Pühapäev, 29. oktoober 2017

Emakeele Seltsi noortelaager “Eesti Vabariik 100”

Türi Ühisgümnaasiumi abituriendid Marili Hendrikson ja Maimu Sisask osalesid koolivaheaja esimesil päevil Emakeele Seltsi koolinoortele mõeldud keelelaagris. Oma mõtted ja muljed pani kirja Marili Hendrikson. 
________________________________________________________________________


23.–25. oktoobril toimus Peipsis Emakeele Seltsi keelelaager noortele gümnaasiumiõpilastest keelehuvilistele. Selleaastase keelelaagri teema oli “Eesti Vabariik 100”. Huvi tasuta keelelaagri vastu oli suur ning seetõttu said laagrist osa võtta vaid need, kes end kõige kiiremini kirja panid.
Esimesel päeval läksime bussiga otse Peipsimaa külastuskeskusesse lõunasöögile, kus meile pakuti kohasuppi, teed ning pirukaid ja šokolaadi-sigurikooki. Toit oli väga maitsev. Maja perenaine rääkis sellest, kuidas ta koos emaga otsustas tulla Peipsi äärde kohalikku käsitööd tegema, ning näitas ka meile sigurimuuseumi.

Edasi sõitsime bussiga Nina kordoni külalistemajja, kus meid jagati tubadesse. Külalistemaja oli äärmiselt ilus ja hubane, mööbel oli väga luksuslik; aknast võis näha Peipsi järve ning kuulata järvelaineist tekkinud kohinat. Meenutas pisut isegi, nagu oleksime tulnud mereäärsesse hotelli.
Laagriliste tuba. Pildi autor: Maimu 
Kui noored laagrilised olid end sisse sättinud, koguneti seminariruumi, kus tutvustati edasisi laagriplaane ning kohe toimus ka esimene loeng: haridusministreeriumi keeleosakonna peaekspert Riina Koolmeister rääkis keelest ja õigusest, erinevatest keelega seonduvatest õigustest ja kohustusest. Loengu lõpus oli väike kohvipaus, pärast mida tuli meile rääkima Tartu ülikooli õppejõud Katrin Kern tõlkeapsudest inglise keele näitel. Meile anti ette ingliskeelne vigane tõlketekst, mida pidime hakkama kõik koos parandama. Imestama pani see, et antud tõlketekst oli alles hiljaaegu esitatud kirjastusele ühe tõlkija poolt, aga lihtsalt aru ei saanud, kuidas võib keegi üldse tõlkija olla, kui ta teeb niivõrd palju tõlkeapse, et lausa iga lause neid sisaldab. Päeva viimane lektor oli OÜ Eesti Isikuloo Keskuse juht Fred Puss, kes rääkis suguvõsa uurimisest. Kõige rohkem jäi meelde sellest see, et kunagi leiti oma sugulasi üles roolijoodikutest rääkivate uudiste kaudu, sest vanemal ajal öeldi uudistes kõigi roolijoodikute täisnimed ja mingit anonüümsust ei olnud. Pärast viimast loengut oli vaba aeg ning siis õhtusöök, millele järgnesid meelelahutuslikud mängud, sai käia saunas ning sellega esimene päev lõppes.


Teine päev algas hommikusöögiga kella üheksa ajal hommikul. Seejärel toimus päeva esimene seminar eesti riigikeele sajast aastast, seminari viis läbi keeleteadlane Karl Pajusalu. Tema jutust jäi kõige rohkem meelde see, et sõna “kohuke” tuli Eestis kasutusele alles 1972. aastal.
Pildi autor: Maimu 
Pärast pausi järgnes keeleteadlase, vene keele professori Irina Külmoja loeng vanausuliste keelest. Lisaks üldisele ajaloole vanausklike kohta rääkis ta meile ka sellest, et kui me peaksime sattuma õigeusu kirikusse, siis on väga tähtis, et käsi ei tohi kirikusse minnes näha olla, tüdrukutel peab olema rätt peas ja pükse kanda ei tohi. Ta lisas, et kui siiski ilma rätikuta või käed nähtaval õigeusu kirikusse minna, siis on võimalik, et kirikust välja küll ei visata, aga see on lihtsalt äärmiselt ebaviisakas ning vanausuliste jaoks solvav. Pärast neid loenguid oli vaba aeg ning seejärel lõunasöök. Lõunasöögi lõppedes valmistasime end ette õueminekuks, sest meile tuli külla Jääkeskuse giid Hannes Jäär, kellega läksime ümbruskonnas jalutuskäigule.
Nina Jumalaema Kaitsmise Kirik. Pildi autor: Marili
Õues oli hoolimata soojalt riidesse panekust väga külm ning seetõttu oli, eriti jalutuskäigu lõpupoole, väga raske kuulata, mida ta selle koha ning ümbruskonna kohta rääkis. Seetõttu oli rõõm suur, kui pärast peaaegu kahetunnist külma käes jalutamist saime minna tagasi sooja majja, kus ees ootas meile valmis seatud kohvilaud soojade jookide ning suupistetega.

Vahepeal oli kohale jõudnud kirjanik Jaanus Vaiksoo, kes õpetas meile loovkirjutamist. Ta rääkis, mida tema teeb, kui tal ühtegi ideed kirjutamiseks ei ole. Proovisime ka selle ise järgi: võtsime ette katkendi ühest ajaleheartiklist ning lõikasime sealt kõik sõnad välja. Seejärel pöörasime kõik väljalõigatud sõnad tagurpidi ning hakkasime neid üksteise järel ritta seadma. Kokku tuli neist kõigil isemoodi viisil välja väga vahvad luuletused ning peab tõdema, et see oli tõesti väga inspireeriv ja ideid kirjutamiseks hakkas samuti tulema. Teise asjana tegime veel liivingut. (Liiving on neljarealine luuletus, milles silpide arv peab olema 4 + 4 + 8 + 4, I ja II rida peavad riimuma ning lõpus peab olema ootamatu võrdlus.)

Üks näide:

Sügisetuul
raputab puul
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike.

Paljud luuletajad reisivad pikki maid, et jõuda paika, kus neid külastab inspiratsioon. Pildi autor: Marili


Jaanus Vaiksoo loovkirjutamise lõppedes oli meil vaba aeg, millele järgnes õhtusöök, viktoriin ning seejärel saime kõik endale terve hunniku kasulikke emakeele-teemalisi raamtuid, mis kindlasti ära kuluvad kas või näiteks riigieksamiks valmistumisel. Sellega teine päev lõppes.


Kolmas päev algas samuti kella üheksa ajal hommikul hommikusöögiga, misjärel läksime asju pakkima, et valmistuda peatseks ärasõiduks. Veel enne külalistemajast lahkumist toimus keeleteadlase Martin Ehala loeng eesti keele elujõust ning seejärel laagri viimane loeng vikiartiklite loomisest Tartu ülikooli õppejõudude Ann Siimani ja Lauri Linaski juhendamisel. Selle loengu jooksul lõime ka ise ühe vikipeedia artikli. Kuna aga meie oma koolis see koolitus juba toimus, siis oli seekordne loeng allakirjutanu jaoks väga lihtne ning hea võimalus oma teadmisi vikipeedia artiklite kirjutamisest värskendada. Selle loengu lõppedes sõime veel lõunasööki (kohalik kooresupp röstitud sibulate ja kukeseentega), mis üllatavalt oli äärmiselt maitsev, eriti kui võtsid juurde kodutehtud leiba. Kõht täis, võtsime asjad, tegime veel viimase fotojäädvustuse kõik koos ning siis läksime veel enne kojusõitu läbi Liivi muuseumist, kus toimus haridusprogramm “Kirjavahetus enne, nüüd ja minevikus”. Kuulasime seal kirjanikust Juhan Liivist, vaatasime üle tema kodukoha ja proovisime ka ise olla mängult Juhan Liivi kirjasõber – talle ühte kirja kirjutades.
Juhan Liiv igatses järvekohinat kuuldes ikka, et "metsa ees ei oleks". Vaade Peipsile. Pildi autor: Maimu

Laager oli väga põnev, andis palju uusi teadmisi ning palju uusi sõpru juurde. Parim oli see, et osa vaheajast sai sisustatud nii, et oli väga lõbus, aga samaaegselt ka kasulik. Kindlasti soovitan seda laagrit kõigile, kel vähegi keelehuvi ning kes soovib vaheaega veeta kasulikult, uute inimestega tutvudes, uusi teadmisi saades ning oma silmaringi laiendades!





