Mina elangi maailma otsas
Jõudsin suvel ühele poole raamatupoodide edetabelites trooniva Andrus Kivirähki viimase romaaniga “Maailma otsas”. Tuleb välja, et mu enda kodu ongi maailma ots. Selle raamatu sõnum on väga kodukeskne. Kui ühel hetkel tundubki, et tahaks ära, põgeneda sellest olust ja elust, minna maailma otsa, siis pärast meeltesegaduse lahtumist adud, et oma voodis, oma teki ja padjaga on kõikse parem.
Rein, kes teose alguses ümbermaailmareisi plaanib, saab ingliga kohtudes teada, et polegi vaja kuskile minna, ta on juba kohal.
Rein, kes teose alguses ümbermaailmareisi plaanib, saab ingliga kohtudes teada, et polegi vaja kuskile minna, ta on juba kohal.
“Maailma otsas?” kordas Rein. “Kas me oleme maailma otsas?”
“Miks mitte? See sõltub muidugi sellest, kust sa tulema hakkad. Mina hakkasin väga kaugelt. Ja jõudsin siia. Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda. Ja ma soovin, et siin ei sünniks asju, mida siin sugugi sündima ei pea. Et kõik kulgeks loomulikult, oma õiget rada mööda. Et kõik jääks nii, nagu on.”
Vabariigi aastapäeva eel oli Postimehes küsitlus inimestega, kes on siit ära läinud. Küsiti, miks nad läksid ja kas kavatsevad ka tagasi tulla. Oli vastuseid, milles inimesed ütlesid, et nad läksid halva riigikorralduse pärast ega kavatse tagasi tulla, kuna seal mujal on poliitikud ikkagi inimesed, mitte nii nagu Eestis. Midagi sellises stiilis. Ma lugesin ja imestasin: kas tõesti on kuskil maailmas olemas ideaalsed poliitikud, kes langetavad otsuseid, millele kõik kaasa hüüavad. Kui võtta eelduseks demokraatlik riigikord. Ja kas poliitikute pärast sätitakse oma elu.
Kivirähk kirjutab omaenda maailma loomisest, selle nautimisest, täiesti igapäevase elu ja olemise nautimisest, oma kodu ja perekonna ning sõprade hindamisest – me tahaks pigem nautida raha, sellega kaasnevaid hüvesid ja (näilist?) vabadust. Aeg-ajalt kogevad selle raamatu peategelased hetki, mil pind kaob jalge alt ja maailma ots paistab olevat kuskil mujal – see, mida ihaletakse. Lõpuks jõuavad nad ikkagi tagasi just sinna, kus olema peavad. Selline zen-raamat on.
Kivirähki puhul ei saa muidugi mainimata jätta väga mõnusat huumorit.
Kivirähk kirjutab omaenda maailma loomisest, selle nautimisest, täiesti igapäevase elu ja olemise nautimisest, oma kodu ja perekonna ning sõprade hindamisest – me tahaks pigem nautida raha, sellega kaasnevaid hüvesid ja (näilist?) vabadust. Aeg-ajalt kogevad selle raamatu peategelased hetki, mil pind kaob jalge alt ja maailma ots paistab olevat kuskil mujal – see, mida ihaletakse. Lõpuks jõuavad nad ikkagi tagasi just sinna, kus olema peavad. Selline zen-raamat on.
Kivirähki puhul ei saa muidugi mainimata jätta väga mõnusat huumorit.
Averonika Beekmann
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar