Minu valikuks osutus norralase Knut Hamsuni 1928. aasta raamat „Victoria.“ Raamat on kirjutatud ühe armustuse loona, kus peategelasteks on möldri poeg Johannes ja lossiproua Victoria.
Raamat oli minu jaoks väga sisutihe, kuid samas oli see ka keerulise süžeega. Algul kui raamatu võtsin, siis tundus see kuidagi nii väike ja õhuke, kuid kui lugema hakkasin, siis raamatul ei tulnud lõppu ega lõppu, sest seal juhtus koguaeg midagi põnevat, mis haaras edasi lugema.
Enne raamatu lugemist, tundus mulle, et see raamat on nagu iga teinegi, lõpuks elatakse koos ja ollakse õnnelikud. Raamatu lõpp oli hoopis teistsugune ei uskunud, et lõpuks peategelane Victoria sureb. Minu arvates peab raamatut ise lugema, et aru saada, kui hea üks või teine raamat on, kuid alati on suureks abiks ka mõni tsitaat. „See kõrvaline tänav oli Johannese jalutuskoht, ta kõndis seal nagu oma toas, sest mitte kunagi ei kohanud ta seal kedagi, ja mõlemal pool tänavat olid aiad, kus kõrgusid punaste ja kollaste lehtedega puud. Mispärast käib Victoria siin? Kuidas võib olla, et tema tee siit mööda viib? Johannes ei eksinud, see oli Victoria, ja võib-olla oli seegi tema, kes eile õhtul seal kõndis, kui ta oma aknast välja vaatas. Tema süda kloppis kõvast. Ta teadis, et Victoria on linnas, ta oli seda kuulnud; kuid Victoria liikus ringkondades, kuhu möldri poeg ei pääsenud. Ka Ditlefiga polnud tal mingit läbikäimist. Ta võttis end kokku ja läks daamile vastu. Kas Victoria ei tunne teda ära? Tõsiselt ja mõttes viibides käis ta oma teed, pea sirge kaela otsas uhkelt püsti.“
Ise ma küll suur lugeja ei ole aga seda raamatut lugedes hakkas mulle lugemine meeldima. Kui lugesin autori enda kohta, siis muutis see minu raamatu lugemist üpris palju, püüdsin leida seoseid autori ja raamatuga, mida on läbi elanud Johannes ja mida Knut Hamsun ise.
Autor ise oli vaesest perest, sündis neljanda lapsena, ta polnud haritud, oma esimese teose kirjutas kaheksateistkümne aastasena, kuid edu see ei toonud, elas ikka vaesuses. Aastal 1882 kolis ta USA-sse, kus töötas juhutöölisena, läbimurre kirjanduses tuli aastal 1890 romaaniga „Nälg.“ Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria." Aastal 1906 lahutas ta, ning abiellus. Aastal 1917 ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna. Paljudele, kellele ei meeldi raamatuid lugeda on alati head väiksed lühiiseloomustused raamatust, mina arvan, et omatehtud kokkuvõte on parimaks raamatu iseloomustuseks.
Raamat räägib möldripoeg Johannesest, kes on lapsepõlvest saati armastanud lossiprouat Victoriat ja kui Johannes linnas haridust omandamas käib ja luuletusi hakkab avaldama, saab Victoria aru, et on poissi armunud. Johannes saab teada, et Victoria on kihlatud ja käitub väga vastuoluliselt. Victoria kihlatu saab surma, siis tunnistab Victoria, et kihlus ainult oma isa pärast, kes oli laostunud ja tal olid rahalised probleemid, tuli abielluda rikka mehega, kes aga enne pulmi suri. Victoria otsustab oma tunnetest Johannesele rääkida, kuid saab teada, et noormees on kihlunud. Johannese kihlatu jõuab armuda teise mehesse, mis lõpetab nende kihluse, siis saab Johannes teate Victoria surmast. Victoria oli jõudnud enne surma kirjutada Johannesele kirja, kus ta räägib oma tunnetest, mida on ta poisi vastu tundnud juba lapsest peale, seal kirjas avaldab ta tõelist armastust Johannese vastu.
Raamatut lugedes saab parema ülevaate loetust.
Mina arvan, et Hamsun kirjutas selle raamatu oma naise Bergljot Gopfertini auks , just selle mõttega, et naine mõistaks tundeid tema vastu. Minu arvates tahtis ta ka seda naisele öelda, et armastus ei sõltu sinu rahakoti suurusest, vaid nendest tunnetest, mis on kahe inimese vahel.
Ma loodan, et saite ülevaate minu loetud raamatust , mina soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.
Kristin Rebane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar