Pille-Riin Kaaver: Kuidas luua eesti keelde hulgaliselt uusi sõnu?

Eesti keelt kasutab igapäevaselt umbes miljon inimest. Ligikaudu sama palju, kui on Skandinaavia pealinnaks nimetatud Stockholmi elanikkonda, maailma mastaabis on seegi vaid kümnendik mõne suurlinna rahvamassidest. Erinevalt paljudest teistest rahvusrühmadest on meil, eestlastel, oma keel, ja seda nii suulises kasutuses kui kirjakeeles. Oleme rikkad, sest alates kõige noorematest kuni kõrghariduseni saame omandada teadmisi oma emakeeles, igapäevaselt kasutame suuresti omakeelset meediat ja internetikeskkonda. Oleme rikkad, sest selles väikerahva keeles on üle 130 000 sõna (mis on kirja pandud õigekeelsussõnastikus), peale selle veel murded, igapäevaselt ringlusesse sattuvad uued või laenatud sõnad-terminid ning släng. Ja ometi kasutame sellest põhiliselt argielus vaid pisut rohkem kui 5000 sõna.

Eeltoodud faktide analüüsimisel võib jõuda järeldusele, et on äärmine raiskamine nii väikese kõnelejaskonna puhul üldse keelt edasi arendada, isegi kui selline luksus – oma keel – meie päralt on. Ja sel arvamusel võib olla ka mõningast alust. Viimasel ajal palju käsitletud küsimus ülikoolide inglise keelele üleminekust on reaalsem kui kunagi varem, sest inglise keel toimib lingua franca’na teaduses isegi jõulisemalt kui muudel tasanditel. Niihästi eesti kultuuri kui keele saatus on pandud proovile.

Justkui vägisi tahetakse meilt meie keelt ära võtta. Irooniline, kuid ka me ise seisame sageli selliste “roheliste mehikeste” poolel. Siiski pole pidevalt uute sõnade leiutamine ja kasutusele paiskamine päästvaks meetodiks. Pigem tuleks kasuks keeles juba olemasolevate, kuid vähem kasutatavate ja unarsõnade tagasi käibele toomine. Selline käitumine mõjuks ülesehitavalt ka kõnelejate isamaatunnetusele ja oma kultuuri armastusele, on ju need omavahel tihedalt seotud. Keel on osa kultuurist ja pärandist, mille juured omakorda on ärkamisaegses patriootluses ja nii edasi.

Minu vanaema, kes on sündinud esimese Eesti vabariigi päevil Lõuna-Eestis, kasutab ikka veel murdekeelseid sõnu, mida mujal enam eriti ei kuule. Ka mõned aastad tagasi välja antud ÕS-is on hulgaliselt avastamisväärset, mis muudab isegi sõnaraamatu lugemise huvitavaks ning harivaks. Näiteks võib “edasi-tagasi käima” asemel kasutada “seerima”. Mu ema raamaturiiulist võtavad meetrijagu ruumi kirjakeele seletussõnaraamatu vihikud! Meil on keelelist rikkust enam, kui me, tavainimesed, seda mõistame; me ei vaja ilmtingimata võõrsõnu selleks, et väljendada uusima tehnoloogia termineid või kirjutada tundeküllaseid laulusõnu. Keeleline ja kultuuriline üleilmastumine – meie ise sellega kaasa minnes oleme osalised – on kahandanud sõnavara laiust ja liigirikkust, kuid sellele leidub vastumürki.

Ma ei taha sellega seista vastu sõnause järjekindlale suunale, usun, et see on oluline, sest mingis osas peab ka keel muutuvas keskkonnas muutuma ja täienema. Küll aga ei tohiks aina uuemate täheühendite leiutamine tõrjuda välja juba olemasolevat rikkust. Leides üha uusi ja põnevaid väljendusi, kipuvad meelest kaduma sõnad, mida lihtsamas kõnekeeles igapäev ei kohta. Teada võimalikult palju eestikeelseid sõnu peaks olema iga kaasmaalase uhkuse asi, miski, mis näitab rahvuslikku intelligentsi.

Tihtipeale kasutame omasõnade asemel võõrsõna, et näida haritum, ehkki hea vaste on varnast võtta. Näiteks sõnad “kommunikeerimine” või “komplitseeritud” (“suhtlus” ja “keerukas” on ju küll kasutuskõlblikud, kuid ei kõla nii erudeeritult). Tarvitades võõrapäraselt kõlavaid ja tihti raskesti hääldatavaid väljendusi, tundume endale ja ka teistele targemad. Paraku on selline eneseupitamine osa massipsühholoogiast ning toimib hästi pea-aegu eranditult. Kadakasaksluse uus vorm? Olgugi, et iga mõiste jaoks pole tõesti emakeeles head vastet, saab enamikul juhtudel sama edukalt kasutada ka omasõna.

Et luua – täpsemalt taasavastada; on ju iga uus millegi vana kordamine - eestikeelde uusi sõnu, kutsuksin üles tutvuma lähemalt meie emakeele pea-aegu põhjatute rikkustega. Uued sõnad peavad olema, kuid ärgu need asendagu sobivaid olemasolevaid sõnatüvesid. Keel on osa meie eneseväärikusest ja sageli ka rahvusliku kuuluvuse tunnus. Olgem siis teadlikud ja targad eesti keele kasutajad, kes tunnevad uhkust oma keelevara kui rikkuse üle ja teevad kõik, et seda kaasajastada ja elusana hoida!