kolmapäev, 9. oktoober 2013

"Viies laps"

                        
Mina valisin oma kohustusliku kirjanduse esimeseks teoseks raamatu ,,Viies laps'' inglise kirjanikult Doris Lessingilt. Raamat ilmunud 1995. aastal ning on eesti keelde tõlgitud raamatutest kolmas.
Raamatu autor Doris Lessing on sündinud 22. oktoobril 1919. aastal Iraanis. Tal on palju tunnustusi ning 2007. aastal pälvis ta Nobeli kirjanduspreemia.
Raamatut paari lausega kokku võttes näeb see välja selline: ,,Viies laps'' on romaan ematundest. Harriet ja David teadsid esimesest pilgust, kui nad kohtusid, et nad on teineteisele loodud. Nende ühises tulevikus pidi olema palju lapsi ja suur kodu, kus kõik sugulased ja sõbrad on alati teretulnud. Nii läkski, kuni neile kahele sündis viies laps.
See on väga kokkuvõtvalt tehtud sisututvustus, mis ilmselt paneks seda raamatut lugema paljud inimesed. Raamat üldiselt jätab väga hea mulje oma kirjakasutuse poolest. Kirjeldatud on küll täpselt, aga üsnagi lühidalt, mis on väga oluline, sest pikki ja lohisevaid olukordade ja muude asjade kirjeldusi ei meeldi paljudele lugeda. Sõnakasutus on rikas ning asju ei korrata. Lugeda oli seda raamatut väga lihtne, kuna kirjanik on osanud kirjutada nii, et lugeja unustab enda ümber kõik. Tekst on sujuv ning tegevused lähevad kiiresti edasi, seetõttu lähevad leheküljed üksteise järel ning lugeja kaotab ajataju. Raamatus on minategelaseks jutustaja, kes annab edasi peategelaste emotsioonid ja mõtted. Kõige rohkem on raamatus juttu Harrietist, kuna tema on keskseim tegelane selles raamatus.

Autor kirjeldab emaarmastust oma laste vastu totaalse kiindumusega ja jäägitu usaldusega. Peale viienda lapse sündi ei tunne aga noor viie lapse ema mitte mingeid emotsioone oma vastsündinud beebi vastu, kuna too erineb väga palju eelmisest neljast lapsest. Väikest Beni on kirjeldatud raamatus kui väikest tigedat härjapõlvlast oma iseäraliku välimuse tõttu. Kõik panid tähele pere noorima liikme iseärasust ja introvertsust, kuid sellest püüti mitte välja teha ning minu arvates oligi see kõigi nende probleemide aluseks. Kui ema oma last ei armasta, tundub see kuidagi liiga vale. Mind šokeeris raamatus kõige enam see, kui Ben viidi hullumajja, omasuguste sekka. See, kuidas autor kirjeldab seda kohta, kus väikest last kinni hoiti, oli väga detailne ning hirmutav. Kui selle üle järgi mõtlema hakata, siis on kindlasti ka praegu sellesarnaseid kohti olemas. Kuigi raamatu ajastu viib meid kuuekümnendatesse, on sündmuste läbimängimine oma peas siiski lihtne, kuna kõike on kirjeldatud väga selgelt ja otsekoheselt. Väga palju käis raamatus läbi üks fraas: ,,Vaene Ben',' millega väikest poissi mõtetes haletseti. Üldiselt oli sel lapsel enda ümber toimuvast sügavalt ükskõik. Oli vaid üks inimene, kellega ta sai lapsena väga hästi läbi ning selleks oli aednikust noormees ning tema sõbrad, kuid kui aednik ära läks, oli väike poiss väga õnnetu ja ta tõmbus veel rohkem endasse. Raamatu lõpus oli tal oma jõuk, kellega ta ringi hulkus ning lihtsalt aega surnuks lõi.
Raamatu lõpp jäi kuidagi poolikuks minu jaoks, aga see on ka ainsaks miinuseks raamatu juures.
Ma soovitan seda raamatut lugeda, kuna sündmustikku on lihtne haarata ning raamat on väga hea oma sisu poolest.

Britten Kaleva 11R

Kommentaare ei ole: