Ühe luuletuse peegeldus: Doris Kareva "Sa ei ole kellestki parem"

Sa ei ole kellestki parem.

Sa ei ole kellestki halvem.

Sulle on antud maailm.

Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on

su ümber, hoia, kes kõrval.

Kõik olendid omamoodi

on naljakad.

Kõik on õrnad.

                   

Mitte kunagi ei ole keegi tema kõrval olevast inimesest parem ja mitte keegi ei ole ka kellestki halvem. Kõik inimesed on nii erinevate isikuomadustega, eesmärkidega, prioriteetidega, et kõiki ühte patta panna ja neid siis samade standardite järgi võrrelda ei saa. Kalal ju ei kästa ronida puu otsa nagu ahvil ja vastupidi: ahv ei ole kohustatud elama vee all nagu kala seda teeb. See oleks võimatu. Ja seda ei olegi vaja. Miks siis inimesi võrrelda? Miks üldse võrrelda end kellegagi? Mina olen mina ja tema on tema. Meie kaks oleme äärmiselt erinevad inimesed, nii väljast kui ka seest. Ja nii see peabki olema. Erinevus on hea ja erinevus on vajalik, et tasakaalustada loodust.

See, et näiteks üks õpilane saab kõikides reaalainetes väga hästi hakkama ja ainult viied kukuvad, ei tähenda, et tema pinginaaber, kellel nii hästi ei lähe, oleks temast lollim, sest tema jaoks võivad olla elus tähtsamad hoopis teised aspektid, nagu näiteks kunst, kirjandus ja muusika. Mõnele meeldivad seiklused ja uued kogemused ning riskide võtmine, samal ajal kui keegi teine põikab nendest riskidest just hoopis kõrvale ning läheb edasi vana teadaolevat teed pidi, sest nii on mugav ja kindel. Inimesi on nii erinevaid ja igaüks peab leidma selle, mis just temale sobib.

Kõike, mis sulle elus rõõmu pakub, tuleb nautida. Midagi ei pea tegema vastumeelselt, välja arvatud, kui see ilmtingimata vajalik antud hetkel ei ole. Ennast ei pea voolima ja pressima kellegi teise ümber asuvatesse raamidesse, et olla võimalikult täpselt samasugune. Kõik, mis meeldib, toidab su hinge ja vaimu ning see ongi kõige tähtsam.

Ka inimesi su elus, kes sulle tähtsad on, peab oskama väärtustada. Tihti võiks neile meelde tuletada, kui kallid nad on, sest midagi ei saa kunagi võtta enesestmõistetavalt, nagu see kõik jääkski nii igaveseks, sest ei jää. Ei oska ju iial arvata, mida toob järgmine päev või järgmine tund. Samuti ei ole ka kõik pealtnäha head inimesed üdini vooruslikud ning kõik halvad läbinisti täis kurjust.

Nii nagu ütleb üks õpetlik vanasõna, siis igas inimeses on olemas hea hunt ja halb hunt ning lõpus võidab see, keda sa ise rohkem toidad.

 Eliisbeth Aas, 11RK