„Karistusõiguse roll eetiliselt vaieldavates valdkondades“

Ajakirja „Akadeemia“ 23. aastakäigu 6. number

Kurt Schmoller

Kokkuvõte

Artiklis on välja toodud peamised eetilised vaidlusküsimused, mis puudutavad karistusõigust ja selle puudujääke. Olgu mainitud, et peamisteks tugipunktideks on Austria ja Saksamaa karistusseadustikud.

            Esimeseks eetiliselt vaieldavaks küsimuseks on abordi lubatavus. Pikka aega on püütud selgusele jõuda, kas veel sündimata inimelu on karistusõiguslikult eetiline surmata. Austria karistusseadustiku puhul on kritiseeritud kuni lapse sünnihetkeni kehtivad karistusest vabastused, nagu näiteks ema noor iga ja lapse võimalik arengupeetus. Kui laps surmata hetk enne sündi ei oleks see karistatav, kuid kui laps surmata hetk peale sündi on see karistatav kuni eluaegse vangistusega, küsitavaks muutub seaduse regulatsioon. Soovitatavaks lahenduseks pakub artikli autor näiteks lisanõuete kehtestamise, koos sellega ulatusliku nõustamise nõude muutmise, sest Austria regulatsioon jätab määramata ulatusliku nõustamise tähenduse.

            Järgmiseks vaidlusküsimuseks eutanaasia eetiline õigustatus. Aktiivne surmamine kannatuste lühendamise eesmärgil on enamike õiguskordade puhul õigusvastane, kuid tapmine kannatanu enda nõudmisel on kergemalt karistatav. Kannatanu soovil tapmise suhtes on Austria karistusõigus paindlik, küll erandjuhtudel, aga siiski on võimalik eutanaasia teostajat karistada ainult rahatrahviga või jätta üldse karistamata. USA kahes osariigis on selgelt reguleerituna eutanaasiatapmise sooritamine enesetapule kaasaaitamise vormis lubatud. Hulk riike ei karista enesetapule kaasaaitamise eest, kuniks see ei aita kaasa omakasupüüdlike eesmärkide täideviimisele. Näiteks Šveitsis peetakse enesetapule kaasaaitamist õiguspäraseks ja seal saavad tegutseda surmaabiühingud, mis pakuvad enesetapu sooritamisel abil.

            Piinamine pääste-eesmärgil - küsimus, mille puhul on toodud näiteks üks politseinik, kes piinamisega ähvardades püüdis päästa röövitud lapse elu, kuid kohtu otsusel kasutas selleks õiguskaitseorgani autoriteeti ja ta mõisteti süüdi sundimises , tema õnneks, vaid hoiatuse ja tingimisi karistusega. Ebaselge on see, kas muutuks õiguslik hinnang, kui sel viisil oleks käitunud eraisik.

            Terrorismis kahtlustatavate reisilennukite allatulistamise puhul, hukuvad paratamatult lennukis viibivad süütud inimesed, kuid nii on võimalik terrorismiohu puhul tagada õiguslik turvalisus. Karistusõigusliku hinnangu järgi tuleks sellistel juhtudel arvesse võtta eetilisi lahkarvamusi ja kohandatavad karistused peaksid olema kerged.

            Eetiliselt vaieldavate küsimuste puhul tekib tihti probleem sellest, et eetiline diskussioon võtab aega, samas kui lahendust ootava juhtumi puhul tuleb õiguslik (ja eriti karistusõiguslik) otsus vastu võtta kohe. Toetuda tuleb traditsioonilisele argumendile, et inimeste teod ei saa jääda õigusvabasse ruumi, vaid iga ühiskondlikult oluline käitumisviis on kas õiguskorda rikkuv või õiguspärane. Õigusvastaste ja õiguspäraste käitumisviidise valdkonnad põrkuvad, sest tegemist on komplementaarsete mõistetega, mis teineteist välistavad; mingit vahepealset valdkonda ei saa juba mõisteliselt olemas olla. Õigust sätestavad ja rakendavad organid on vastutavad selle eest, et ka eetiliselt vaieldavates valdkondades valitseks teatav õiguslik turvatunne, mis laseb normi järgijatel end orienteerida seaduslikele nõuetele.

            Tulevikus peab õiguskord eetiliselt vaieldavate, üldjuhul äärmiselt tundlike küsimustega ettevaatlikult ümber käima. Karistusõiguslikke regulatsioone tuleks aga eetiliselt vaieldavates küsimustes alati rakendada piiratult. Igal juhul oleks viga sellistes valdkondades rangete karistuste kohaldamine. Karistused ei suuda sellistel juhtudel kaasa aidata probleemi lahendamisele: eetiliselt vaieldavaid küsimusi ei saa lahendada karistusõiguse kaudu.

Jaspar Oja 10 LR