Teisipäev, 14. oktoober 2014

Tiina Tammani arvamuslugude konkursi 2014 võidutöö: Mulle meeldib vahel üksi olla



Helekollane leek lööb särama. Selle kuma ulatub seintele ja paneb elutud objektid tantsima.

Kõik on vaikne. Hetk hiljem algab kandev meloodia, mis levib üle toa. Pehmed noodid,

lohutavad ja lootustandvad. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb neist emotsioonidest

võidutseb. Ma istun maha. Põrand on veidi külm, aga sellest pole midagi. Puudutan seda

sõrmeotstega. Nii sile ja samas krobeline. Vahel asjad on ühte ja teist ja sa ei suuda otsustada,

mida sa vajad.

Toetan selja vastu voodit ja tõmban jalad enda kehale lähemale. Õrnalt mähin käed ketina

oma jalgade ümber. Vaatan otse ette ja silmitsen oma varbaid. Need on saanud meresinise

värvi lõuendiks. Pead tõstes märkan beeži tapeeti enda ees. Sellel on väikesed hallid kujundid.

See seinaosa on tühi. Vanasti kujutasin ette, et kleebin sinna pilte. Pilte sõpradest, perest ja

elust. Aga ma ei pane neid sinna, sest mulle meeldib see tühjus, mida ma näen. See punane

küünal laua peal ikka veel tantsiskleb. Ta on justkui printsess mõnest muinasjutust. Õhtuti on

tema soov süttida nii suur. Ta naudib iga hetke, kuniks on aeg kaduda. Laua kohal märkan

maailmakaarti. See pole värviline ja moodne. See on vanema aja oma. Seal pole täpseid linnu

ja riike, pole täpseid kohti. See on lihtsalt maailm.

Silmi taas oma varvastele viies hakkab mu pea ringi käima. Kõik need kohad ja inimesed ja

hetked. Ma pole veel midagi näinud ja ma tean, et ma ei saagi näha. Maailmas on alati paiku,

mis jäävad mulle saladuseks. Ma tahangi, et need jääksid. Ma ei taha elu täielikult mõista. Ma

tahan seda tunda, aga ma ei taha teada, miks õun kukub puu otsast alla ja mida see kukkumine

tõestab. Meile võiksid mõnedki asjad selgituseta jääda. Mõned inimesed on aga liiga

uudishimulikud.

Raputan pead, et neid mõtteid eemale peletada ja mu juuksed vajuvad silmade ette. Vasaku

käega panen nad kõrva taha tagasi. Hingan sisse... ja siis välja. Kordan. Ma lugesin kunagi

Internetist, et ärevushäirete korral tuleb hingata. Hingad sisse ja loed samal ajal neljani. Sa ei

hinga kopsudesse, vaid kõhtu. Siis hingad välja ja loed samal ajal neljani. Kordad seda seni,

kuni tunned, et omad oma tunnete üle täielikku kontrolli. Ma panen jalad rätsepaistesse ja

proovin hingata. Kopsudesse on kerge hingata, aga kõhtu, see vajab harjutamist. Pärast

viiendat korda lõpetan. Ma tunnen end paremini. Vahel kogen hirmsaid hetki, kui ma mõistan,

et lõpetasin hingamise sellele tähelepanu pööramata. Ma tean, et ma hingan edasi, aga tunnen,

et sellest ei piisa. Sellistel hetkedel võtan mitu tugevat sõõmu hapnikku. Hapniku pärast olen

püüdnud ka taimi pidada. Ma tunnen, nagu oleks mul kohustus hoolitseda vähemalt ühe taime

eest, kes annab mulle elutegevuseks vajalikku hapnikku. Sellepärast ongi mu laual kaktus. Ja

mulle meeldib ka selle välimus.

Märkan seina peal kella. Pimeduses on numbritest raske aru saada. Tundub, et kell on

kaksteist. Ma olen siin istunud vähemalt 45 minutit. Kui olen üksi, liigub aeg imelikul viisil.

Ta kas liigub kiiresti või aeglaselt. Kell nagu püüaks mulle oma ajaga midagi öelda. Ainuke

probleem on selles, et ma ei mõista, mida. Võib-olla mitte kunagi.