Neljapäev, 12. oktoober 2017

Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi võitja 2017: Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt (Martin Tampuu, 12. b klass)

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt




Mina olen ühe väga raske haiguse põdeja. See haiguslugu algas 1999. aastal ja süveneb. Jama on selles, et haigusloost saab rääkida kuni tänase päevani, aga mis suunas see edasi areneb, seda ei suudeta ennustada. Proovin arvutiekraanil seda haiguse käiku prognoosida.
Eelnevalt saan ütelda, et olen olnud oma eluviisilt paikne. Seda ei saa ütelda minu kujutlusvõime kohta, sest see eksleb juba pikemat aega erinevate Eesti paikate vahel. Kui võtta ette Eesti linnade nimistu, siis linnad, kus elab üle kolmekümne tuhande inimese, mulle ei meeldi. Nende linnades ei ole ma kogenud seda hoidvat tunnet. Sealsed inimesed on kinnistunud iseendasse, nagu tahaksid näidata, et nad on oma probleemidega täiesti üksi ning teiste probleemid neid ei huvita. Eesti väikelinnades on see hoidev tunne. Sealsed inimesed ei karda küsida mööduja käest abi, kui neil on lihtsamate killast probleem. Viljandi linn – inimene istub bussipeale, aga ta ei märganud, kuhu see buss sõidab, küsib kaasreisija käest abi. Rapla linn – poemüüja on sulle nõus pajatama, kuidas tema viimane metsaskäik lõppes. Mulle meeldib selline kooslus. 
Linnade nimekirja põhjal valiksin elamiseks Viljandi. See on selline lahe linn, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. On kultuuriüritusi, on tegevust, on tööd. Minu tööks oleks bussijuhtimine. Oma ametialast karjääri alustaksin ma Hansa Bussiliinidest, kus ma oleksin üpris hea ja eeskujulik bussijuht. Tähtis mainida, et ka usaldusväärne. Mulle on selle ettevõtte ärimaneer alati meeldinud. Bussipark on kirev, saab sõita nii kaugliine kui ka tellimusliine ja kes teab, võib-olla ka linna- ja maakonnaliine. Tööaeg oleks mõistlik, ei peaks viibima rooli taga täpselt üheksa tundi, nagu on liiklusseaduses lubatud maksimum. (Kaks Tallinna otsa jõuab päevajooksul ära teha küll, aga kolmandat sõitu Tallinna enam ei luba liiklusseadus teha – ajast jääb puudu.) Kuna ettevõttes on kaks korda rohkem busse kui bussijuhte, siis oleks minu sõidukiteks vähemalt kaks bussi. Tööplaanist vaatan, millise bussi on keegi tellinud, kui on tellimussõit või liinisõidu puhul, millise bussi järele oleks nõudlus. Juba see oleks minu elu unistuse täitumine. 
Sealt edasi liiguksin juba, vanemas eas, mõnda väiksemasse bussiettevõttesse. Selline vangerdus annaks mulle positiivse egolaksu, sest siis ma ei oleks enam ettevõtte reabussijuht, vaid isik, kellest sõltub väikeettevõtte edukus. Minu käitumine, minu oskused, minu ajakasutus – just nimelt minust sõltub, kas tellitud sõit toimub või mitte. Ei ole nii nagu suures ettevõttes, et kui sina ei saa, läheb keegi teine. Väikeettevõtetes on iga töötaja toimimisahel tähtsaim hammasratas. Oma ametit peaksin ma senikaua, kuni tervis lubab. Kui tervis vastu ei pea, on aeg oma amet maha panna ja siirduda hobide juurde.
Kaldun arvama, et juba enne pensionile minekut on mul päris mitmeid tegevusi, mida võib ära märkida. Juba noorest east olen ma olnud koorilaulja. Sellest hobist ei vabaneta. Tulevikus laulan mõnes segakooris ja kes teab, võib-olla ka meeskooris. Häid lauljad läheb ikka vaja ja kui juba laulja poolt tuleb initsiatiiv, siis selle täideviimine pole enam mingi probleem. Tähtis on, et see hobi ei hakka tööd segama, sest koorilaulmisest olen ma töö pärast valmis ka loobuma, aga on ka hobisid, mis ei hakka töötegemist segama. 
Gümnaasiumiaastatest alates on olnud minu hobiks orienteerumine.  Praeguseks hetkeks on see hobi mulle ehitanud sportliku põhja ning mis saakski parem olla kui mõnel vabal päeval käia orienteerumisepäevakul ja ennast proovile panna. Selle hobiga kaasneb ka valdavalt jooksmine, see lahendaks minu jaoks ühe tähtsa probleemi. Kuna minu töö on istuv, siis need roolis oldud tunnid on hea peale tööpäevalõppu tagasi nulli joosta. Orienteerumine ning võistlustest osavõtmine annaks mulle nii palju tahtejõudu küll, et ma suudaksin pärast tööpäeva õhtuti jooksmas käia ning kes teab, kohalikel võistlustel mõnda paremat aega näidata. Minu hobid on juba praegu nii head, et nendega saan ma tegeleda ka vanemas eas. Pole juba paha pensionil olles oma vaba aega kulutada koorilaulmisele ning mööda metsi luusimisele. Mõlemad head rahulikud tegevused.
Pere puhul on mul juba praegu kujunenud suhteliselt kindel seisukoht. Mu seisukoht väljendub ühes mu ütlemises: „Enne olgu mul kaheksa erinevat bussi hoovi peal ja siis räägime naistest ja lastest.“ Oma praeguse diagnoosi vältel olen aru saanud, et ma võin inimestesse kiinduda, aga minu suurim armastus on bussid. Ma ei taha inimeste tunnetel mängida ja ma ei taha, et teised minu tunnetel mängivad. Bussidega on hoopis teised lood. Nemad lausa tahavad, et ma nendega mängiksin ja oma vaimusilmas erinevate kohtadega sobitaksin. Nad lausa nõuavad, et ma seda sagedamini teeksin. Tulevikus koosneks minu ideaalpere bussipargist, selle ettevõtte bussipargis, kus ma töötan, ja see oleks pere koha pealt sajaprotsendiline unistuste täitumine.

See haiguslugu, see koosneb vähkkasvajatest, mille siirded liiguvad vanaduse poole, aga mis rada pidi, seda ei suudeta nii varases staadiumis prognoosida. Vähkkasvaja, mille nimeks on elu – selle loterii võitjaid ei loosita. Mitte keegi ei tea, mis peatus homme eluteele satub. Hea, et algpeatus mul meeles on.

Teisipäev, 3. oktoober 2017

Me armastame keeli, sest...

Täpselt nädal aega tagasi, 26. septembril oli Euroopa keeltepäev. Selle päeva raames kutsuti koolilapsi ja -noori üle Euroopa filmima 10-20-sekundiline video sõnumiga "Me armastame keeli, sest...". Euroopa Nõukogu ja Euroopa Nüüdiskeelte Keskus püüdis videote kogumisega maailmarekordit, millesse oma osa andsid ka Türi ühisgümnaasiumi noored.
Vaatamise ajal mõtle, kas ka sina armastad keeli ja kui, siis miks...

12. b klassi noormehed Tanel, Martin J ja Joosep tegid sellise video.

12. b klassi meeskond Arko, Ragnar, Agnes ja Martin T panid kokku sellise liikuva pildi.

11. b klassi noormehed Henry-Markuse eestvedamisel:



11. b klassi meeskond Pilleriin, Indrek, Arne, Kätlin, Kristjan:



12. b klassi meeskond Marko, Marili, Mirjam, Elsa:



12. b klassi meeskond Georg, Jarek, Robin, Helena:



 Hannalis ja Elery (12. b):





Maimu Sisask (12. b):