Jaan Einasto
Kui palju teame tegelikult sellest maailmast, kus me elame? Võiks ju arvata, et moodne teadus on arenenud ja teame juba universumist palju. „Tumeda aine lugu“ on artikkel ajakirja Akadeemia 13. aastakäigu 9. numbrist, mis väidab vastupidist. Artikkel on jaotatud väga paljudeks alateemadeks ning selles Akadeemia numbris oli tegelikult vaid pool artiklit.
Üldjoones räägib artikkel sellest, kuidas tumeaine teooria teadlaste poolt aktsepteeritud sai (oluline osa selles oli Eesti teadlastel, kaasaarvatud artikli autoril Jaan Einastol) ning ka Tõravere observatooriumi olukorrast 70ndatest 90ndateni.
Uurides universumi struktuuri, avastati, et galaktikate ning galaktikaparvede paiknemise taga peitub kindel süsteem ning selle tekkimine polnud 70ndate teooriate kohaselt võimalik. Esmalt prooviti simulatsioonides arvestada niinimetatud „kuuma tumeainega“, kuid see ei suutnud siiski seletada universumi kärgstruktuuri teket. Siis aga prooviti simulatsioonides arvestada nn „külma tumeainega“, kuna selle omadused erinevad oluliselt kuumast tumeainest. Just külma tumeaine eksistents suutis täpselt seletada universumi kärgstruktuuri.
Mis see tumeaine siis õieti on? Tumeaine on aine, mis ei peegelda ega neela valgust ega muud elektromagneetilist kiirgust. Seega on tumeaine olemasolekut väga raske kindlaks teha ning seda otseselt näha on võimatu. Sellest tulebki aine nimetus. Ja sellest koosneb umbes 26.8% meie universumist. Kes arvab, et ülejäänu on kõik tavaline aine, eksib rängalt. 68.3% universumist koosneb tumedast energiast, mis on veelgi müstilisem kui tumeaine.
Kes aga soovib rohkem sellest teemast teada saada, sellel soovitan artikkel käsile võtta. Lisaks mainitud informatsioonile leiab artiklist veel palju huvitavat mitte ainult tumeda aine enda, vaid ka akadeemikute töö kohta. Siiski ei soovita seda kõigile, sest artiklis on kohati väga keeruline tekst (kuigi vahepeal üsna lihtne).
-Carl Robert Sookael
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar