teisipäev, 24. september 2013

Unes või ilmsi

Minu valikuks osutus Kurt Vonneguti 1969. aastal ilmunud raamat  „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“. Just see raamat tundus mulle kõige huvipakkuvam pärast seda, kui ma olin kõikide teiste valikus olevate teoste tutvustused läbi lugenud.
Mida siis ütleb kirjeldus raamatust internetis ja raamatu tagakaanel, mis pani mind seda teost lugema?  Sõna-sõnalt näeb see välja niisugune: „Tapamaja, korpus viis“ on üks maailma mõjuvamaid sõjavastaseid raamatuid. Kurikuulsa Dresdeni pommitamise taustal peegeldab peategelase Billy Pilgrimi müütiline ajarännak mõranenud elusid ning püüdlusi mõtestada seda, mida me ihkame, kuid sisimas ka kardame mõista“. Kuigi mulle ei ole alati meeldinud lugeda sõjast, tundus sõja sidumine kerge ulmega  mulle praegu paeluv. Autor Kurt Vonnegut on ka ise Dresdeni pommitamise üle elanud nagu tema peategelanegi, seetõttu sai ta sõja paratamatusest kirjutada täpselt ja ilustamata.
Tegelikult ei olnudki sõjast endast teoses palju kirjutatud. Nagu öeldud, on „Tapamaja, korpus viis“ väga sõjavastane raamat. Pigem annab Vonnegut mõista, kui mõttetu ja tobe on riikidevaheline verevalamine, kus kaotused on nii suured ja kasu saavad ainult väga-väga vähesed. Autor suhtub ka halvasti sõjast tagasi tulnud meeste „kangelaseks tegemisse“. Raamatus ta kirjutab: „Ajalugu oma tõsistel lehekülgedel märgib, et ristisõdijad olid vaid harimatud ja metsikud mehed, et nende tegutsemismotiiviks oli paljas silmakirjalikkus ja nende teele jäid maha veri ja pisarad. Luulelood seevastu pajatavad nende vagadusest ja vaprusest ning ülistavad hõõguvais ja kirglikes värvides nende voorusi ja suuremeelsust.“ Ilmselt arvab autor, et selline silmakirjatsemine toimub ka tänapäeval. „Laste ristisõda“ teose pealkirjas viitabki sellele, et Teine maailmasõda on võrreldav oma mõistusevastasuse poolest lausa laste ristisõjaga, ainult maailmasõjas sõdisid täiskasvanud mehed.
Peategelasel Billy Pilgrimil tuleb vastu astuda paljudele jõhkrustele, tihtipeale ongi ta juba alla andmas kuid jääb siiski ime läbi ellu. Ta satub sõjas kokku nii haritlastega kui ka hulludega, kuid enamik neist sureb varem või hiljem õnnetu juhuse läbi. Iga lõigu lõppu, kus on räägitud kellegi surmast, on kirjutanud autor „eks ta ole“, millega minu arvamust mööda tahetaksegi väljendada järjekordse isiku surma mõttetust ja paratamatust. Raamatu lõpust leiab palve: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“ Billy peab edasi elama ilma tagasi vaatamata ja leppides olukorra jubedusega. Samas ei ole raamat läbinisti karm ja tõsine, sellest leiab ka kerget huumorit, mis muudab teose lugemise kergeks ning minu silmis veelgi mitmekihilisemaks.   
Juba sõja ajal hakkab peategelane kogema ajahüppeid, kus ta reisib nii minevikku kui ka tulevikku. Ka röövivad ta tulnukad Tralfamadorelt, kes ütlevad talle, et inimkond on oma arengus alles väga alguses ning maailmas on palju asju mida (veel) ei mõisteta. Nad õpetavad, et aeg ei eksisteeri nii nagu meie siin planeedil arvame seda eksisteerivat. Pole minevikku ega tulevikku, on vaid head ja halvad ajad ja igaüks saab ise otsustada, mida ta rohkem tahab oma elus „vaadata“ ja kus eluhetkes parajasti viibida. Võib-olla selline suhtumine aitaski Billyl sõda üle elada, surudes silma kinni elu halbadel hetkedel ja avades need jälle parematel aegadel. Ka õpetatakse talle teisel planeedil, et kõik on täpselt nii, nagu olema peab ja et igal inimesel on elus oma eesmärk. Kindlasti aitab ka see peategelasel edasi liikuda. „Kõik oli ilus ja miski ei teinud valu“ – Vonnegut kirjutab, et sellest lausest saaks peategelasele ja ka talle endale hea hauakirja.
Kuna terve raamat oli üsna julm, ei saa ka peategelase elu muudmoodi lõppeda. Ta lastakse maha 52-aastaselt ühel konverentsil, kus ta räägib tulnukatest ja aja kulgemisest mehe poolt, kes lubas talle juba sõjas kätte maksta. Sellega tahab arvatavasti autor lõplikult märkida elu haprust ja näidata, mis juhtub, kui rumalate käes on võim. Eks ta ole.



Liina Jürisoo
11. loodus-reaal klass


Kommentaare ei ole: