Ühe luuletuse peegeldus: Juhan liiv "Mets kohas"

Mets kohas…

Mets kohas tumedalt, tõelt…                                    

Ma kuulesin himuga.                                                 

Ta kohin tiibu laotus                                                   

mu üle ju hällissa.

                                                      

Ta tume kohin jäi rinda,

seal kohab nüüd alati -

ma nagu tad taga leinan,

ei rõõmsaks saa iialgi.

Ta leinab seal luuletuses oma kaotatut. Arvatavasti mingit tähtsat inimest, nagu poega, tütart või kedagi teist väga tähtsat inimest, kes ta elus on arvatavasti olnud. Ning see luuletus kirjeldab selle leinaja igavest valu oma lähedase kaotusest, ning mingil määral ka ta valu suurusest. Või nii mina seda luuletuse teksti tõlgendan.

Näiteks on seal luuletuses sõnad, mis on järgmised: kohin jäi rinda. Aga viimane värss ehk luulerida annab vihje, et leinaja on arvatavasti mingi vanem inimene. Vähemalt minu arust on see nii. Kuna tavaliselt saadakse väga pikkade aastate jooksul leinast üle. Muidugi on see ainult minu arvamus. Ning muidugi ei pruugi see üldse nii olla, nagu ma just kirjeldasin.

Ma üritasin elviimases reas ühte sõna tõlkida, mis muidugi oli tulemusteta. Sõna ise näeb välja järgmiselt: tad. Ning ise pakkusin ma selle sõna tähenduseks vanameest või teda (teda ehk suunatud sõna kellelegi). Aga kahjuks ei leidnud ma selle sõna kohta mitte midagi sellist, mis mulle selle sõna tähenduse ütleks.

Igatahes on see luuletus väga arusaadav, ning lugejad ei pea eriti mõtlema, et tegevuskäiku või luuletuse teemat ära näha. Selle luuletuses on ka metafoorid. Nagu näiteks tume kohin jäi rinda. See metafoor tähendab väga suurt valu, mis jäi sinu hinge igaveseks.

Aga kui nüüd mõelda teistele luulekujunditele, siis leidus ka minu arust siin luuletuses kalambuuri. Kohe esimesed kaks rida luuletusest näiteks. Sest minule näivad need esimesed kaks rida sõnamänguna.

Rednar Loomet, 11RK