Ühe luuletuse peegeldus: Liisa Kams "Mängude riskid"

Mängude riskid

Murtud südamete romula

täis vana roostetanud kola

millesse on löödud haavad.

Nägemise valu tapab

Tema kõrval olen ma maatasa –

läbi pekstud, üleni haavades.

Ma ei karda teda,

ma kardan sõnade murdumist.

Ma ei anna kunagi alla,

kuigi see rusub mu hinge.

Ta on hirmunud teiste ees.

Ma seisan õige ja vale tee vahel.

Sõrmed libisevad mööda

pronksjat rauast südant –

see hõõgub ja töötab.

Olen kadumas kõiksuse hõlmadesse.

Isegi kui see haavab uhkust

ning nõuab varjust välja tulemist,

teeks ma kõik,

et end kunagi ta juurest leida.

Ma vist päriselt usun,

Et kui mu süda tuhandeks killuks tampida,

Kasvatab universum selle

Tagasi suurema ja tugevamana.

Minu arvates räägib see luuletus murtud südamest ja sellest, kuidas tüdruk kõigest hoolimata poissi enda juurde tagasi ootab. Ta jutustab luuletuses, kui palju valu valmistab talle selle poisi nägemine ja käitumine. Palju kordi haiget saanud poisi sõnade pärast, kardab ta igat sõna, mis poisi suust tulla võib. Kuidas ta kõik viha ja tahtmine vastu hakata poisi kõrval olles kaovad. Mõeldes minevikule, meenuvad talle koosveedetud hetked ja kõik see ilus, mis neil oli. Nüüdseks on saanud sellest vaid valusad mälestused. Ta armastab poissi siiani, hoolimata sellest, et poisil on ükskõik, tüdruk on siiski tema jaoks iga kell olemas. Ta ei taha alla anda, lootes, et ühel ilusal päeval on neil taas võimalus, et nad on uuesti koos ja kõik läheb hästi, kuigi see ootamine ja lootmine teeb talle väga haiget. Ta kardab teiste arvamust ning ei tea, mida enam edasi teha, seistes õige ja vale otsuse vahel. Üritab olla ükskõikne ja unustada, mis oli ja elu edasi elada. Siiski ei suuda ta poissi unustada. Ta on valmis poissi paluma ja tegema temaga jaoks kõike, et uuesti koos olla. Ta soovib poissi hoolimata sellest, kuidas too temaga käitub. Ta usub, et ükskord on ta veelgi tugevam ja suudab unustada ja elus edasi liikuda.

Luuletus on kaunite sõnadega ja loogiliselt seotud.

Kelly Kändma, 11RK