Kallutan pea ette, oma põlvedele, mille olen jällegi enda keha vastu tõmmanud. Sulen silmad

ja tunnen, kuidas juuksed vajuvad ettepoole, kõditades mu paljaid jalgu. Silme eest mööduvad

mu lemmikfilmid ja -raamatud, tsitaadid, mida olen lugenud palju kordi ja mis on mu mällu

sööbinud. Mõned paljastavad valusa tõe, mida olin unustamas. Meenutan lugusid

lapsepõlvest, kus naermine oli eluviis. Meenutan korda, kus kukkusin põlved katki, pisarad

valust jooksmas. Mäletan kõiki neid hetki, emotsioone, puudutusi ja lõhnu. Meelde tuleb

suveõhtune jalutuskäik tähtede all. Oli juba jahedamaks muutumas. Ostsime kakaod. See oli

nii täiuslik. Ma tunnen praegugi neid külmavärinaid ja soojust oma käte vahel. Me naersime

mingi tobeda nalja peale. Sel hetkel ei tundunudki kõik nii laialilagunev. Oli tunne, et tükid

saab tagasi kokku panna ja isegi kui Elu kuju on teine, ei oleks see halb.

Tõstan pea üles ja avan silmad. Küünlaleek võbeleb. Muusika on just lõppemas ja kuulen

enda hingamist. Tunnetan oma südant. Isegi vaikusel on oma hääl. Keeran end voodi poole ja

asetan sellele oma käelaba. Silun tekipinda. Nii pehme, lihtne. Lasen silmadel liikuda üle

terve toa. Märkan oma raamatuid kaugel riiulil. Seal seisab minu esimene raamat minu

lemmiktriloogia kõrval, minu õe kingitud raamatud ja minu teised lemmikud. Riiulitelt

libisevad mu silmad uksele, millel on pildid ja joonistused. Seal on suur plakat, mille Anni

minu sünnipäevaks tegi. Ma jõuan lauani, kus lebab minu kaktus inspireeriva tsitaadi kõrval.

Jõudes enda ette tagasi, hingan sisse ja välja. Hakkan püsti tõusma, muusika vaikselt taustal

kadumas.

Mõnikord on üksiolemine liiga suur koorem, aga mulle see meeldib. Kell üks öösel voodisse

minnes, kui pool maailma magab ja teine pool on ärkvel ning tähed laiuvad Türi kohal, tunnen


ma end tervikuna.


Ellika Eero

Kolmapäev, 1. oktoober 2014

Kümme raamatut, mis on mind mõjutanud

Facebookis levib (seekord) meeldiv ja tore üleskutse: jagada mõtteid raamatutest, mis on kedagi elu jooksul mõjutanud. Hoidsin jää-ämbri-keti ajal hinge kinni, et kellelegi minu nimi meelde ei tuleks ja õnneks ei tulnud ka. Aga nüüd tuli kellelegi minu nimi meelde ja mul on siiralt hea meel. Kell on öö, aga mul ei tulnud und, sest ma mõtlen muudkui raamatutele, mida teiega jagada tahaksin. Parem siis juba teki alt välja tulla ja jagada.
Kuna ma kaldun paljusõnalisusesse – kõik need head mõtted ei mahu ühte lausesse ära, eks ole –, siis võtsin nõuks kirjutada veidi pikemalt kui kümme pealkirja oma seinale. Ja muidugi – professionaalne kretiin minus mõtleb ka õpilastele (keda mu FBs ei ole) – äkki saan kedagi nakatada. Kes viitsib, see loeb ja „kes loeb, see jõuab”, nagu ütleb kirjandusminister Mart Juur.

1. Emily Brontë „Jane Eyre” oli esimene raamat, mille lugemiseks ma ohverdasin oma une. Alustasin lugemist vahetult enne magamaminemist ja lõpetasin hommikul enne kooliminekut. (Ja ma läksin kooli ega pannud tunnis iialgi pead käte peale, et siis tunnis põõnata.) Võisin olla üheksandas klassis või nii. Vaatasin hiljuti TEDist seda loengut ja meenus öö „Jane Eyre'i” seltsis. Ma olen seda raamatut korduvalt ka pärast oma esimest lugemispuhangut siit ja sealt lugenud ja alati tundnud, et ma vajun selle sisse täiesti ära. Ma tunnen nende kohtade lõhna ja kuulen tegelaste kõnekõminat ja tunnen neile kogu südamest kaasa. Ükski film ei ole saanud selle lugemiselamuse lä-he-da-le-gi. Elagu lugemine!

2. William Styron on kirjutanud meistriteose „Sophie valik”. Teadsin juba enne lugemist, et üks ilusamaid näitlejannasid Meryl Streep on Sophie rolliga võitnud kunagi Oscari, aga ma ei tahtnud filmi vaadata enne, kui olin lugenud raamatut. Heade raamatutega peaks see minu meelest alati niipidi olema. Ma ei olnud selle raamatu kohta ka midagi lugenud, nii et sisu ja tegelaste koha pealt olin tabula rasa*. Lugema asudes olin veidi pettunud: tüüpiline armukolmnurk, milles kergemeelne Sophie ei suuda valida kahe võluva mehe vahel. Lugemisel saadud õppetund: ära tee ennatlikke järeldusi. Tegelikult mitte milleski. Sophie valik ei olnud seotud meestega, see oli kattevari. Selle naise valik oli traagiline ja üle mõistuse valus. Autor on selle nii liigutavalt kirja pannud, et taustal võib kuulda lausa muusikat, näha nende inimeste silmi ja kindlasti tunda nende valu. Lugedes nägin vaevalt tähti, sest ma nutsin lörinal. Ja iga kord, kui sellele niisamagi mõtlen, tõmbab süda valust kokku. See on ühtlasi lugemishoiatus ja -meelitus – lugemine omal vastutusel.

3. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” võib paista siin nimekirjas kirjandusõpetaja klišeena, aga ma panen ta ikkagi siia kirja. Iga kord, kui mõne klassiga selle raamatu uuesti läbi loen või lehitsen, avastan midagi uut. Ja iga kord pettun, sest enamus õpilasi ei avasta suurt midagi peale selle, et raamat on kohutavalt igav, sünge ja muidugi – üle mõistuse paks. Dostojevski oli hasartmängusõltlane. Paljud oma tekstid kirjutas ta kirjastaja võlanõude peale – lihtsalt OLI VAJA ruttu midagi kirjutada. „Kuritöö ja karistus” nägi trükivalgust 12osalise järjejutuna ja sai alguse ühest tapauudisest, ja kirjutati n-ö võla katteks. Keegi küünik on öelnud, et kuritöö leiab aset esimese 70 lk juures ja ülejäänu on kõik karistus – lugejale. Kõik see äng ja lootusetus ja võimetus hakkama saada ja suurlinnas toime tulla, väljapääsu leida, vaese inimese elu ettemääratus, hammasrataste ja oma ideede-mõtete lõksu jäämine kaob kui hommikune udu ühe prostituudi käes. Lihtsalt sellepärast, et ta käsib/palub/nõuab (?) andekspalumist. Turuplatsil oma teole andestuse palumine võiks ju olla täiesti tühine ja mõttetu, aga sellest algab Raskolnikovi vabanemine. Vabanemine materialiseerub sunnitöövanglas. See raamat on täis vastuolusid ja sageli tuleb kange himu vahele segada, aga Dostojevski ei lase. Ta kirjutab nii rahulikult ja pooli valimata, et vaata (loe) ja imesta.

4. Sellest on nüüd juba veidi aega möödas, kui Lionel Shriver kirjutas raamatu „Me peame rääkima Kevinist”, mõne aasta eest üllitas Hollywood ka linateose, Tilda Swinton tegi peategelasena kiidetud rolli. Ilma raamatuta ei saa filmist minu meelest täiesti aru saada. Mis on arusaadav, sest enne võiks ikkagi lugeda. Alati.
Tänapäeva teadlased mis iganes teadusharust arutlevad üsna palju selle üle, kui palju mõjutab inimesekssaamist DNA, kasvatus, keskkond, haridus, õpetajad ja kes kõik veel. Üsna paljud kasvatusteadlased (peavool?) on minu arusaamist mööda jõudnud seisukohale, et kasvatuse osa meie olemisest ja olemusest on peaaegu olematu. Üsna olulisel kohal on keskkond ja hariduses ei ole samuti oluline mitte haridus ega diplom (noored, tähelepanu!), vaid inimesed, kellega sa lävid. Õpetajate osakaal (kui õpetaja ei muutu mentoriks või guruks) on samuti olematu.
Kahe lapse emana tunnen, et see on väga ebaõiglane (tõestatud) teooria ja kui sellele peatuma jääda, võib leida end mõttelt milleks kõik mu pingutused?, aga seda ei tohi lasta juhtuda. Aga... Kevini-raamat minu meelest toetab seda tänapäeva teadlaste arusaamist. Ja see on üsna lohutu. Ainuke asi, mis mind siiski lohutab, on teadmine, et autoril ei ole lapsi. See nagu annab mulle õigustuse – vähemalt minu peas – talle vastu vaielda. Ka selle raamatu lugemine võtta ette omal vastutusel.

