Uued raamatud meie kogus

Aasta lõpetuseks jälle häid uudiseid. Vahel tundub küll, et jälle ei ole meil teile vajalikku kirjandust pakkuda, aga seis paraneb pidevalt.  Ja kes selle üle rõõmustada ei oska, on viriseja :)
Igatahes siit tuleb üks pikem nimekiri meie uutest raamatutest. Rohkem infot ja kaanepildid (mine tea, äkki tahate vaadata) leiate Rahva Raamatu kodulehelt

Vennas                                Tõnu Õnnepalu

Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks.

Ülikond                        Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003-2013.

Tagasi Eestisse           Urmas Vadi

Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.

Suur Tõll                     Andrus Kivirähk

Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.

Nime vaev                   Ene Mihkelson

Meie unenäod ei ole paraku era-asjad, nad on tagasitulijaid täis (Vorkutast ja Kirovist, vangilaagrist ja julgeoleku nimekirjadest, Rootsist, Kanadast ja Uus-Meremaalt - ükski neist ei ole päriselt tagasi), me peame seal urgitsema. Forsyte'ide saaga on inglise saaga, inglise keeles ja seal on nad kõik kohal. Meie oma on Mihkelsoni unenäosaaga, eesti keeles ja varjunimedega ja saagade hulgas ainuke tõsiselt võetav. 

Stalini lehmad              Sofi Oksanen

Tallinn, 1971. Katariina kohtub restorani tantsuõhtul soomlasega, kes tulnud Eestisse Viru hotelli ehitama. Kolm aastat hiljem noored abielluvad. Katariinal õnnestub pärast bürokraatia kadalipu läbimist abikaasa juurde Soome elama asuda. Kuid suurt õnne üheskoos ei leita. Liiga palju on seda, mis pigem eraldab kui ühendab. Perre sünnib tütar Anna. Omapärase mõttemaailmaga laps, keda hakatakse soomlaseks kasvatama. Kuid Annat tõmbab rohkem Eesti poole, seda peab ta oma maailmapilti sobivamaks paigaks. Pereisa võõrandub naisest ja lapsest, käib Venemaal ehitustöödel ning oma voli järgi lustimas. Annast aga kasvab vahepeal tütarlaps, kel tekib tõsine söömishäire. Mis saab Annast, kelle suhted on keerulised, kes peab elama oma haigusega ning kohanema muutuva maailmaga?  

Sillamäe passioon                   Andrei Hvostov

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Oma lugudes räägib ta nii selle linna õhkkonnast kui ka paljust muust: külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, “päris-Eestist”, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist.

Populaarse raamatu paberkaanelises uustrükis on neli uut peatükki: “Tõde ja Istina”, “Vene”, “Soome” ja “Saksa”.

Madonna Fiammetta eleegia               Giovanni Boccaccio

„Dekameroni” lugude värvikas esituslaad tegi Boccacciost Euroopa uusaegse novelli alusepanija. Mõnevõrra vähem tähelepanu on jagunud Boccacciole kui varajaste proosaromaanide autorile. Tema pikemate jutustuslike teoste seas tõuseb kindlalt esile „Fiammetta”. See ei ole mitte ainult n-ö kaasajaromaan, kus müütilise varjundiga armuloo ja sellesse tihedasti põimuvate mütoloogiliste – seega eeskätt antiigist innustatud – vihjete taustal avaneb tollane Napoli oma inimestega, nende häältega ja eluhoiakutega. Kui väita, et „Fiammettast” sai kujuneva uusaja esimene realismisugemeline psühholoogiline romaan, siis on see kindlasti õige, aga see ei ammenda teose kogu algupära. Ajastul, kui ühiskonna võimumehhanismid naise loovust räigelt maha surusid ning vaimulike hiiglaslik meesvägi ei väsinud ründamast loodust ja naissugu kui inimsoo patuelu pealätet, kirjutas Boccaccio „Fiammetta” – romaani, mille kujutluslik jutustaja otsast lõpuni on naine.

