Kuigi räägitud ja tehtud ja loetud on omajagu, on tekkinud siiski mõned küsimused, mis veel oma vastust otsivad. Kursuse lõputöösse pidi igaüks oma kõige põletavama küsimuse kirja panema.
Selles kirjas on valik 11LR klassi küsimusi ja õpetaja püüded neile vastata.
1. Miks tekkisid need liigid just sellises järjekorras ja kes need avastas, et see on uus kirjanduse liik?
Väga hea küsimus! Seda võiks minu meelest võrrelda lapse sündimisega. Kui kellelegi sünnib laps, siis ta lihtsalt sünnib, keegi ei avasta teda. Kui, siis ehk ämmaemand. :) Ja nime panevad sellele lapsele reeglina ema ja isa. See tähendab, et enne nime on asi kindlasti olemas. Näiteks lüürika sai nime kreeka pilli lyra järgi, luuletusi esitati pilli (lyra) saatel ja siis, et ennast lühemini väljendada, ei viitsitud ühel hetkel öelda, et lähme loeme või laualame lyra saatel, vaid lähme lyyratama (luuletama).
Ja nii oli kõikide žanritega ka edaspidi - enne asi ise ja siis nimi. Kuigi, jah, mõnel inimesel on lapsenimed juba kaua aega enne lapse sündi välja mõeldud, aga kirjanduses see niipidi ei käi.
2. Kus luule alguse sai?
Väga hea küsimus! Luule sai alguse kõikide rahvaste rahvaluules - suulises pärimuses. Klassikalises tähenduses Antiik-Kreekas, aga tegelikult igal pool üle maailma. Siis kui ema süüa tegi, laulis ta lapsele - see on luule. Kui isa põldu kündis, õpetas ta last lauldes - see on luule. Võiks öelda, et luule sai alguse tööpõllul. Ja kui sina kuulad vahetunnis laulu, siis seegi on tegelikult LUULE - usu või ära usu.
3. Miks on lühijutustusel lahtine lõpp
Väga hea küsimus! Ma arvan, et vastus on: sellepärast, et enamus autoreid tahab, et lugeja mõtleks temaga kaasa, autor ei taha, et lugeja oleks passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne kaaslooja. Kui tekstil on lahtine lõpp, peab lugeja ise lugu edasi looma.
4. Millal võisid näidelda ka naised?
Väga hea küsimus! 1660. aastani võisid laval mängida ainult mehed, siiamaani peeti näitlejarolli naisele sobimatuks. Aga see ei tähenda, et naised oleksid alates 17. sajandi teisest poolest hoogsalt rolle saanud. Ja üks korralik naine ei saanud unistada näitlejakarjäärist. Euroopas muutus olukord ärast I maailmasõda: koos lühikeste soengute ja püksmoega võis naine end ka laval vabamalt tunda. Enne seda peetu näitlejaid-naisi ikka kergemeelsete kommetega mitte eriti tõsiseltvõetavateks naisteks.
5. Mis oli Eesti esimene romaan?
Väga hea küsimus! Eestis hakati avaldama saksa kirjanike teoste koopiaid/kohandusi rahvusliku ärkamisaja ajal 19. sajandi lõpus. Esimeseks algupäraseks Eesti romaanikirjanikuks peetakse Eduard Vildet ja esimeseks algupäraseks romaaniks tema "Mahtra sõda", mille ilmumine jääb aastasse 1902.
Võrdluseks: esimene eestikeelne trükis ilmus 153. aastal ja see oli Wanradt-Koelli katekismus. Selle ja esimese romaani vahele jääb väga palju algupärast eestikeelset kirjandust: õpikuid, kalenderid, näidendeid, luuletusi, piibel!
6. Kui palju võtsid autorid ideid oma päriselust?
Väga hea küsimus! Seda ei või iial ära arvata. Virginia Woolf vastas kord veidi pahaseltki, kui temalt küsiti, kui palju selles ja teises treoses teda ennast on: ärge otsige ühest tekstist liiga palju, ma lihtsalt kirjutasin! Aga kindlasti on nii, et mida rohkem sa ühe autori kohta tead, seda rohkem leiad tema teostest teda ennast. Kui sinu sõber või ema või isa kirjutaks romaani, siis arvatavasti leiaksid sa igal leheküljel üles mingid seigad ja mälestused.
7. Kas Shakespeare kirjutas ise oma teosed?
Väga hea küsimus! Selle konspiratsiooniteooria, et Shakespeare ise ei olegi oma (säilinud) näidendite autor, viskasin ühes tunnis õhku. Minu vastus on, et kirjutas ise, aga kes mina olen, et sellest midagi teada!
8. Mitu novelli kirjutas Tšehhov?
Ma tean, et ta kirjutas humoristlikke ja pilavaid novelle, peamiselt aastatel 1880-1888. Ma ei oska arvata, kas keegi on üldse neid novelle kokku lugenud. Ja kindlasti ei andnud ta kõiki oma novelle trükki, võib arvata, et päris palju läks kõige kaduva teed.
Averonika Beekmann
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar