Külmale maale.

 

EDUARD VILDE

Mina, kellele ei meeldi kohustuslikus korras raamatuid lugeda, üllatusin, kui võtsin kätte selle teose. Raamatu pikkus (olgu öeldud, et lehekülgede arv), sisu ning teemaarendus köitsid mind juba esimestel lugemis minutitel. Raske oli seda romaani käest ära panna. Raamatu alguses sain aru juba selle aja viletsusest. Paljud inimesed olid näljas, kõhud valutasid ning ka haigused ei puudunud. Kõik üritasid kuskilt kasvõi natukene hamba alla saada ja midagi koju lastele ning naisele viia. Äärmisel juhul võeti ka rikkamatelt laenu.

Seda romaani on raske mitte kaastundega lugeda, sest väga täpselt ning detailselt on vaesust kirjeldatud, kuidas inimestel polnud terveid riideid, mida selga panna, kuidas külm põue tungis ning külmavärinad kehale tekkisid, samal ajal, kui mina siin soojas toas saan tänaseid mugavusi lubada. Seda raamatut lugedes tundsin ma kurbust, valu ning viletsust. Raske oli aru saada, kuidas kunagi üldse niimoodi elatud saadi. Pidevalt peatusin ning jäin mõtlema, kui tänulik pean mina oma elu üle olema. Kõik eluks vajalik on olemas-katus pea kohal, toit laual ning ümber armastavad inimesed. Mõeldes nüüd aga teose sisu peale, siis oli olemas seal nendest kolmest ainult viimane. Ma arvan, et vaesed inimesed on kõige paremad, neil ei pruugi küll raha olla, et toitu ning riideid muretseda, kuid neil on olemas hoolivus teineteise vastu ja ka armastus, mida jagada. Olgugi, et vaesus ajab varastama ning valetama, kuid mina seda ette ei heida. See on nende meeleheide, mis ajab neid niimoodi tegema. Arvan, et peategelase elu ja käekäik ei saa küll mitte ühtegi lugejat külmaks jätta. Pealtnäha oli Jaan väga vaene, kuid seda ainult materiaalselt, kuna tähtsaim asi, millel nimeks perekond, oli tal ju olemas. See raamat läheb korda ning paneb mõtlema, et miks küll nii ausal ja õiglasel inimesel, nagu seda oli Väljaotsa Jaan, on nii vähe antud. Inimene, kes on hingelt ja südamelt nii puhas, on karistanud elu nii raskel moel, et tekib tung aidata sellise elujärjega osaliseks saanud inimesi. On lausa ebaõiglane, et neile on antud elada nii sünge ja murederohke elu, et lõppude lõpuks tuleb isegi neil õigelt teelt kõrvale kalduda ja teha tegusid, mis on siiani olnud täiesti vastuvõetamatud ja väärad, kuid tunduvad ainsa võimalusena pääseda ahelatest ja elada täisväärtuslikku elu.

Arvestades, kui ammu on see raamat kirjutatud, tuleb tõdeda, et selline paradokse täis elu, ei ole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Valetamised, varastamised ja varjamised on saanud tänapäeva elu lahutamatuks osaks. Selles osas on raamatu aeg ning meie aeg samaks jäänud. Ainuke asi on see, et armastust, hoolivust ning abi on küll tänapäeval vähemaks jäänud. Inimesed küll suhtlevad ning näitavad, et see on olemas, kuid sellist tõelist asja enam nii väga pole, kõik on siiski omakasu peal väljas ning enamasti mõeldakse, kuidas ise hakkama saadakse. Ent varsti raugeb ning vaikib loodusemäss. Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, ruskab koit võidurikkalt täiel nooruseilul loita ja emalik päike oma ilmlõpmatu armastusega peletab pimeduse ning udu enese eel ja koob sügisese sureva maailma ümber kuldvõru- hiilgav ja õnnestav nagu magus elulootus.

Olen maininud, mis tunded mind valdasid seda teost lugedes, kuid, kas raamat meeldis või ei meeldinud on raske öelda. Sisu oli ju väga kurb, kuid teiselt poolt mõeldes, teemaarendus, tekst ning laused olid väga hästi läbi mõeldud. Seega raamat meeldis mulle ja ei meeldinud ka.

Eget Lina, 10 R