Ajakirja „Akadeemia“ 23. aastakäigu 6. number
Kurt Schmoller
Kokkuvõte
Artiklis on välja
toodud peamised eetilised vaidlusküsimused, mis puudutavad karistusõigust ja
selle puudujääke. Olgu mainitud, et peamisteks tugipunktideks on Austria ja
Saksamaa karistusseadustikud.
Esimeseks eetiliselt vaieldavaks küsimuseks on abordi
lubatavus. Pikka aega on püütud selgusele jõuda, kas veel sündimata inimelu on
karistusõiguslikult eetiline surmata. Austria karistusseadustiku puhul on
kritiseeritud kuni lapse sünnihetkeni kehtivad karistusest vabastused, nagu
näiteks ema noor iga ja lapse võimalik arengupeetus. Kui laps surmata hetk enne
sündi ei oleks see karistatav, kuid kui laps surmata hetk peale sündi on see
karistatav kuni eluaegse vangistusega, küsitavaks muutub seaduse regulatsioon.
Soovitatavaks lahenduseks pakub artikli autor näiteks lisanõuete kehtestamise,
koos sellega ulatusliku nõustamise nõude muutmise, sest Austria regulatsioon
jätab määramata ulatusliku nõustamise tähenduse.
Järgmiseks vaidlusküsimuseks eutanaasia eetiline
õigustatus. Aktiivne surmamine kannatuste lühendamise eesmärgil on enamike
õiguskordade puhul õigusvastane, kuid tapmine kannatanu enda nõudmisel on
kergemalt karistatav. Kannatanu soovil tapmise suhtes on Austria karistusõigus
paindlik, küll erandjuhtudel, aga siiski on võimalik eutanaasia teostajat
karistada ainult rahatrahviga või jätta üldse karistamata. USA kahes osariigis
on selgelt reguleerituna eutanaasiatapmise sooritamine enesetapule
kaasaaitamise vormis lubatud. Hulk riike ei karista enesetapule kaasaaitamise
eest, kuniks see ei aita kaasa omakasupüüdlike eesmärkide täideviimisele.
Näiteks Šveitsis peetakse enesetapule kaasaaitamist õiguspäraseks ja seal saavad
tegutseda surmaabiühingud, mis pakuvad enesetapu sooritamisel abil.
Piinamine pääste-eesmärgil - küsimus, mille puhul on
toodud näiteks üks politseinik, kes piinamisega ähvardades püüdis päästa
röövitud lapse elu, kuid kohtu otsusel kasutas selleks õiguskaitseorgani
autoriteeti ja ta mõisteti süüdi sundimises , tema õnneks, vaid hoiatuse ja
tingimisi karistusega. Ebaselge on see, kas muutuks õiguslik hinnang, kui sel
viisil oleks käitunud eraisik.
Terrorismis kahtlustatavate reisilennukite allatulistamise
puhul, hukuvad paratamatult lennukis viibivad süütud inimesed, kuid nii on
võimalik terrorismiohu puhul tagada õiguslik turvalisus. Karistusõigusliku
hinnangu järgi tuleks sellistel juhtudel arvesse võtta eetilisi lahkarvamusi ja
kohandatavad karistused peaksid olema kerged.
Eetiliselt vaieldavate küsimuste puhul tekib tihti
probleem sellest, et eetiline diskussioon võtab aega, samas kui lahendust
ootava juhtumi puhul tuleb õiguslik (ja eriti karistusõiguslik) otsus vastu
võtta kohe. Toetuda tuleb traditsioonilisele argumendile, et inimeste teod ei
saa jääda õigusvabasse ruumi, vaid iga ühiskondlikult oluline käitumisviis on
kas õiguskorda rikkuv või õiguspärane. Õigusvastaste ja õiguspäraste
käitumisviidise valdkonnad põrkuvad, sest tegemist on komplementaarsete
mõistetega, mis teineteist välistavad; mingit vahepealset valdkonda ei saa juba
mõisteliselt olemas olla. Õigust sätestavad ja rakendavad organid on vastutavad
selle eest, et ka eetiliselt vaieldavates valdkondades valitseks teatav
õiguslik turvatunne, mis laseb normi järgijatel end orienteerida seaduslikele
nõuetele.
Tulevikus peab õiguskord eetiliselt vaieldavate, üldjuhul
äärmiselt tundlike küsimustega ettevaatlikult ümber käima. Karistusõiguslikke
regulatsioone tuleks aga eetiliselt vaieldavates küsimustes alati rakendada
piiratult. Igal juhul oleks viga sellistes valdkondades rangete karistuste
kohaldamine. Karistused ei suuda sellistel juhtudel kaasa aidata probleemi
lahendamisele: eetiliselt vaieldavaid küsimusi ei saa lahendada karistusõiguse
kaudu.
Jaspar Oja 10 LR