5. Nagu näha, ei ole minu nimekirjas seni midagi helget. Aina süngemaks läheb. :) Kirjandus ei pea olema – ja hea kirjandus reeglina ka ei ole – meelelahutus. Pigem meele kinnitamine. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas mulle meeldib Franz Kafka või ettekujutus Franz Kafkast. Kafka on kirjanik, kellest koolis ikka aeg-ajalt juttu tuleb. Mulle tundub, et ükskõik kui sisendusjõuliselt ma temast ka rääkida ei püüa, keeravad õpilased end täiega (!) lukku ja näevad ainult minu rääkivat pead, kuulmata sõnu – seda võib juhtuda muidugi igas tunnis. Sest enne olen ma maininud midagi sellist, nagu Kafka on kannatava inimese kirjanik, tal ei ole ühtegi õnnelikku tegelast ega head lõppu ja nii edasi. Peaks lõpetama sel moel kõnelemise. Enamuse oma tekstidest kirjutas Kafka iseendale – iseendast. Valas end paberile tühjaks ja põletas siis paberi ära. Kui tavaliselt on kirjanikul maailmale midagi öelda, siis Kafka avaldas enda soovi järgi vaid kübeme, enamus läks kaminasse või Max Brodi sahtlisse. Kafka ise on kirjutanud, et „kogu minu looming on põgenemiskatse isa eest”. Ka tema teoste põhjal vändatud filmid ei ole eriti apetiitsed, nii et meelitada ei ole millegagi. Üle mõne aasta võiks ju tema „Kirja isale” läbi lugeda kõik lapsevanemad, kasvatusteadusliku käsiraamatuna või nii. Iial ei või teada, mis on sinu jaoks tavaline, aga lapse jaoks üdini traumeeriv.

6. Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” – pealkiri tekitab küsimusi, sees olev kiri annab vastuseid, või siis tekitab veel mõne küsimuse juurde – nagu hea raamat ikka. Raamatutega on ju nii, et sündmustik ununeb – uued lood ja jutud tulevad peale ja kes siis ikka jaksab kõike meeles pidada. Aga idee – see jääb. Kundera mõtiskleb selle üle, kes on mina. Kellest on jutt, kui ma ütlen „mina”? Ja kas kõik minad on üsna ühesugused või siis üldse mitte? Teine idee selles raamatus puudutab valikuid – langetades ühe, ei saa me iial teada, mis oleks juhtunud, kui oleksin valinud teise tee. Tagasiminek ja teisele teele astumine ei võrdu esialgse valikuolukorraga. Sellepärast et kõik on muutunud, kuna mina on muutunud. Esimesel teel astudes, tagasi tulles, uuesti valides. Suuri otsuseid tehes tuleb see mõte mulle ikka ja jälle meelde.

7. Maurice Maeterlicki näidend „Sinilind” on väga õhuke lugemine, täis sümboleid ja metafoore. Mind on aidanud see raamat õppima hindama seda, mis mul on, pole vaja mitte nuriseda, viriseda, iriseda, hädaldada. Ma teen kõiki neid tegevusi liigagi tihti, aga aeg-ajalt tulevad meelde Tyltyl ja Mytyl, kes olid nii abivalmid oma naabri lapse suhtes, et läksid tundmatule rännule. Mõnikord ma kirjutan raamatutest lauseid välja, „Sinilinnu” puhul ei teadnud, kus pidama jääda. „Su kodu on Rõõmusid otsast otsani nii täis, et uksed ja aknad võivad iga hetk eest lennata...“ „Kõik emad on rikkad, kui nad oma lapsi armastavad.“ „Taevas on igal pool, kus me kallistame.“ „Tundub, et Sinilindu polegi olemas või et ta läheb kohe teist värvi, kui ta puuri pannakse.“ „Et te otsite Sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda oma teel leiate.“ Pole ju mingit kahtlust, et see on üks väärt teos!

8. Karl Ristikivi „Hingede öö” vapustas mind sügavalt, kui seda esimest korda lugesin. Ristikivi uurib samuti oma mina, nagu eelpool mainitud Kundera – tegelikult nagu iga autor. Teades teose tausta – Ristikivi kui pagulane, lõputu igatsus kodumaa järele, soov, et seda merd ees ei oleks, tunne, et ta on võõras võõral maal ja kodumaa reetnud. Ja siis kõik tema hingesopid, milles ta kolab. Uusaastaööd peetakse ikka tagasivaatamise ja ülevaatuse ajaks, Ristikivi ei pühi siit ja sealt tolmu, ta võtab ette suurejoonelise ja täieliku suurpuhastuse. Ükski nurk ei jää valgustamata ja puutumata. Äkki oleks see hea lugemine tänapäeva pagulastele, neile, kes lähevad omal soovil  kas see teos tekitaks resonantsi? 
Eriti puudutav on romaani teine osa, kus ta inimese pahed ükshaaval kohtupinki kutsub ja ise nende jutu tunnistajaks on. Muidugi on suureks abiks, kui enne on loetud veidi piiblit. See, missuguse elegantsi ja sügavusega on kirja pandud „Hingede öö” teine osa, kutsub ikka ja jälle lugema ja seejärel – suurpuhastust tegema. Minu meelest sobib see ka iseseisvaks lugemiseks, kellele tervikteos üle mõistuse paks (või segane) näib. 

9. Hans Christian Anderseni „Inetu pardipoeg” on vast tuntumaid muinaslugusid. Ma arvan, et iga inimene suudab end sellega samastada ja kui sa suudad samastuda, siis ongi raamat sinu jaoks hea. Lugesin viimasest Õpetajate Lehest – või oli see kuskilt mujalt, aga see polegi oluline, oluline on idee – mõtet, et hea õpetaja on see, kes suudab näha. Mida siis? Pardipojas luike. See on väga raske. Sest ta ju ei pinguta, ta ei õpi, on laisk ja loll. Aga kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast? Õpetaja suudab tunnis mõelda väga palju mõtteid – samal ajal kui ma räägin Kafkast, võib mulle pähe tulla mõte, et mis siis et ta ei ole praegu kuuldel, aga kindlasti saab temast väga hea isa. Või torulukksepp, või kes iganes. Temast saab midagi ilusat. Muidugi mitte niisama paigal istudes. Pardipoeg pidi ikka ka pingutama ja tegutsema, enne kui leidis üles oma(d). Ja minust saab ka midagi toredat. Iga päev arenen ja kasvan. Aga kas pole huvitav, et keegi ei samasta end pardiperega. Mida tundis see pardiema, kui tema armas poeg ära lendas?

10. Andsin suvelugemiseks õpilastele valida ükskõik mis teose Varraku „Moodsa aja” sarjast. Ise lugesin üsna juhusliku valiku alusel samuti. Viimase aja mõjutaja ongi sellest sarjast: Andreï Makine „Tundmatu mehe elu”, mis paneb mõtlema, kui tühine on kõik see tilu-lilu, mille nimel me ennastunustavalt rabeleme, mina kaasa arvatud. Mind häirivad ja väsitavad (sest ei suuda nõuetele vastata) väga sõnumid sellest, et me peame saama parimaks – ükskõik milles. Paari nädala eest kirjutas Keit Pentus-Rosimannus Eesti Ekspressis, et me peame saama parimaks, nädal hiljem kirjutas Siim Kallas samas samal teemal – saada parimaks. Üle-eelmisel nädalal reastati koolid riigieksamitulemuse järgi ja otsiti parimaid matermaatikas, inglise keeles ja eesti keeles. PISA-test on nii oluline, et selle tulemuste avalikustamise ajaks unustatakse kõik teised teemad. (Kas teile meenub Tšehhovi „Rõõm”?) Me ei pea iseenda elus olema kõikseaeg parimad, nii tore on lihtsalt toimida ja elada. Vot, Makine kirjutab, et meie eesmärgipärasus ja sihikindlus ja rutakas elustiil ja veel kõik, mis siia nimekirja saab lisada, variseb klirinal kokku, kui meil ei ole kedagi armastada ja kui me ei saa süüa. Mulle näib, et esimene on tema meelest olulisem.

Selline sai minu nimekiri Anno 2014. Ma loodan, et see muutub ajapikku. Esitan siinkohal kutse kõigile oma õpilastele panna kirja kas või kolm (kümme võib muidugi ka) sind puudutanud raamatut. Saada oma ülevaade blogis avaldamiseks aadressil abeekmann@gmail.com. Üleskutse kehtib ka õpetajatele ja lapsevanematele.  

* puhas leht (ld k)

PS. Väga oluline raamat on minu jaoks ka piibel. Põhjus, miks seda siin nimekirjas ei ole, on selles, et minu meelest on ta kõigi nende ülene ja seega mitte tavaline teos.

Averonika Beekmann