Saime veel ühe kena hulga uusi raamatuid, aga karta on, et mõneks ajaks tuleb nüüd pakkidega vahe sisse. Teiste raamatukogudega võrreldes on meil isegi hästi läinud, loeme need nüüd järjest läbi kah!
Aga uued siis:
Tagasi Eestisse
Urmas VadiJohnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.
Noore Romaanikirjaniku pihtimused
Umberto Eco
Itaalia semiootik, filosoof ja medievist Umberto Eco (snd 1932) avaldas oma esimese romaani „Roosi nimi” ligi 50-aastaselt. Nüüdseks on ta kirjutanud kuus romaani, mis köidavad võrdselt nii masse kui ka kõige nõudlikumat lugejat. Käesoleva raamatu neljas pihtimuslikus essees vaatab varsti 80-aastaseks saav Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib põhjalikult oma romaanide sünnist ja nende kirjutamisele eelnenud uuringutest, enda loomemeetoditest, fiktiivsete romaanimaailmade „ehitamisest” ning suhetest oma lugejate ja tõlgendajatega. Lisaks uurib ta teadus- ja ilukirjanduse ning reaalsuse ja väljamõeldise vahelisi õhkõrnu piire, küsides, miks läheb meile nii sageli tegelikkusest rohkem korda väljamõeldis. Viimases essees heidab Eco nii enda kui ka teiste loomingule tuginedes vaimuka pilgu pöörastele kirjanduslikele loeteludele.
Lingvistiline mets
Valdur Mikita
Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.
Mahajätjad
Helga Nõu Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri hinge ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu Mahajätjad psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.
Tagasitee
Erich Maria Remarque
1918. aasta lõpp: käputäis sõdureid pöördub läänerindelt tagasi koju. Kuid kangelastest saavad kerjused, keda pole enam kellelegi tarvis, kes kohtavad kunagise sõjavaimustuse asemel veel vaid alandust ja vaenulikkust.
See on klassikateose, samuti üleilmse bestselleri „Läänerindel muutuseta“ järg. See pole kaotanud oma aktuaalsust tänagi veel.
(Vaatasin just, raamatupoodides on see juba läbi müüdud).
12 tooli
Jevgeni Petrov
Kui Ostap Bender Stargorodi jõudis, olid endise aadlipealiku Ippolit Matvejevitš Vorobjaninovi vuntsid juba rohekat karva ja isa Fjodoril habe kärbitud. Võidujooks meister Gambsi tooli peidetud briljantidele oli alanud. Jää hakkas liikuma ja paraadi asus juhatama suur kombinaator isiklikult. See, mis järgnes, on ajalugu nii otseses kui kaudses mõttes. Karta on, et benderlikku asjaajamist oli nepi-aegsel Venemaal ka tegelikkuses rohkem kui küll ning ajalugu tegi ka Ilfi ja Petrovi satiiriline meistriteos, mis on elanud üle hulga valitsusi, diktaatoreid ja presidente ega ole tänasekski aktuaalsust kaotanud. Ilja Ilf (1897–1937) sündis pangateenistuja peres ning lõpetas tehnikakooli. Töötas joonestusbüroos, telefonijaamas, lennutehases ja käsigranaatide vabrikus, pärast mida hakkas statistikuks ning hiljem huumoriajakirja toimetajaks. Jevgeni Petrov (1902–1942) sündis õpetaja peres ja lõpetas klassikalise gümnaasiumi, mille järel temast sai Ukraina telegraafiagentuuri korrespondent ning pärast seda kolmeks aastaks kriminaaljälituse inspektor. Tema esimene kirjanduslik teos oli tundmatu mehe laiba läbivaatuse protokoll. Nende ühine kirjanikutee algas 1925. aastal, suurem tuntus järgnes pärast 12 tooli ilmumist 1928.
Ürgpimedus
Kurt Vonnegut
Ürgpimedus on julge väljakutse meie moraalitundele. Ameeriklane Howard W. Campbell Juunior, II Maailmasõja aegne spioon, on nüüd Iisraelis natsikurjategijana kohtu all. Aga kas ta on ka tegelikult süüdi? Selles teravmeelse huumoriga vürtsitatud raamatus pöörab Vonnegut nii musta kui valge meisterlikult halliks üheainsa kohtuotsusega, mis jääb kummitama meid kõiki.
Nagu ikka saate lisaks vaatata Rahva Raamatust
Bilooogia klassi saime 10 uut Eesti taimede määrajat, head pusimist!
Lisaks kingiti koolile ilusad uued raamatud Laupa mõis. Minevikust ja tänapäevast ja
Roheline Türi.
Nagu näete, ei lähe meil sugugi halvasti! Astuge aga raamatukogust läbi!
Pille
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar