10 raamatut direktori riiulist.

Seekord võttis õpetaja Beekmanni üleskutse vastu direktor.

Siin on tema valik.

Püüdsin siia kirja panna raamatud, mis mind teatud eluperioodil on kõnetanud ja teatud ajahetkel olulised olnud. Siin on kõike – alates lapsepõlve kaneelilõhnalistest unistustest kuni õiguse ja õigluseni välja. Aga eks me muutumegi koos eluga ja eneseleidmise juures on raamatutel väga tähtis roll. 

1.      Alustame lapsepõlvest. Kindlasti Astrid Lindgreni „Karlsson Katuselt“, „Pipi Pikksukk“, „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Aga kõige enam ehk „Bullerby lapsed“. Oi kuidas ma igatsesin oma tuba, lillekestega tapeeti ja kaltsuvaipa, aga kõige enam muidugi seda, et mu parima sõbranna aknad oleksid minu toa akendega kohakuti. No ikka selleks, et salajasi sõnumeid vahetada…

2.      Kolmandas klassis lugesin läbi Mait Metsanurga  „Ümera jõel“.  Traagika, kangelaslikkus, romantika – mida veel ühelt raamatult kümneaastasena tahta! Mu lemmikkangelane oli Vaike. Tagantjärele arvan, et see tegelaskuju võlus mind eelkõige vapruse ja suurepärase vibukäsitsemise oskusega. Peategelane ta ju ei olnud!

3.      Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“.  Usun, et lugesin seda esimest korda kusagil algklassides. Naersin ma üksipäini lugedes siis ja olen naernud ka kõikidel järgnevatel kordadel. Tänasel päeval imetlen kõige rohkem ehk seda, kuidas üks väike poiss järgnes oma unistustele ning pühendus kogu elu vältel loomadele, nende uurimisele ja looduskaitsele. Ka kõik teised Durrelli raamatud on head, kuid ükski neist ei ületa esimest Korfu saare teost.

4.      A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“. Eriti esimene osa. Maa ja töö on mulle alati väga tähtsad olnud. Esimest korda seda raamatut lugedes ei olnud ju veel taastatud talusid ega isegi lootust kunagi talu omada või seal  elada. Ajad on muutunud, raamatu mõistmine samuti, kuid midagi, mis mind siin, sellel maal tööd tegemas hoiab, on ikka alles.  Ja lootus armastusele ka…

5.      Ühel hetkel keskkoolis on vist pea kõikidel luuletuste lugemise periood. Vähemalt peaks olema. Mäletan, et neid sai neelatud raamatute kaupa,  märkmikesse välja kirjutatud, kirjadega südamesõpradele saadetud. H. Runnel, K. Lepik, M. Under, K. Merilaas, A. Sang. B. Alver jne jne.

Aga armumiseaegu aitas mul kindlasti üle elada Doris Kareva:

    Ma kandsin musta ja valget 

ja halli - ja ometi 

päev tõusis, mil panin selga 

veripunase sameti.

Isa esikus seisis ja vaatas. 

Ema peos oli taskurätt. 

Ma läksin, all ootas mind saatja. 

Ma tundsin ta jahedat kätt.

6.      Ülikoolis käisin ma põneval ajal. Alustasime nõukogude ajal, kuid olime esimene kursus, kes sai Tartu Ülikooli diplomi, kuhu kõik andmed olid kantud vaid eesti keeles. Sellesse aega jääb nii IME, vaidlused Eesti iseseisvuse võimalikkuse teemadel, lõpuks öölaulupeod ja sini-must-valged lipud.  Nii asendusidki Lenini teosed tasapisi hoopis teistsuguse kirjandusega. Loomingu Raamatukogus ilmus Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik – totaalne inimene". Tundus uskumatuna, et sellised raamatud ilmuvad ja et neid võib vabalt (või siis natuke salaja) lugeda. Igal juhul sai minu eksemplar ühikas peaaegu tükkideks loetud.

7.      Mu elus on olnud nii Hugo, Balzaci, Toltstoi, Sergo, Vonneguti kui Orwelli perioode. Samuti kunstnike ja sportlaste elulugude lugemise aega. Kõige enam olen ma läbi aastate ajaviitekirjanduse valdkonnas lugenud aga krimiromaane. Mingil eluetapil  põhjendasin oma valikut professionaalse kretinismiga, täna ma enam vabandusi ei otsi. Kui on väga pingeline periood ja ma otsin raamatust vaid lõõgastust on mu öökapil krimiklassika - Christie, Conan Doyle, Gardner, Stout ja kõik teised hea dialoogi ja huvitavate tegelaskujudega teosed. 

8.      I. Tammelo „Õiglus ja hool“.  Raamat, mis peaks olema iga juristi riiulis või veel parem - kirjutuslaual. Väga oluline raamat õigusteaduskonnas õppimise päevilt ja tähtis ka täna –õiglase õiguse otsingud kestavad nähtavasti igavesti. 

9.      Viimaste aastate ajanappuses on vähe neid raamatuid, mida korduvalt olen lugenud. Üks neist on T. Lehtsaare „Südamekool“. Hea kolleegi kingitud raamat, mida kuidagi mõtetest välja ei saa. Ju mu eneseleidmine on alles pooleli.

 10. Ilmselgelt lõpeb mu loetelu Saint-Exupery „Väikese printsiga“.  Iga aastaga muutub raamat järjest sügavamõttelisemaks ning mõistatuslikumaks.  Uskumatu, kui vähe sõnu kulub suurte asjade ütlemiseks.

Mõnel teisel päeval oleks see nimekiri võib-olla teistsugune, sest väärt raamatuid on meie ümber nii-nii palju. Avastasin just, et  „Meister ja Margarita“ ongi välja jäänud. Ja veel … Aga ei, nüüd on teie kord oma raamatutest kirjutada!

Ellu Rusi.