Ma polnud päris kindel, mida sellelt raamatult
oodata, kuigi olin mingil määral selle sündmustikuga kursis. Valik oli seekord
üsnagi lai, aga ometi otsustasin ma selle raamatu kasuks ja seda mitte
lehekülgede arvu tõttu. Ma teadsin varasemast, et tegemist on klassikaga ja ma
olen enda silmaringi avardamiseks ja juhuks, et kunagi üheski seltskonnas
raamatutest rääkides hätta ei jääks, võtnud eesmärgi lugeda nii palju
klassikalisi teoseid, kui huvi poolest läbi lugeda suudan. Lisaks tundus see
minu jaoks kuidagi intrigeeriv, sest mulle on alati Pariis meeldinud ja
mõtlesin, et selle raamatu lugemine annaks mulle juurde teadmisi linna ajaloo,
ehitiste ja elukorralduse kohta, mida mul seni veel ei olnud.
Uurides selle romaani
tausta, sain teada, et selle kirjutamist alustas Victor Hugo 1829. aastal. Ta
oli vastu Jumalaema kiriku senisest asukohast mujale viimisele või ümber
ehitamisele, mis oli tol ajal aktuaalne teema, seega soovis ta kirjutada
romaani, mille peategelane oleks Jumalaema kirik. Pärast romaani avaldamist
algas liikumine nii Prantsusmaal ning hiljem ka mujal Euroopas, et kaitsta ja
restaureerida gooti stiilis kirikuid.
Lugemisega alustades ootasin
ma, millal see otsene tegevus peaks hakkama. Tegevused kulgesid aeglaselt ja
palju oli juttu juba juhtunud sündmustest, mis muutsid raamatus toimuva
klaarimaks. Algust oli pigem väsitav lugeda, sest tundus, nagu ootaks sündmust,
mida ei tulekski. Romaani lugemise tegi üleüldiselt keerukaks kirjelduste
rohkus. Nende rohkus oli nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne oli see,
et kirjeldused aitasid raamatusse vägagi sisse elada ning muutsid kujutluspildi
loomise kergemaks. Halb külg peitus selles, kui kireldustest ja selgitustest
otseselt aru ei saanud või neid üheselt ei mõistnud ning siis tegi nende rohkus
asja ainult hullemaks. Samas kui sündmustik hakkas muutuma keerukamaks ja
põnevamaks, oli raamat vägagi kaasahaarav. Oli sündmusi, mida ma poleks osanud
ette oodata, nagu Gringorie ainsana pääsemine neist meestest, kes Esmeraldasse
armunud oli. Oli ka hetki, kus ma juba poolel raamatul teadsin, mis lõpptulemus
on, näiteks see, et rotiaugus palvetav õde Gudule osutub Esmeralda emaks.
Raamatut lõpuks käest pannes, tundus, nagu oleksin ma osaks saanud ühest
õpetlikust loost, ise kannatamata. Ma lootsin või ootasin raamatule küll
erinevat lõppu, mis oleks õnnelikum, kui selle tõeline lõpp, aga sellisel juhul
ei oleks see silmatorkav ja läbilööv teiste raamatute seast, sest õnnelike
lõpuga romaane on kirjutatud piisavalt.
Terve romaani lugemise
vältel üritasin sel hetkel tegevuse keskmes oleva tegelasega samastuda. Ma
püüdsin mõista Esmeralda naiivsust, dom Frollo plaanide tagamõtteid, Quasimodo
üksindust ja tõrjutust ning Gringoire kuulsusejanust. Üldiselt ei teki mul tegelastega
samastumisel raskusi, aga selle raamatu vältel oli hetki, mil mõtlesin, et miks
ta nii teeb, see ei ole ju mõistlik. Nende mõttemaailmasse tungimine ja
isiksuse mõistmine oli huvipakkuv ja mitmekülgne.
Raamatu enamik tegevusest
toimub renessanssiajastul ning kirjeldab selle ajastu arhitektuuri ja
suurkujusi. See tõi hea võrdlusmomendi, et tol hetkel just loodud kunstiteosed
on praegusel hetkel äärmiselt hinnas ning kuuluvad kultuuripärandite alla. See
ajastu pani aluse teadusele, kirjandusele, leiutistele ja muusikale, mis meid
praegu ümbritseb. Üks suur võrdlusmoment oli ka inimeste elujärg ja kombed siis
ja praegu. Kõik on elukvaliteedi suhtes muutunud paremaks, samas hakkab üha
enam hääbuma ühtsustunnet, mis rahvast tol ajal valdas. Iseloomude mõttes pole
inimesed siiski muutunud, kuigi kõik on rohkem haritud. Ikka esineb ühiskonnas
sama vaenulikkust, võimuiha, omakasupüüdlikkust ja armukadedust. Kellegi või
millegi omamist ning seda mitte jagada tahtmist väljendas minu arvates hästi
vaimuliku dom Frollo tsitaat Esmeralda kohta, mis oli raamatus kordi esile
toodud- “Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama.” See näitab üheaegselt
üüratut kirge ja teisalt hirmsat armukadedust. Tunded, mis valdasid dom Frollot
ja mida tuntakse ka tänapäeval põhjustavad siiani paljusi halbade tagajärgedega
sündmusi.
Kui mõelda, kas see raamat
meeldis mulle, siis ma pigem vastaksin jah, meeldis küll. Isegi kui oli hetki,
kus ma tahtsin selle lugemise pooleli jätta ja keskenduda millelegi sisuliselt
kergemale, oli kasulik, et ma lugemisega siiski lõpusirgele jõudsin. “Jumalaema
kirik Pariisis” ületas mu ootusi ning sain sellest palju rohkem, kui oleksin
oodanud nii Pariisi kohta kui ka inimeste tegude kohta, mida tehakse tunnete
ajendil.
Selena Jõesuu 10LR