Ma olen elus               Jan Kaus

Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

Ladivine                      Marie Ndiaye

Kaasaegse prantsuse naiskirjaniku Marie NDiaye (s 1967), mitmete kirjanduspreemiate (sealhulgas Goncourt’i preemia 2009. a) laureaadi romaan jutustab nelja põlvkonna naiste elust umbes viiekümne aasta jooksul. Teosele on omane tegelaste keeruline, läbipõimunud suhtevõrgustik. Et varjata oma päritolu, salgab Malinka maha oma tumedanahalise ema, ja see tegu määrab kannatama mitte ainult ema ja tütre, vaid ka kõik lähedased nende ümber. Kokkuvõttes on see romaan süüst ja süütundest, inimsuhete haprusest. Oma eesmärkide võimendamiseks kasutab kirjanik maagilise realismi võttestikku.

Kiri Sinule                    Mihhail Šiškin

2010. aastal ilmunud romaanis „Kiri sinule” (Письмовник) pöördub Mihhail Šiškin tagasi ammu unustatud ja äraleierdatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Selles raamatus on pealtnäha kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega „Kiri sinule” on küllap kergemini loetav kui „Veenuse juus” või „Izmaili vallutamine”. Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.

Accra käsikiri               Paulo Coelho

14. juuli 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristlased, juudid ja moslemid, kes valmistuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, kogunevad linnaväljakule kuulama kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eelõhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlasele vastu panna. Kopt aga kõneleb neile elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest. Mis jääb järele, kui kõik on hävitatud? Ka nüüd, palju sajandeid hiljem, peavad targa mehe vastustes peituvad inimlikud väärtused endiselt paika. Paulo Coelho „Accra käsikiri“ paneb meid mõtlema selle üle, kes me oleme, mida kardame ja mida tulevikult ootame.

LUULET

Aastasaja lõpp on aastasaja algus                   Viivi Luik

Viivi Luik on kokku avaldanud umbes neli ja poolsada luuletust.Antud kogumiku valiku on teinud Mall Jõgi, kes saatesõnas kirjutab muuhulgas: „ Viivi Luik oli eakaaslane ja see oli minu jaoks eriline. Imetlesin, kuidas üks minuvanune tüdruk oskas näha loodust ja seda sõnadesse panna. Päike paistis ja ma olin õnnelik Viivi Luige luulet avastades.”

Käesolevas luulevalimikus on lisaks luuletustele ka Viivi Luige käsikirju ning ajaloolisi fotosid. 

Ajajõe taga. Valik luulet.          Artur Alliksaar

„Kõik on kõige peegeldus,” ütleb Alliksaar ühes luuletuses. Selle võimatu ülesande täitmise poole – peegeldada läbi sõna kõike, kogu maailma – püüdles ta ka ise kirglikult oma luules. 
Lisaks Alliksaare mitmeid käsikirju ja säilinud fotosid Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest.  

Nõelad                        Elo Viiding

Elo Viidingu uus luulekogu „Nõelad“ on tema kolmeteistkümnes raamat ja tõestab, et Elo Viiding on tõusnud eesti luule tippude hulka, kelleta 21. sajandi alguse eesti kirjandust on võimatu ette kujutada. Elo Viidingu luule on alati olnud täpne ja irooniline, sotsiaalselt aktiivse luuletaja looming. Nii on ka „Nõelad“ äärmiselt eloviidinglik luulekogu - terav ja sotsiaalne, meie tänapäeva elu halastamatult pildistav. 

Päikesepiim                 Heljo Mänd

Heljo Männi luulekogu „Päikesepiim“ on elutarga poetessi elegantne luulepõimik inimese eluteest ja õnnest, inimese elust ja hüvastijätust. Minimalistlik vorm ja mõjusad kujundid toovad esile täiesti uue tahu Heljo Männi loomingus. Juba enne luulekogu trükkiminekut on siit kolm luuletust avaldatud ajakirjas „Looming“. „Päikesepiim“ peaks huvi pakkuma kõigile väärt luulet hindavatele kirjandushuvilistele. 

Rännul luuleimas                     Karl Muru

Kirjandusteaduse professor ja Tartu ülikooli õppejõud Karl Muru on uurinud eesti lüürikat ja kirjutanud palju luulearvustusi. Käesolevasse kogumikku on ta valinud saatesõnad M. Underi, H.Visnapuu, B. Alveri, J. Sütiste, K. Ristikivi ja K. Lepiku luulekogudele. Lisaks arvustavad artiklid U. Masingu retseptsiooniloole ja A. Merilai koostatud eesti ballaadikogumikule.

Ahvatlusi on, uskuge mind!

Pille