"Vaimude jaam"

Haridust ei saa anda, harituks saab iga inimene ise kujuneda.

E-kool on pannud õpilase olukorda, kus ta ei tea täpselt, kes ja millal tema tegevust ning käitumist hindab  ja jälgib. Sellega on kadunud viimane võimalus luua usalduslikud suhted lapse, tema vanemate ja kooli vahel, sest usaldus muutub tarbetuks, kui kõik nagunii kontrollile allub.

Kogu aeg töötatakse selle nimel, et muuta sind keskmiseks. Esimesest klassist alates pead olema nagu teised ja millised peavad kõik need teised olema, selle määrab õpetaja. Pead püsima tempos, ei tohi olla aeglasem ega kiirem, ei tohi muuta tegevuste järjekorda, ei tohi valida oma tegemiste aega, kohta ega sisu, sest kõik määrab keegi teine.

Lõputunnistus oli nagu üheotsapilet ühiskonda, mis ei pidanudki ütlema midagi minu teadmiste või isiksuse kohta, vaid tõendas, et ma olen läbinud kaheteistastmelise treeninglaagri, kus mind dresseeriti kellegi teise nõuetele vastama. Koolisüsteem on aja jooksul muutunud nii jäigaks, et keegi isegi ei mõtle, et saaks ka teisiti ja vahest isegi paremini.

Need on mõtted, mida väljendab 17-aastane Eliisabet. Eliisabeti isa on Eesti Vabariigi president. Ja kui üks sõbranna väidab, et Eliisabet elab nagu vati sees ega saaks ärahellitatud tibina tavaelus hakkama, otsustab tüdruk kihlveo peale jätta senise elu Kadrioru lossis ja kõige eliidima eliitkooli, vahetada kõrged kontsad ja lehvivad lokid poisipea, dresside ja tossude vastu ning minna pooleks aastaks valenime (Helen) all ühte maagümnaasiumi.

Lugesin seda Elo-Maria Rootsi romaani „Vaimude jaam“, kõrval pliiats ja paber, kuhu kirjutasin leheküljenumbreid, millel mingi huvitav/intrigeeriv mõte. Ja neid numbreid sai sinna lehele oi kui palju.

Raamatus on rida koloriitseid tegelasi.  Mäx, Kaagveres olnud lastekodutüdruk, kelle esimesed sõnad Helenile on: „Persse! Uus vä?“  Mäxi poolvend Fred on 8 aastat vangis olnud, teenib leiba hauakaevajana ja elab surnuaial surnukuuri keldris, kus ta magamisasemeks on kirst. Ropu suuga Mäx ja vanglas budistiks muutunud Fred on hoopis teistsugused kui Eliisabeti sõbrad tema eelmisest elust.

Koloriitsed on ka õpetajad. Stressis, ebaõiglased, vastuvaidlemist mittesallivad. Ainsaks erandiks on emakeele õpetaja Elmar Sarapuu, kelle tundides palju filosofeeritakse.  Tema, väidab et Kool peab olema koht vabaks suhtlemiseks. Õpetaja ümber kogunevad õpilased, kes küsivad küsimusi, õpetaja püüab vastata ja koos leitakse vastuseid, lahendusi, uusi suundi.

Oleme oma koolisüsteemi rajanud usaldamatusele ja inimvaenulikkusele. Laps tahab õppida, aga sund hävitab tahte ja rõõmu ja inimeseks olemise.

 Võrreldes eliitkooli maakooliga, leiab Helen, et tema vanas koolis oli ainus mässuakt süsteemi vastu paksu tallaga saabaste, neetide ja mustade riiete kandmine ning juuste roosaks värvimine. Tunni ajal olid kõik need needistatud kukupailt vait, kuulasid, vestlesid õpetajatega kaasa seal, kus lubati, ning tuupisid, tuupisid, tuupisid. Nii jõuab kaugele, sisendati meile. Vastutasuks tuleviku kindlustamise eest pidime andma oma vabaduse. Ma ei tundnud end oma eelmises koolis kunagi vabalt, aga sain sellest aru alles Haabla koolis, kus kontrolliv pilk ei olnud enam nii totaalne ja kõikjal olev. Seltskond oli kirjum, nalja sai rohkem, kuigi ka tülitseti rohkem, ja igaüks võis endale rohkem lubada. Aga see-eest ei saanud nemad siin vastutasuks suurt tulevikku, nagu tõotasid eliitkoolid. Pähe tuli imelik mõte, nagu annaksime me koolile oma isiksuse, et saada vastutasuks tulevik, mis pole üldse meie enda valitud.

Koolis mässajana kuulsust koguv neiu ei leia võimalust õpetajatega dialoogi laskuda. Põhimõttekindla tüdrukuna aga leiab ta, et ei saa enam endist moodi elada. Üks sündmus viib teiseni ning nii sünnib tema sulest 21. sajandi kooli manifest, mis vallandab sündmused, mis päädivad haridusministeeriumi maha põletamise ja presidendi tagasiastumisega.

See on raamat mis sunnib kaasa mõtlema. Raamat, mis pöörab kogu praeguse koolisüsteemi pea peale. Romaanis arutatakse palju vabaduse üle ning kurdetakse, et õpilaste puhul ei näi põhiseadusest tulenev vabadus kehtivat, sest nende eest otsustab haridussüsteem, mis teab, mida neil vaja on ning kuidas peab õppimine välja nägema.

Kas ongi meie koolisüsteem nii mäda? Kas me töötamegi nii, sest kogu aeg on nii olnud? Mida tooksid kaasa radikaalsed muudatused? Ma ei olnud meedias selle raamatu kohta midagi kuulnud. Nüüd leidsin aga hulga artikleid Postimehest, Õpetajate Lehest, Sirbist. Samu mõtteid väljendas ka Kärt Tomingas ühes septembrikuu Laupäevalehes, sama lugesin Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamatus“.

2012. aasta kirjastuse „Tänapäev“ romaanivõistlusel leidis töö äramärkimist. Raamatus on ca 500 lehekülge, aga kordagi ei hakka igav. See raamat võiks olla kohustuslik lugemine igale gümnasistile ja õpetajale.

Leelo Kivirand