Varjutan, varjutasin, olen varjutanud - töövarjupäev 2014. 11.LR klassi õpilaste muljeid

Möödunud neljapäeval, 20. novembril oli üle-eestline töövarjupäev, mille raames gümnaasiumide 11. klasside õpilased jälgisid varem valitud elukutse ühe esindaja tööpäeva. Türi Ühisgümnaasiumi 11. LR klassi noored veetsid oma päeva kõige erinevamates kohtades: Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu spordihallis, riigikogus, Türi rattapoes, Paide politseijaoskonnas, mahefarmis, hotellis, Estcube-1 konverentsil, ujulas ja lennukiga Oslos. Töövarjupäevale järgnenud reedel ei olnud võimalik õpilaste emotsioonidest ja muljetest mitte osa saada.

Töövarjupäeva ametikoha ja asukoha otsustab iga õpilane juba varakult. Kuna see päev on üle-eestiline ja populaarsetesse kohtadesse kõik ei mahu, pidid õpilased valitud kohta pääsemiseks kandideerima. Selleks oli vaja kirjutada motivatsioonikiri ning taotlus, miks just seda tööala soovitakse vaatlema minna.

Oli üks eesti keele tund, kui Karl-Hans tagapingis särama lõi. Küsimuse peale, mis juhtus, selgitas Karl-Hans ilmse rõõmu- ja elevustundega, et tema avaldus olla töövarjuks piloodile on rahuldatud. Oma tagasisides kirjutas ta nii: „Töövarjupäev oli tohutult lahe ja huvitav kogemus. Eriti põnevaks muutis selle just see, et see oli minu esimene kord üldse lennata. Lend toimus Tallinnast Oslosse ja tagasi. Kuigi tegu oli mu esimese korraga lennata, siis enne lendu mul närvi sees polnud, esimene ärevam hetk saabus, kui lennuk hakkas lennurajal kiirendama. Kogu meeskond oli terve päeva vältel väga sõbralik ning alati valmis minu küsimustele vastama. Meeskond oli huvitav, sest teine piloot oli prantslanna. Nägin täpselt igasuguseid piloodi tööga kaasnevaid tööprotseduure, sest terve päeva sain istuda lennuki juhikabiinis. Oli väga huvitav, kuidas näevad välja kõiksugused piloodi tegevused, alates Oslo lennujaamas söömisest lõpetades lennuki maandamisega lennujaamas.”

Siim-Alexander demonstreeris lahkelt, kuidas täpselt suhtuvad füüsik Mart Noormasse tudengid ja teadusringkonnad – sügavad metafoorsed kummardused üksteise järel.

„Osalesin Mart Noormaga konverentsil, kust ta andis ülevaate Estcube-1 tegevustest ja Eestist kui uuenduslikust riigist. Noorma esitlus lõi kõik pahviks, see oli hästi esitletud ning sõnastatud. Konverentsil sain kuulda peale Noorma esitluse ka Jane Oblika esitlust disaini ja selle efektiivse kasutamise osal. Pärast konverentsi suundusime kohvikusse sööma, kus kohtusin erinevate riigiametnikega ning arutlesime nendega erinevatel teemadel: tarkvara arendus, tuleviku riik ja erialavalikutest. See oli väga huvitav kogemus, et sain osaleda päris konverentsil Strand Spa konverentsihotellis.” Nii peegeldas kogetut Siim.

Elina valis enda sihtkohaks Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinikumi, kus ta jälgis onkoloogide ja eriti Heili Makko tööd. „Mulle räägiti põhjalikult, mida onkoloogid peavad tegema ning kui keeruline on nende töö. Nägin kiiritamise protseduuri ja ka seda, mida pidid tegema sealsed füüsikud, et kiiritamine oleks võimalikult täpne ega kahjustaks terveid rakke ja organeid.

Arstide töö oli väga kiire ja nad pidid veel jooksma kahe maja vahet, sest kõik vajalikud asjad pole ühes kohas. Nägin ka väga vananenud tehnikat, mille üle arstid naersid, et neil on töötav muuseumieksponaat. Töö tundus emotsionaalselt väga raske, sest haigete seas on ka lapsi, ka mina nägin ühte nelja-aastast patisenti. Üldiselt tundus töö väga huvitav ja nii kiire, et trennis pole vaja käiagi.”

Johanna reis oma eeskuju juurde koosnes kahest rongisõidust ja tunniajasest ootamisest nende vahepeal. Sihtkohaks oli Pärnu ja eesmärgiks vaadelda personaaltreener Tarmo Tiitsu tööd. „Kui Pärnu spordihalli jõudsime, küsis üks kehalise kasvatuse õpetaja, et noh, Tarmo, kas see ongi see Anett Kontaveit, keda sa treenid. Naersime selle üle tükk aega.

Päeva esimeses osas oli trenn Eesti koondise võrkpalluritega. Kõik olid väga muhedad mehed. Tarmo hoiatas mind, et ma ära ei kohkuks, et need mehed lõõbivad palju, aga kõik on sõbralikud. Oli huvitav vaadata, kuidas nad jõutrenni teevad. Peale trenni lõppu vaatasime veel ühte kehalise tundi, sest õpetaja lubas et nüüd hakkab nalja saama. Poisid pidid üle kitse hüppama, aga see oli nende jaoks väga raske. Hiljem tegime jõusaalis trenni ning sain proovida uusi harjutusi, hiljem oli kohtumine tüdrukute võrkpallitreeneriga.”

Heigo ja Eiki ei olegi nii erinevad nimed ja tundub, et Heigo päev riigikogu spiikri varjuna läks igati korda; mida muud võiksidki sõnad „OLEN SUPER RAHUL” Heigo tagasisides tähendada! Heigo käis töövarjupäeval kolmapäeval, erinevalt teistest.

„Sotsiaaldemokraadid on ka minu poliitiline maailmavaade, seega võimalus tuli sealse juhatuse poolt. Härra Nestori nõunikuga telefonis kokkulepitud ajaks ilmusin ma rangelt kontrollitavasse fuajeesse, kuhu jäin Sandra Kamilovat ootama, kes on Sven Mikseri nõustaja. Jope ja märkmik kaenlas, viis Sandra mind fraktsioonikoosolekule, mille peateemaks oli Anvelti ja Gräzini konflikt. Arutasime seda fraktsiooniliikmetega ning sealt edasi algas minul ja Eiki Nestoril kerge paus, kus tutvusime teineteisega. Pikka juttu polnud, sest töögrupp, kuhu Eiki kuulub, ootas meid. See on majanduse töögrupp, mille esimees on Rannar Vassiljev. Arutluse all olid paljud välismaised lepingud nii gaasiturunduse poole pealt kui ka Vladislav Leedo parvlaevade hankeprotsess ning Urve Palo ülesanded, kes ise aga oli puhkusel. Töögrupp läbi, valmistusime infotunniks, sest tegemist oli kolmapäevaga ja nagu Eiki mind juba ette valmistas, siis kolmapäev on meediapäev. Lendlesin minagi seal kaamerate ees, sest suutsin oma isikliku kabineti, riigikogu kõige suurema kabineti asukoha ära unustada. Pärast riigikogu infotundi lõunastasime riigikogu esimehega. Söök söödud, leppisime kokku, et kui linna satun, siis astun riigikogust tema kabinetist ikka läbi ja vestleme, kuidas meil läheb.”

Pille-Riini peas on juba mõnda aega idee õppida füsioteraapiat, pärast töövarjupäeva, näib, langeb kaalukauss üha enam just selle eriala kasuks. Eeskujuks oli füsioterapeut Marika Noorkõiv.

„Päev meeldis väga, sest sattusin toredasse kollektiivi, võeti hästi vastu. Sain näha robotit, mis liigutab puusa, põlveliigeseid, et taastada jalalihaste tugevus ning kõnnivõime. Oli põnev näha tõsise vigastusega noort inimest rõõmuga pingutamas sirutada põlve, et saada kunagi taas terveks. Kindlasti ei tasu kunagi alla anda, isegi siis, kui olukord tundub või ongi pöördumatu. Positiivsus ja koostöövalmidus aitavad läbida vajalikke raviprotseduure ning kohatavaid ebameeldivusi. Tööpäeva teises pooles sain kuulata ettevõtte töötajate ettekandeid koolitustelt saadu kohta. Uued teadmised ning sõnavara!”

Iga Türi elanik, kel on ratas, on vast sattunud Türi rattapoodi. Aleksander läks sinna neljapäeval suisa ilma rattata – „varjutamas”, nagu ta ise ütles poe omanikku Aleksander Nõmmikut.

„Töövarjupäeval sain teada, kuidas suhelda klientidega, kui oled teenindaja rollis, ja kuidas suhelda teenindajaga kliendina. Kui tahad midagi osta mõnest väiksemast poest, siis on õigesti suheldes alati võimalus allahindlust saada.

Parandasin ka ise mõned rattad ära. Inimesega, keda varjutasin, oli kerge ja meeldiv suhelda. Olen kogemuse ja tutvuse võrra rikkam.”

Elis R eksis ettevõtja Peeter Pärteli juurde minnes ära ja see tekitas tunde, nagu oleks eksimine märk, et Elis valis vale koha ja terve kogemus läheb luhta. Õnneks oli kõik siiski vastupidi.

„Mind võttis vastu soe ja sõbralik keskkond koos kolme inimese ja ühe chiuaua'ga. Kõik, mida ma lootsin, et näen ja saan teada, täitus. Sain teada ettevõtlusest, raamatupidamistööst, oma küsimustele vastuseid ja teada, kuidas minu valitud inimene alustas oma ettevõttega. Tegin õige valiku, sest ma sain motivatsiooni ja teadmisi, et kunagi oma ettevõtte poole liikuda.”

Liisa otsustas kiigata elukorralduse keerulisema poole peale, ta käis nimelt uurimas, kuidas teeb tööd Põhja Prefektuuri Paide politseijaoskonna konstaabel Alo Allemann.

„Ma olen eluaeg tundnud huvi selle vastu, milline näeb välja politsei argipäev. Hommikul läksin Türi konstaablijaoskonda ning seal rääkisime peamistest tööülesannetest, tutvustati märulipolitsei varustust. Muide, märulipolitsei varustus on Järvamaal vaid neljal politseinikul. Seejärel läksime valda, vallavanema Pipi-Liis Siemanni juurde tänukirja viima. Seal tutvustati, kuidas teeb koostööd vald ning politsei. Kõige huvitavam osa hakkas pärast seda: läksime tegema järelkontrolli perevägivalla peredele. Väga kurb on see, et perevägivald on Türil väga suur probleem, eriti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste seas. Hiljem rääkis konstaabel kõige huvitavamaid seiku oma tööst. Erinevad juhtumid, mõrvad, enesetapud jne.” Pärast sellist päeva ja selliseid emotsioone on Liisa üpris kindel, et politsei võib olla tema eriala.

Kui politseitöö kulissidetaguseid teavad väheseid, siis seltskonnaajakirjandus köidab paljude tähelepanu. Indra otsustas mitte rahulduda sellega, mis pealpoolt paistab, ja läks Kroonika peatoimetaja Krista Lensini juurde uurima, mis värk päriselt on.

„Minuga lisaks oli veel kaks töövarju. Meid võeti väga soojalt vastu. Meie jaoks oli päevaplaan paika pandud, seega oli meiega juba varakult arvestatud, mis tekitas väga hea tunde, kuna me ei jäänud lihtsalt ’’varjuks’’.

Kuigi me olime küll peatoimetaja töövarjud, ei tegelenud meiega vaid peatoimetaja, vaid kogu meeskond. Viidi läbi koosolek ning taheti kuulda meie arvamusi ja mõtteid, milleks pidime juba kodus ette valmistama. Meie ideid võeti arvesse ja kaaluti. Abistasime Kroonika aastalõpu kokkuvõtvat ajakirja kokku panna, seal lubati ka meie nimed avaldada.”

Kroonika toimetuses oldud aja vältel ei tekkinud Indral kordagi mõtet, et ta oleks teinud vale valiku. See avas väga suurel määral silmi: kuidas otsitakse infot, pannakse kokku kaanelugu ning mille alusel tehakse valikuid, missugune lugu läheb ajakirja ja missugune mitte.

Risto on ujumisega sinasõber ja seetõttu ei ole suur üllatus, et ta valis töö õppimiseks just ujumisega seotud ala, „varjutades” (see Aleksandri sõna on päris nutikas) ujumise algõpetuse treenerit Asko Pärli.

„Päeva juures meeldis see, et sain ise ühe tunni läbi viia. Harjutusi oli keeruline välja mõelda, aga õnneks Asko aitas mind. Lapsed olid väga toredad ja see võib treeneriameti juures olla kõige parem hetk, kui lapsed teevad sind õnnelikuks ja ajavad naerma. Tööpäeva lõpuks oli mul hääl täiesti ära.” Risto peab kogemust väärt õppetunniks ja tegi oma päevast sellise järelduse: „Sain oma fiilingu kätte ning jõudsin järeldusele, et mina ei taha tulevikus treeneriks hakata.”

Raiond L tunneb huvi arvutimaailma vastu ja seetõttu valis töövarjupäevaks välja OÜ Proveli juhataja ja arvutihooldaja Ahto Karu.

„Sain näha, kuidas arvuteid parandatakse ja nägin tüüpilisi probleeme, mis inimestel arvutitega tekivad. Minu jaoks oli eriti tore ka see, et sain katsetada uut Windows 10 beetaversiooni (mis oli küll iseenesest pettumus).” Päeva kokku võttes jäi Raimond kindlaks sõprusele arvutitehnika maailmaga.

Elena valis töö jälgimiseks Järvamaa haigla medõe Helle Loogi. Esimese asjana manitseti Elenat, et ta ei tohi midagi patisentide kohta teistele rääkida.

„Sain teada väga palju, hommikul vara, kui nad tööle lähevad, hakatakse kirjutama inimesi haiglasse sisse ja haiglast välja. Järgmise asjana tehakse uuringuid. Helle Loog ütles, et inimesed, kes seda ala õppima lähevad, ütlevad tihti, et see töö ei ole üksluine. Alati on midagi uut ja huvitavat. Nägin ära ka laborit, kus analüüsiti verd ja teisi proove. Nägin mikroskoobiga verd, mille punalibled olid tegelikult hoopis hallid.”

Elena ütles kokkuvõtteks, et jäi päevaga väga rahule ja läheks tagasigi. Eks aeg näitab, kas ka töötajana.

Kaarel nimetas enda päeva väga vingeks. Ta käis Eesti suurimas rapsi töötlevas tehases laborijuhataja Tiina Kuke töövarjuks.

„Mulle selgitati ettevõtte toimimist ja ülesehituslikku struktuuri. Õppisin erinevaid laboris töötamise võtteid ning viima läbi erinevaid rapsiga seonduvaid analüüse. Põhjus, miks ma sinna minna tahtsin, oli see, et mulle meeldib orgaaniline keemia ning tahtsin näha, kuidas orgaanilise keemia laborid töötavad. Tiina Kukk on orgaanilise keemiaga tegelenud juba umbes 20 aastat ning ta on oma eriala üks paremaid.”

Raimond R oli töövarjupäeval Nelja Kuninga hotellis. Ei, ta ei viilinud oma õppetöö-kohustustest kõrvale, vaid jälgis seal vanemadministraatori Sirje Kuuskleri tööd.

„Esmalt nägin, kuidas toimub vahetuse üleandmine, räägitakse, mis viimase 12 tunni jooksul on toimunud ja kes mis tubades on ja muud. Ühetoalise toa ööpäevane hind on 50 eurot, see sisaldab ka hommikusööki. Töö hotellis ei ole raske mitte füüsiliselt, vaid vaimselt, öösel ei pea eriti muud tegema kui laua taga istuma ning külalisi vastu võtma või telefonile vastama.”

Martin, kelle kohta ei ole teada, kas ta on suur juustusõber või mitte, otsustas oma päeva veeta Esna külas asuvas mahefarmis, kus tehakse kitsejuustu.

„Kõige rohkem meeldis mulle juustu maitsmine. Töö tundub huvitav, kuid ma ise ei läheks juustuvalmistajaks.”

Tanel sõitis neljapäevaks Tallinnasse, et jõuda selgusele, kuidas tehakse tööd EASi finantsosakonnas, mille juht on Tuuli Mägi, kelle tööd Tanel jälgis.

„Minu arvamus kontoritööst oli teistsugune. Arvasin, et kontoris istutakse ainult oma arvuti taga ja tehakse hullupööra tööd. Tegelikult oli seal olemine üpriski vaba ning tööl jäi aega ka oma mõtetele.

Viimasel kahel tunnil tulid IT-spetsialistid uusi telefonsüsteeme paigaldama ning tööd ei tehtud üldse. Siis sain ka ise kaasa rääkida ja aidata, kuna oskan ka ise pisut seda tööd.” Taneli pettumuseks oli EASi 2015. aasta eelarve just eelmisel päeval valmis saanud, nii et tema jäi intensiivsest tööst ilma.

Töövarjupäeva esimene siht ei ole paika pandud idees, et kõik õpilased peaksid oma valikule edasistes õpingutes truuks jääma. Ka siis, kui sai langetatud otsus end selle erialaga tulevikus mitte siduda, on töövarjupäev oma eesmärgi täitnud.

Töövarjupäeva muljed pandi kirja 22. oktoobril eesti keele tunnis, nii et siit võivad puududa nende arvamused, kes tunnist puudusid.

Muljed kirjutas tervikuks Averonika Beekmann