Septembris lugesin läbi sellise raamatu nagu „Tants aurukatla ümber“. Raamatu autoriks on Mats Traat, kes on nii proosakirjanik kui ka luuletaja. See teos on üks tema esimestest romaanidest. Ise sattusin seda romaani lugema sellepärast, et soovisin valida midagi ajaloolist ning just Eesti kirjanikult. Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani. Peamiselt toimub tegevus Aiaste talus, kus asub ka teose kõige tähtsam objekt – aurukatel. Kõigis viies peatükis ehk „tantsus“ on peamisel kohal aurukatel, kuid igas peatükis on aegruum teine, see tähendab et on möödunud mõned aastad ning ka tegelased on vahetunud.
Lugu räägib sellest, kuidas igal suvel ning sügise algul tehakse talutöid ning üheks peamiseks neist on rehepeks, mida ei saa teha ilma aurukatlata. Iga kord, kui aurukatlaga tegeletakse, juhtub Aiastel midagi üllatavat... Läbi viie peatüki on kirjeldatud sarnaseid töid ning tegevusi, kuid mida edasi nii ajas kui ka raamatus, hakkab autor raamatusse tooma põnevust. Ajalooromaanile lisab ta juurde tragöödia, sõja ning armastuse.
Raamatu keelekasutus võib nii mõnelegi parajaks pähkliks osutuda, sest teoses on kasutatud murret. Kuna tegevus toimub Tartu lähistel, siis arvatavasti on see üks Lõuna-Eesti murretest. Tänu murde kasutamisele muutub raamat kohati ka raskestiloetavaks. Kui lugeja on kas siis n.-ö „vanas eesti keeles“ või murdega raamatut lugenud, siis on järgmist sellist juba kergem lugeda. Siia sobiks veidi ülekantud tähenduses ka üks raamatu tsitaatidest: „Ränki aegu meenutades on tuleviku raskus kergem kanda.“
Kui raamatut lugema hakata, tundub see alguses väga tõsine teos olevat. Kõik tegelased on tööga nii ametis ning tuleb selline tunne, et ka autor ei taha neid segada ja ei muuda seetõttu raamatu algosa mõtet. Kuid mida edasi, seda rohkem tuuakse välja inimestevahelisi suhtlusi, probleeme ning isegi pisuke huumorit on sellesse raamatusse peidetud. Tekib tunne, et autor selgitab täpselt niikaua teatud mõtet, kuni lugeja hakkab sellest aru saama, eriti tuleb see esile sõjaolukordade kirjeldamisel. Kui otsida vigu või asju, mis mind ärritaks, siis neid ma leidsin ainult ühe, nimelt jäi puudu üllatusmoment. Ei ütleks, et oli väga hea raamat, aga tugeva nelja saab see raamat minu poolt küll.
Soovitaksin seda teost peamiselt neile, kellele meeldivad ajaloolised lood või lood, millel on kindel tagamõte ning kus peab ka ise veidikene mõtlema ning endamisi arutama. Autor ei pea kõike selgelt välja ütlema. Minu arvates on hästi kirjutatud raamat see, mis tõstatab inimeses küsimusi, mis suunab inimesi arutama. Kõik ei pea olema kohe arusaadav, nii mõnigi mõte võib tulla uuesti meelde alles mitme aasta pärast. Muidugi võivad lugeda ka need, keda ajalugu niivõrd ei huvita. Kunagi ei tea, mis hea raamatu Sa järgmisena ootamatult võid leida. Tsiteerides peategelast: „Tulevik on pime kui suur tühi kott.“
Mikk Olesk 11LR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar