Ühe luuletuse peegeldus: Kristiina Ehin "Kuldnaine"

KULDNAINE 

nägid minuga vaeva 

vestsid ja voolisid 

lihvisid ja loitsisid

ihusid ilusamat 

sõnusid siledamat

mu silmad pildusid sädemeid 

pilkavaid ja tulikuumi -

keda sa tahad minust teha

iluasja 

jumalannat? 

kokku panid isade kullad 

kokku panid venna kullad 

panid kulla palgeeksi 

hõbedad nõo iluksi 

ai!

mitte kullad 

miks ma ei öelnud sulle 

et näed asjata vaeva 

vaid rõõm 

paneb mu kuju kumama 

nagu jumalannal 

mitte hõbe 

vaid üks rahulik õhtu 

võib panna mu ihu ilust hiilgama 

see on nii see on igavesti nii 

vaaremadel emadel ja tütardel 

üks naine annab teisele elu 

annab talle üle oma ilu 

verega ja valuga 

sinu kullad on kest 

mis meilt naeruga maha rappuvad 

pole mõtet voolida ja vesta 

anna andeks 

see on asjata vaev 

kuivan ja kortsun kord ikkagi 

aga küüru ei vaju

See luuletus räägib minu jaoks mehest, kes üritab oma naisest voolida raha ja kullaga täiuslikku elukaaslast. Luuletuses olev mees ei mõista armastuse tähendust ning arvab, et kõike saab rahaga osta, kuigi see nii tegelikkuses ei ole. Keegi ei saa armastust osta ning inimese hinge ja iseloomu rahaga ei voolita. 

Mees soovib, et naisel oleks kõik olemas, mida õnneks vaja on, kuid tegelikult see, mis paneks naise silmad tõeliselt särama, on armastav mees, romantika ja perekond. Naine soovib last saada, et kõik oleks nende elus päriselt ka täiuslik ja nad saaksid olla perekond. 

Luuletuse alguses räägib naine, kuidas mees teda muuta püüdis, kuidas naise peale varandust raisati. Luuletuse keskel mõistab naine, et on olnud rumal, et pole mehele öelnud, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeks ja mis ta särama paneks. Luuletuse lõpus räägib naine, mis talle tõeliselt oluline on ning räägib mehele, et tema varandus teda õnnelikuks ei muuda. 

Selles luuletuses on kasutatud metafoore, võrdlust: vaid rõõm paneb mu kuju kumama nagu jumalannal mitte hõbe vaid üks rahulik õhtu võib panna mu ihu ilust hiilgama see on nii see on igavesti nii vaaremadel ja tütardel üks naine annab teisele elu ja annab talle oma ilu verega ja valuga. Koht luuletusest, kus naine räägib sellest, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeks ja mida mees mõistma peaks.

Samuti on luuletuses kasutatud isikustamist: mu silmad pildusid sädemeid pilkavaid ja tulikuumi. Antakse silmadele võime midagi pilduda ja loopida. Tähendab seda, et naine ei ole rahul.

Just nimelt see luuletus kõnetas mind kõige enam, sest väga paljud inimesed meie ümber peavad raha kõige olulisemaks maailmas ja tihtipeale unustatakse kõik see, mis elus tegelikult suurt rolli mängivad: armastus, perekond, rahulolu ja õnnelikkus. 

Paljud inimesed teevad meeleheitlukult palju tööd, et perekonnal oleks hea elu, aga tihti peale just selle suure töötamise tõttu perekonnad lagunevadki, sest töö kõrvalt pole enam lähedaste ja enda jaoks aega. Iga inimene peaks märkama ja hoolima inimestest, kes tema ellu kuuluvad. Dalai laamagi on öelnud, et inimene ohverdab oma tervise, et raha saada. Siis ohverdab ta raha, et saada tervis tagasi. Ja siis muretseb ta tuleviku pärast niiväga, et ei naudi käesolevat hetke. Tagajärjed: ta ei ela nüüd ega tulevikus. Ta elab nii, nagu oleks ta surematu ja siis sureb ta nii, nagu ei olekski elanud.

Ly Lipp, 11RK