neljapäev, 5. veebruar 2015

Arvamuslugu- Jaak Aaviksoo: kas Eesti kool on huvitav?

Minu isiklik arvamus sellel teemal


Alustuseks võib öelda, et ma tundsin neid ridu lugedes nagu hoiaksin ma käes Piiblit või nagu

oleksin ma Jaak Aaviksoo isiklikult oma eelmises elus olnud, sest minu arvamus langeb tema

omaga peaaegu et sajaprotsendiliselt kokku.

Õpilasena on palju kergem kirjutada teemal: kas Eesti kool on huvitav?, sest mina olen ju kogu

aeg selle kõige sees, mina õpin, mina käin koolis ning mina omandan. See on tõsi küll, et

õppimisvõime on justkui sissekodeeritud meile ning see tuleb väga loomulikult kuid samas, kui

on nii palju teisi ahvatlusi ning tegevusi muutub õppimine koheselt väga igavaks.

Kui nüüd tulla tagasi arvamusloo tegeliku teema juurde, et kas Eesti kool on siis huvitav- minu

arvates mitte. Õppekavad on täistopitud materjali, millega pole tulevikus mitte midagi peale

hakata. Õpilased on hirmul, sest nad õpivad hinnetele, mitte teadmistele, mis tähendab seda, et

õpitakse vaid üheks korraks. Aga kui oled hirmul, kas oled siis ka põnevil ja huvitatud koolis

käimisest? Minu arvates mitte. Maailm areneb niivõrd kiiresti, et täiesti võimatu on omandada

seda kõike uut, mida peale sunnitakse, eriti veel paberil seda rakendades. Jaak Aaviksoo on oma

arvamusloos ära maininud interneti kasutamise- tõepoolest, me leiame ju peaaegu et poole

materjalist ühe klikivajutusega.

Minu arvates on kooliskäimine küll igati normaalne ja vajalik tegevus (mõelda vaid, kui me ei

käiks koolis- vaesed vanemad!), kuid seda piiritletult. Õpilane peab tundma, et ta saab õpitust

kasu, et ta saaks avastada, et „oi, see on tõesti nii“, avastushetk on eriti oluline. Alles õppides

saame me tegelikult aru, mis on vajalik ja mis mitte. Näiteks ükspäev kuldvillakut vaadates, sain

vastata ühele küsimusele bioloogia valdkonnas, ja see oli kohutavalt hea tunne- ma tean, ma

oskan. Aga samas, kui mõelda nüüd mõnele teemale, mida käsitlen matemaatika tunnis siis hoia

ja keela, no kellele seda vaja on!

Õpitu ilma praktikata on suurim vaenlane õpilasele. See ei too rõõmu, ega tahet edasi areneda.

See toob huvikadumise ning mõtte: „Ma raiskasin enda aega.“

Eget Lina, 11 R

Kommentaare ei ole: