Minu septembrikuu raamatuks osutus Eduard Vilde 1916-ndal aastal kirjutatud romaan „Mäeküla piimamees“. Valisin selle raamatu, sest nimekirja vaadates tundus see mulle sealt ainukene raamat, millest ma kuulnud olin.
Selle raamatu tegevus keerleb ümber mehe, kellel nimeks on Tõnu Prillup. Tema noor naine Mari hakkab silma mõisahärrale Ulrich von Kremerile, kes teeb Tõnule pakkumise. Ta pakub talle piimafarmi rentnikuks hakata, vastutasuks peab Mari mõisahärrale aeg-ajalt armukeseks käima.
Ma arvan, et Vilde kirjutas selle raamatu, et iseloomustada Eesti talupoegade igapäevaelu ning nende suhteid baltisaksa aadlikega.
Ma ei pea seda parimaks raamatuks, mida ma kunagi lugenud olen. Samas ei ole see ka kõige halvem. Minu jaoks oli raamatu juures halb see, et kuna raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi, siis erineb sealne keelekasutus totaalselt sellest, millega mina harjunud olen. Tänu sellele oli paljudest kohtadest väga raske aru saada ning tuli kasutada kõikvõimsa interneti abi. „Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal pakku jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhvivad, kellad parisevad – see kõik on talle draama – elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu.“ Kui keegi tänapäeval nii kõneleks, vaadataks teda kui imelikku ning keegi ei saaks tast aru. Hea oli raamatu juures aga see, et kogu sündmustik oli üsna ettearvamatu ja kaasahaarav.
Minu arvates sobib see raamat rohkem vanematele lugejatele, eelkõige just keelekasutuse tõttu. Noorematele jääb raamatust palju ebaselgeks ning selle pärast võib ka raamatu mõte kaduma minna. Kes on lugenud eelnevalt vanemat kirjandust, sellel ei tohiks raamatust aru saamisega probleeme tulla.
Raamatu peategelane Tõnu on pidevalt konfliktis oma mõttemaailmaga. Kui mõisahärra talle pakkumise teeb, on ta selle üle ülimalt õnnelik ning ta teeb kõik, et Mari nõusse saada. Kui aga hiljem ongi Tõnul õnnestunud Mäeküla piimameheks saada, hakkab ta märkama, et Mari, kellega ta esiti oli abiellunud vaid hädapärast, on tegelikult tore ja tubli naine. Kuid Tõnust ta enam lugu ei pea. Tõnu hakkab oma otsuse üle järele mõtlema ning seda kahetsema. Lisaks olid rahva seas ka jutud liikvele läinud ning nii hakatigi rääkima igasugu jutte Tõnust, Marist ja mõisahärrast. Seda häbi aga Tõnu ei soovinud. Ta üritas isegi Ulrich von Kremeriga rääkides lepingut ümber muuta või lõpetada, kuid siis oleks ta pidanud ka piimafarmist lahkuma ning seda ta ei soovinud. Peale kõige selle läheb tal ka äri kehvasti, mistõttu viimane jooma hakkab. Niimoodi ta ühel külmal talveööl linnast tulles rees ära külmubki.
Raamat tekitas minus erinevaid tundeid. Esimesed paarkümmend lehekülge ei tundnud ma selle kohta midagi, sest ma ei saanud sellest õieti arugi. Mida edasi ma aga lugesin, seda enam oskasin otsi kokku viia ning raamatust aru saamine muutus lihtsamaks. Mind hakkas valdama põnevus, et mis saab edasi, mis toimub ühe või teisega, kuidas kõik lõpeb jne.
Minu jaoks oli raamat üsnagi üllatusliku lõpuga. Ma küll aimasin vahepeal, et Tõnu raamatu lõpus sureb, kuid et sellisel viisil, seda poleks ma osanud küll ette näha. See ongi see, mis minu arvates peaks ühel heal raamatul olema.
Kristjan Jaak Ott 11LR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar