kolmapäev, 4. september 2013

Väikelinna ängist ja armastusest



Paleontoloogi päevaraamat
Kristiina Ehin

Juuni algul „purjetas“ Türile Loomelaev - kontsert, mille vabalaval tutvustas kirjanik ja luuletaja Kristiina Ehin oma äsjailmunud „Paleontoloogi päevaraamatut“. Mõnusast õhkkonnast ja loetud katkenditel baseeruvast esmamuljest lähtuvalt soetasin endalegi selle raamatu. Ost kujunes igati kasulikuks, kuna juuni õhtule kohane pakane kippus tagumiku plastikust tooli külge külmetama, muutis olemise vähegi talutavaks mõnesentimeetrise paksusega kõvade kaantega ja keskmisest suurema formaadiga eelnimetatud teos. (Seda kõike ainult kirjanikku ja teost austades!) Raamatu väärtust tõstis veelgi sissekirjutatud pühendus. Põgusa vestluse käigus selgus, et mu nimi on tema arvates kaunis:) Juba see tegi autori minu arvates eriti armsaks! 


Paleonto.jpg

Kristiina Ehin kirjutab „Paleontoloogi päevaraamatus“ enda elust: mälestustest lapsepõlves, igatsustest teismeeas ning unistuste täitumisest täiskasvanuna. Autor käsitleb mitmeid tõsiseid teemasid läbi huumori (või tundusid need olukorrad aastaid hiljem naljakad?): (kooli)kiusamine, puberteet, esimene armumine jne. Kuna autori lapsepõlv jääb 1980. aastatesse, tuli ette ajastule omaseid tuttavlikke olukordi minu enda lapsepõlvest.

Üheks teost läbivaks motiiviks on päevaraamat, kuhu nooruke paleontoloog aardeid kogub ning kõikvõimalikud tähelepanekud üles kirjutab. Lugu saabki alguse päevaraamatu sünniga. See on isale kingitud „suur must nahkkaantega raamat, milles on mitusada tühja valget lehte. /---/ Aga isa ei jõuagi seda kingitust kasutama hakata. Ühel heal päeval vinnan selle kirjutuslaua alumisest sahtlist välja ja märgistan kogu kaane roosa rasvakriidiga enda omaks. /---/ Elektrikust naabrionult pika lunimise peale saadud pealuuga sildi Ära roni, tapab! kleebin õdedele ja tädilastele hioatuseks saapaliimiga otse kaanele.“

Julgen väita, et igal väiksel tüdrukul on olnud vähemalt üks sedasorti päevik, mille sisu teistele ei soovita avaldada, on tabalukuga kinni ja sahtlipõhja peidetud. Ka minul on päris mitu alustatud märkmikku, mille sisu paneks mind veel tänapäev punastama... Kristiina Ehini päevaraamatu puhul on märkimisväärne, et too saadab teda siiamaani, ning ilma häbita.

Teiseks motiiviks võib pidada autori arvates ängistavat, kuid teisalt armast unist kodulinna Raplat. Kirjaniku emapoolsed vanavanemad on pärit Läänemaalt, Ristimäe talust, kust oldi sunnitud pealekaebamise ja küüditamise kartuses mujale kolima: „Oli öö. Lehm ammus autokastis ja lõi sarvega Philipsi raadio klaasi katki. Lapsed nutsid. Vanaisa ja vanaema, 1933. aastal Piirsalu kirikus laulatatud abielupaar, istusid vaikselt ega rääkinud omavahel peaaegu üldse. Kas nad aimasid, et see tulek on pikaks ajaks, terveteks põlvkondadeks? /---/ Kümneid põlvkondi olid nende esivanemad elanud neis Läänemaa metsa uppunud taludes /---/ olen kirjutanud luuletuse sellest, mida kõike saab kaasa võtta, kui oma juurte pealt ära kolida.“

Ikka ja jälle jõuab Kristiina Ehin tagasi oma juurtega seotud küsimuste juurde: „Mispärast tunnen Raplasse sõites või siia jõudes ühel ajal nii ängi kui armastust? /---/ Otsin oma lakapealses töötoas pingsalt sellele küsimusele vastust. /---/ Viimaks sõnastan nii: Mu paleontoloogi vaist ütleb mulle, et siin pole tegemist ainult mu enda vastuoluliste tunnetega, vaid siin taga on hoopis midagi sügavamat: näiteks mu esivanemate ja selle alevirahva kollektiivne alateadvus, mingi ajastu äng, mis minus niimoodi lärmi lööb.“
 
Selliseid juurte pealt ära kolimise näiteid võib tuua pea iga eesti pere. Ning ega tänane päev suuresti erinegi. Kes seejuures rohkem ängi tunnetab, kes vähem. Kes on kasvatanud uued juured, kes ei kohanegi. Inimene harjub ju kõigega. Teataval määral tunnetasin raamatut lugedes, et sellist „külmetava (kannatava) kunstniku“ hingeseisundit, millesse on segatud näpuotsa täis eestlaslikku rahulolematust, võib pidada autori kunstlikuks poosiks. 

„Paleontoloogi päevaraamat“ on mõnus eluline lugemine. Neile, keda raamatu pealkiri hirmutab, ütlen lohutavalt, et paleontoloogiast kui teadusest on selles vähe juttu. Soovitan raamatut lugeda neil, kellele pakub huvi, kuidas praktiseerida sääsemeditatsiooni, kuidas peaks kartuleid koorima ja kuidas kirjutada-lugeda haldjakeeles.

Nüüd elab Kristiina Ehin teises Eesti väikelinnas: Viljandis. „Siingi on oma kiivas ja armas sisering nagu Raplaski.“ Viljandiski ei tunne ta ennast kui kodus, seniks kui õige elupaiga leiab, loob kirjanik oma perekonda ning kasvatab õhujuuri, kaaslaseks päevaraamat, mille „mustade kaante vahele on tärganud suur hulk uusi lumivalgeid lehti.“

Lyzell

Raamat kuultatati Kuku nädalaraamatuks, ja selle tutvustuse võid laadida oma "kõrvakatesse"  Siit et siis koolieel kuulata.

2 kommentaari:

pillekuulme ütles ...

Lyzelli soovitusel võtsin raamatu ette minagi ja olen väga rahul. Üks ütlemata tore lugemine! Nii inimlik ja aus... Ja pani mõtlema... Enamus meist ei ole ju kirjanikud ja luuletajad, aga kõigil on lugusid või hetki, mida tahaks talletada, kasvõi iseendale, lastele - lastelastele. See raamat on hea näide sellest, kuidas täiesti juhuslikest (pealtnäha) kildudest saab igaüks meist talletada emotsionaalse loo.

Aitäh soovituse eest, Lyzell!

Pille

Lyzell ütles ...

Võta heaks, Pille!