Õigusnormide kohast eri kultuuriruumides

Pakume teile lugemiseks meie õpilase Johanna Kalda  kirjutise Riigikogu Toimetiste artikli põhjal

Kokkuvõte ja arvamus S.Kaugia artiklist „Õigusnormide kohast eri kultuuriruumides“

Igas ühiskonnas on mingisugused normid, olgu siis need kas sotsiaalsed- või õigusnormid. Enamasti küll käivad need koos, kuid leidub ka õigussüsteeme, kus eelnevalt nimetatud kahel normil on erinevad rollid ja koht.

Euroopaliku kultuuriruumi saab nimetada ka Mandri-Euroopa õigusperekonnaks. Nende õigussüsteemide õigus on välja kujunenud Rooma õiguse põhjal. Terve elu algseks korraldamise ja majandamise vahendeiks olid tavad, see oli juba enne riigi teket. Pärast tulid tavaõigused tavade asemele. Kuigi nende täitmist kontrollis riik, siis sai tavaõiguseid endale meeldivalt lahti seletada, kuna tegemist oli kirjutamata õigusega. Hiljem sai oluliseks õiguse allikaks seadus. Tänapäeval käivad tavad ja seadus koos. Seadus on küll kirjutatud reegel, kuid tavad aitavad neid tõlgendada ja langetada õiglaseid otsuseid.

Angloameerika õigussüsteem seevastu ei tekkinud Rooma õiguse põhjal ja selle lahtiseletamisel. Angloameerika õigussüsteem tekkis ja arenes iseseisvalt, seetõttu nimetatakse Inglise õigust ka tavadest tulenevaks õiguseks. Seal võib õigus olla kas kirjutatud või kirjutamata. Ka kohtus toimib süsteem, mis on väljakujunenud praktika järgi, mis põhineb omakorda rangelt järgitud tavadel, mitte ei ole selleks kehtestatud kohe uusi norme. Ühesõnaga on Inglise õigus arenenud ka kohtuprotseduuride käigus. Isegi kui võetakse üle mõne teise maa ideid, siis arvestatakse ja austatakse oma tavasid. Uued ideed kohanduvad tavadega. Näiteks on Inglismaal siiani kohustuslik täita tava, kui too on iidne tava, see tähendab, et tava kehtis juba enne 1189. aastat.

Aasia ja Aafrika õigussüsteemides on kirjutatud käitumisreeglid. Siia õigussüsteemi kuuluvad ka nii islami kui ka hindu õigus. Mõlemal religioonil on oma seaduste kogumik (vastavalt šariaat või tšatrad), mis reguleerivad inimeste suhteid. Reguleerivad aspektid ei ole pelgalt koodeksid, vaid traditsioonidel ja usul põhinevad käitumisnormid. Kaug-Ida ja Aafrika riikides eelistatakse leppimist, mitte kohtus käimist. Sealsele ühiskonnale ei saa veel peale suruda uusi norme, nad ei ole neid valmis omaks võtma. Seaduseandja peab arvestama kohalikke kehtivaid õigusnorme.

Seega on tänapäeval kahte sorti õigussüsteeme. Ühes on inimkäitumise peamised reguleerijad õigusnormid ja teises on tolleks õigusvälised normid. Kuid laialt on levinud arvamus, et õiguskorra parandamiseks tuleb seadusi juurde luua. Tegelikkuses nii ei ole. Antud hetkel sõltutaksegi liigselt seadustest ja ise probleeme lahendada ei osata, kohe minnakse kohtusse. Selle vastupidiseks näiteks on Jaapan, kus kohtud on liiga ülekoormatud ja seaduste hulk ei ole suurenenud, pigem vähenenud. Selline olukord on loodud meelega ning selle tulemusena on tugevnenud sotsiaalne kokkukuuluvus, suurenenud reputatsioon ja hea nime roll sotsiaalse regulatsiooni vahendina. Tulebki vaadata, millised suhted vajavad õiguslikku reguleermist ja millised mitte, sest autori väitel eksisteerivad õigusnormide kõrval ka paljud teised igapäevased sotsiaalsed normid, mis juba reguleerivad inimeste käitumis ühiskonnas.

Minu arvates oli autori loodud tekst küllaltki raske ja kohati ka liiga ühelt teemalt järku teisele teemale minev. Autor oli palju tsiteerinud ja vahepeal tundus, et tema enda mõtteid tolles tekstis ei leidugi. Kuid siiski oli tekst arusaadav ja kindlasti nõustun autori seisukohaga, et seadused on tänapäeva maailmas kohati ülepea kasvanud. Iga probleemi jaoks ei pea minema kohtusse, vaid saab ka inimlikult rääkides lahendada.

Johanna Kalda