ihus ning peab maha surmava, oma 61. lahingu ei kellegi muu kui keisri endaga.
10. klasside õpilased lugesid "Keisri hullu" ning seejärel kirjutasid rühmaarutluse, võttes aluseks ühe teose paljudest eetilistest probleemidest. Teie ees on 10.a klassi Martin Männi ja Ana Bya Aedma arutlus.
___________________________________________________
Timo ei suuda enam selles katkises ja ebakorrapärases maailmas elada. Ta otsustab tõtt rääkida, sest on vandunud keiser Aleksander I-le alati selle rääkimist. Ta kahtleb ja on segaduses, kas ikka rääkida või vaikida. Nagu eluski kaheldakse tõe ja vale, hea ja halva vahel. Timo pidas enda lubadusest kinni ja kirjutas keisrile kirja. Rääkimisega kaasneb tavaliselt midagi halba või head. Timo saadeti kritiseerimise eest vangi. Tagajärjed olenevad väga palju ühiskonnast. Timo elas ühiskonnas, kus sellise tõe rääkimisega kaasneb karistus.
Ajal kui vastupanu avaldamine valitsevale režiimile oli hullus, tõekuulutajad vaigistati ja nuhid nuhkisid ei saanud rääkida tõest. Enamus rahvas oli terve elu elanud keisri mõju all ning vabadusest ja demokraatiast oli veel vara rääkida. Inimesed, kes olid otsustanud vastu hakata ja oma saatusega silmitsi seista ootas ees vangla, sest see oli kõigi arvates hullus ja ennekuulmatus. Otsustades olla raudnael, kes oma sõnades kindel ja räägib ainult tõtt, oli karistuseks hulluks tembeldamine ja vangistus, sest inimesed ei taha oma vigu tunnistada ning kergem on neid eitada.
Oma vigadest aru saada on raske, aga neid tunnistada veelgi raskem. Keiser sai enda vigadest aru, aga ta ei saanud enda riigile seda tunnistada, sest see polnud nende ühiskonnas aktsepteeritav. Polnud mõeldav, et nii suursugune inimene on eksinud ja oma riigile halba teinud. Alati pole süüdi valitseja, sest kõigile heaolu tagada ei ole võimalik. Maailmas leidub alati inimesi, kes kritiseerivad ja taunivad midagi. Minu arvates ootasid inimesed keisrilt liiga palju. Oodates peale orjuse kaotamist demokraatiat on nagu bussi ootamine 2 tundi varem metsas. Buss tuleb, aga teatud ajal ja kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar