Lizanna-Maria Jaanisk: Mida oma senisest elust tahaksin mäletada pensionärina?

Minu vanaema räägib ikka, et tema noorusajal, oli taevas sinisem, muru rohelisem ja päike oluliselt kollasem, kui praegu. Soovin, et kunagi tulevikus saaksin samamoodi öelda. Oma senisest elust tahaksin ma mäletada kõiki õnnelikke hetki, kõik halva tahan jätta siia, kus ma elan praegu ja seda endaga mitte iialgi tulevikku kaasa võtta. Samas, mõni halb hetk minu elus võib õpetada mind paremini käituma ja olukorraga toime tulema, sellisel juhul tahan mäletada ka neid aegu. Oma perekonda, sõpru, sugulasi ja tuttavaid mäletan ma nagunii, kui olen juba vana ja väeti. Nemad on need, keda mitte kunagi unustada ei saa. Kõik, mida nemad on minu jaoks teinud, kui kaugele on nad mind saatnud, kui palju on nad mind tunnustanud, aidanud, hoidnud ja armastanud, kõik see on juba praegu sügaval südames ja see ei unune iial. Aga ma ei taha mäletada ainult seda mida keegi minu jaoks on teinud, ma tahan mäletada ka seda mida mina olen enda jaoks teinud, kui kaugele olen mina ennast viinud ja kui palju olen ennast hoidnud ja armastanud. Mul on olnud palju ebaõnnestumisi, aga olen sellest võidukalt välja tulnud, öeldes endale, et mina olen siiski oma õnnesepp ja kujundan oma tuleviku ise. Siinkohal saangi rääkida oma koolist. Kui ma läksin viiendasse klassi, siis ootas mind ees uus kool, uued sõbrad ja õpetajad, see oli muidugi kohutavalt hirmus tunne. Ma sulandusin kiiresti seltskonda ja sain ka õpetajatega väga hästi läbi, kuni sinnamaani, kui leidsin omale uue sõbranna. Koolis olles me kas istusime kuskil koridoris vaikselt, et keegi meid ei näeks ja ei küsiks jälle, et miks me tunnis ei ole, no ei viitsinud. Asi viis lõpuks selleni, et jäin klassi kordama. Alles siis mõistsin, mida ma teinud olin, kui palju mind mu ema hommikul üles ajas ja kooli kamandas, öeldes, et sa ei jõua oma elus kuskile, kui sa siin voodis lamad. Peale seda, kui ma klassi kordama jäin, et tahtnud ma sinna kooli enam mittemingil juhul edasi jääda. Ma läksin teise kooli, väiksesse kooli. Seal mulle meeldis väga, kool oli kodune ja mõnus. Mõtlesin, et nüüd läheb kõik ainult paremini. Liiga vara tegin ennatlikke järeldusi. Seal leidsin endale samuti sõbranna, kellega vahetevahel tundi minna ei viitsinud ja istusime samuti kuskil raamatukogus või ei läinud üldse kooli. Kui jõudis kätte üheksanda klassi lõpetamine siis anti mulle ette paberileht, kus oli pikk nimekiri tegemata töödest. Mulle öeldi, et ma pean need kõik järele vastama, vastasel juhul ma klassi ei lõpeta. Lõpuks käis mu peas mingi plõks, ma sain aru, et neil on tõsi taga. Igal hommikul sõitsin ma rattaga kolm kilomeetrit kooli ja vastasin oma tegemata jäänud töid. Käes oligi viimane päev, lõpetamine ja minul olid kõik hinded positiivsed.

Nüüd oli vaja mõelda, kuhu edasi minna. Gümnaasium oli minu jaoks juba ammu välistatud ja kutsekooli ma ka minna ei tahtnud. Mul ei jäänudki muud üle kui võtsin ennast siis lõpuks kokku ja läksin sinna samasse gümnaasiumi vestlusele, kus ma juba korra olin klassi kordama jäänud. Närv oli nii suur, et ma vaevu suutsin direktori kabinetti siseneda. Minult küsiti veel vestlusel, et kas ma olen kindel, et ma suudan koolis käia ja, et ma enam ei puudu. Ma vastasin jah. Ma olen tohutult tänulik direktorile ja õppealajuhatajale, et nad nägid minus seda poolt, kes oskab, tahab ja suudab. Niisiis asusingi õppima gümnaasiumi. Mina ja gümnaasium? Ma tean, ma ise ka ei uskunud seda. Esimesel aastal gümnaasiumis oli mul siiski puudumisi ja negatiivseid hindeid, kuid juba teisel aastal oli minu puudumiste arv üksteist ja hinded kõik positiivsed ja head. See on see, mida ma juba praegu väga tihti meelde tuletan, et ma suutsin ennast kokku võtta ja sellest läbi rabeleda. Seda ma tahan mäletada kuni lõpuni. Aga miks ma tahan seda nii väga siis mäletada, kui see oli algselt halb? Nagu ma ennist juba ütlesin, mõni halb hetk võib mind õpetada paremini käituma ja olukorraga toime tulema. Ja see õpetaski mind väga palju, sellepärast ma mäletangi seda alati kui head mälestust, mis tegelikult ka lõppes ju õnnelikult. Kas ikka lõppeb? Ma olen kindel, et lõppeb, ma ei vea kedagi neist alt, kes usuvad, et ma suudan. Algus ei omagi nii palju tähtsust, kui see kelleks ma selle tõttu muutusin. Nüüd ma tean, et ma võin oma elus kaugele jõuda, sest ma ei jäänud voodisse lamama, ma tõusin püsti ja läksin otse edasi. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et mu kallis ema minu koha pealt mitte kunagi alla ei andud.

On ka kolmas osa mida ma mäletada tahaksin. See, kuidas mina teisi aitasin, kui kaugele mina neid saatsin, kui palju ma neist hoolisin ja kui väga ma neid armastasin. Mulle meeldib inimestele head teha ja näha neid selle tõttu õnnelikena, siis olen ka ju mina õnnelik ja rahul. Ma usun, et kunagi oma lastelastele saan ma öelda „teate, kui mina noor olin, olin ma õnnelik!“