esmaspäev, 25. november 2013

Kas oskaksin elada...?

Leidsin luuleraamatuid arvele võttes ühe Lehte Hainsalu luuletuse, mida tahaksin tänasel kodanikupäeval teiega jagada.

OLEKS VAST MÕNUSAM TUNNE
elada lembel Jamaikal,
või kus mühaks mu unne
metsik ja põhjatu Baikal,
või kus viinapuust marjad
ise mul kukuksid suhu,
või kus karakullkarjad
rändaksid ei-tea-kuhu.

Aga näe, rannakäär paene
Tuhkatriinuks sai minu,
istun ja korrutan vaene
paepealsel kasvanud linu.
Ühtlane, sõlmeta lõng
on minu ainuke uhkus.
Einel on ükssama hõng,
rahakotil on puhkus.
Padi nii mühklik kui mütar,
pikutan kulunud baikal,
mõtlen, kas Põhjamaa tütar
elada oskaks Jamaikal,
kusagil Capril või Hiinas
saaksin kas silmile und ma,
igatseks välku ja rahet,
härmatist, tormi ja halla,
tööd millel polegi vahet, -
koduste tähtede alla.
Tilluke maa nagu pihk,
aga siit leida võib paljut -
põhjavalguse vihk
aimata annab kaljut,
mastimetsade väge,
jõgesid, järvi ja merd,
suusamurdmise mäge,
rahvast, kes segatud verd.
Tuisud ja tuulevaikus.
Tihaste tsiitsitav parmas.
Maakera ilusaim paik, kus
elada armas.

Pille

Kommentaare ei ole: