AEGAJALT
Me jõudsime mängides selleni, mida me ei teadnud.
Me teadsime sellest niipalju kui olime kuulnud kõneldavat.
Olime sellest kuulnud kuipalju, aga tegelikkus oli teine.
Keegi kõnelejaist ei olnud kujutanud asju nagu nad olid.
Me jõudsime jõudumööda ise selleni, millele oli aina osutatud:
Mis tähendab olla? Mis tähendab olla enesena?
Tuleme igavesest ja läheme igavesse, olles ajutised ajas.
Avastasin sinu kui äraseletatud osa igavesest.
Hakkasin armastama sind, kui nägin, kuidas armastad ennast.
Oleme ajutised osalised ajaloos, aga enneseda igavesed.
Oleme vabaduse lapsed, meie kohus on mööduda olevast.
See on tunne, mida tahtnuks teha lauluks, aga jäi laulmata.
Mängides jõudsime selleni, millest olime kuulnud kõneldavat,
Oskamata seda ikkagi lõpetada lauluna, millel oleks algus.
Armastus on meeletult sügav, eriti kui see luuletusse panna. Rida: „Tuleme igavesest ja läheme igavesse, olles ajutised ajas“ – kindlasti väga raske aru saada, eriti inimesel, kes väga palju ei loe. Ei saa öelda, et elu on igavene- kord see ju lõpeb meie kõigi jaoks. Kuid minevik jääb minevikku, tulevik on meie järgmine igavik. Hetkel oleme siin ja praegu, ilma igavikuta. Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.
Selline tunne on, et see luuletus on nagu lapsega rääkimine, kuidagi väga ära seletatud, ilma igasuguse tagamõtteta. See kõik on nii ilus, suurepärane. Ma loen ja loen ja loen, ilma et mind segataks. See ongi nagu lapsepõlv ning täiskasvanuiga - kord tead ühte, siis saad hoopis teistmoodi teada, aru. On kaks poolt: see mis sa arvad olevat, ja see, mis on tegelikult. Me peame õppima. Ei saa usaldada kedagi peale iseenda. Ja see on juba kuld.
Eget Lina, 11RK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar