Mets
härmatises surnuvaik,
Koit
idas veripunanepäike, õhk kristallisid piserdab,
Õhk
põhjast- tuleleid o see!
Loom
koiduvalgel kisendab,
hunt,
põder, metskits ägavad.
Kord-korralt
külm sääl plaksatab,
siis
jällegi kõik surnuvaik…
Koit
idas veripunane.
Autor
kirjeldab läbi looduse ühiskonna piinasid. Kuidas loodus neid mõjutab
nende väljenditega „Koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab“, kuidas
päike idast tõuseb hommikul vara, külmaga
hommikul kõik taevas punane, autor ütleb, kui veripunane. „Õhk kristallisid
piserdab“ vaikuse käes, kõik sätendab nagu kristallid. „Hunt, põder, metskits
ägavad.“ Loomad kõik ägavad, neil on raske külma käes, ägavad punase päiksetõusu
poole, külm öö on lõpuks möödas. „Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis
jällegi kõik surnuvaik…“ Suure külmaga, loodus paugub, siis jällegi vaikus
maas. „Koit idas veripunane. „ Ja päike tõuseb endiselt, punane päike.
Autor
paneb oma mõtted peamiselt metafooride taha peitu. Autor kirjeldab ühte külma
hommikut, et inimesed märkaksid selle
ilusid ning võlusid.
Caroline Kertner 11RK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar