Facebookis levib
(seekord) meeldiv ja tore üleskutse: jagada mõtteid raamatutest,
mis on kedagi elu jooksul mõjutanud. Hoidsin jää-ämbri-keti ajal
hinge kinni, et kellelegi minu nimi meelde ei tuleks ja õnneks ei
tulnud ka. Aga nüüd tuli kellelegi minu nimi meelde ja mul on
siiralt hea meel. Kell on öö, aga mul ei tulnud und, sest ma mõtlen
muudkui raamatutele, mida teiega jagada tahaksin. Parem siis juba
teki alt välja tulla ja jagada.
Kuna ma kaldun
paljusõnalisusesse – kõik need head mõtted ei mahu ühte
lausesse ära, eks ole –, siis võtsin nõuks kirjutada veidi
pikemalt kui kümme pealkirja oma seinale. Ja muidugi –
professionaalne kretiin minus mõtleb ka õpilastele (keda mu FBs ei
ole) – äkki saan kedagi nakatada. Kes viitsib, see loeb ja „kes
loeb, see jõuab”, nagu ütleb kirjandusminister Mart Juur.
1. Emily Brontë
„Jane Eyre” oli esimene raamat, mille lugemiseks ma
ohverdasin oma une. Alustasin lugemist vahetult enne magamaminemist
ja lõpetasin hommikul enne kooliminekut. (Ja ma läksin kooli ega
pannud tunnis iialgi pead käte peale, et siis tunnis põõnata.)
Võisin olla üheksandas klassis või nii. Vaatasin hiljuti TEDist
seda
loengut ja meenus öö „Jane Eyre'i” seltsis. Ma olen seda
raamatut korduvalt ka pärast oma esimest lugemispuhangut siit ja
sealt lugenud ja alati tundnud, et ma vajun selle sisse täiesti ära.
Ma tunnen nende kohtade lõhna ja kuulen tegelaste kõnekõminat ja
tunnen neile kogu südamest kaasa. Ükski film ei ole saanud selle
lugemiselamuse lä-he-da-le-gi. Elagu lugemine!
2. William Styron
on kirjutanud meistriteose „Sophie valik”. Teadsin juba enne
lugemist, et üks ilusamaid näitlejannasid Meryl Streep on Sophie
rolliga võitnud kunagi Oscari, aga ma ei tahtnud filmi vaadata enne,
kui olin lugenud raamatut. Heade raamatutega peaks see minu meelest
alati niipidi olema. Ma ei olnud selle raamatu kohta ka midagi
lugenud, nii et sisu ja tegelaste koha pealt olin tabula rasa*.
Lugema asudes olin veidi pettunud: tüüpiline armukolmnurk, milles
kergemeelne Sophie ei suuda valida kahe võluva mehe vahel. Lugemisel
saadud õppetund: ära tee ennatlikke järeldusi. Tegelikult mitte
milleski. Sophie valik ei olnud seotud meestega, see oli kattevari.
Selle naise valik oli traagiline ja üle mõistuse valus. Autor on
selle nii liigutavalt kirja pannud, et taustal võib kuulda lausa
muusikat, näha nende inimeste silmi ja kindlasti tunda nende valu.
Lugedes nägin vaevalt tähti, sest ma nutsin lörinal. Ja iga kord,
kui sellele niisamagi mõtlen, tõmbab süda valust kokku. See on
ühtlasi lugemishoiatus ja -meelitus – lugemine omal vastutusel.
3. Fjodor
Dostojevski „Kuritöö ja karistus” võib paista siin
nimekirjas kirjandusõpetaja klišeena, aga ma panen ta ikkagi siia
kirja. Iga kord, kui mõne klassiga selle raamatu uuesti läbi loen
või lehitsen, avastan midagi uut. Ja iga kord pettun, sest enamus
õpilasi ei avasta suurt midagi peale selle, et raamat on kohutavalt
igav, sünge ja muidugi – üle mõistuse paks. Dostojevski oli
hasartmängusõltlane. Paljud oma tekstid kirjutas ta kirjastaja
võlanõude peale – lihtsalt OLI VAJA ruttu midagi kirjutada.
„Kuritöö ja karistus” nägi trükivalgust 12osalise järjejutuna
ja sai alguse ühest tapauudisest, ja kirjutati n-ö võla katteks.
Keegi küünik on öelnud, et kuritöö leiab aset esimese 70 lk
juures ja ülejäänu on kõik karistus – lugejale. Kõik see äng
ja lootusetus ja võimetus hakkama saada ja suurlinnas toime tulla,
väljapääsu leida, vaese inimese elu ettemääratus, hammasrataste
ja oma ideede-mõtete lõksu jäämine kaob kui hommikune udu ühe
prostituudi käes. Lihtsalt sellepärast, et ta käsib/palub/nõuab
(?) andekspalumist. Turuplatsil oma teole andestuse palumine võiks
ju olla täiesti tühine ja mõttetu, aga sellest algab Raskolnikovi
vabanemine. Vabanemine materialiseerub sunnitöövanglas. See raamat
on täis vastuolusid ja sageli tuleb kange himu vahele segada, aga
Dostojevski ei lase. Ta kirjutab nii rahulikult ja pooli valimata, et
vaata (loe) ja imesta.
4. Sellest on
nüüd juba veidi aega möödas, kui Lionel Shriver kirjutas
raamatu „Me peame rääkima Kevinist”, mõne aasta eest
üllitas Hollywood ka linateose, Tilda Swinton tegi peategelasena
kiidetud rolli. Ilma raamatuta ei saa filmist minu meelest täiesti
aru saada. Mis on arusaadav, sest enne võiks ikkagi lugeda. Alati.
Tänapäeva
teadlased mis iganes teadusharust arutlevad üsna palju selle üle,
kui palju mõjutab inimesekssaamist DNA, kasvatus, keskkond, haridus,
õpetajad ja kes kõik veel. Üsna paljud kasvatusteadlased
(peavool?) on minu arusaamist mööda jõudnud seisukohale, et
kasvatuse osa meie olemisest ja olemusest on peaaegu olematu. Üsna
olulisel kohal on keskkond ja hariduses ei ole samuti oluline mitte
haridus ega diplom (noored, tähelepanu!), vaid inimesed, kellega sa
lävid. Õpetajate osakaal (kui õpetaja ei muutu mentoriks või
guruks) on samuti olematu.
Kahe lapse emana
tunnen, et see on väga ebaõiglane (tõestatud) teooria ja kui
sellele peatuma jääda, võib leida end mõttelt milleks kõik mu
pingutused?, aga seda ei tohi lasta juhtuda. Aga... Kevini-raamat
minu meelest toetab seda tänapäeva teadlaste arusaamist. Ja see on
üsna lohutu. Ainuke asi, mis mind siiski lohutab, on teadmine, et
autoril ei ole lapsi. See nagu annab mulle õigustuse – vähemalt
minu peas – talle vastu vaielda. Ka selle raamatu lugemine võtta
ette omal vastutusel.
5. Nagu näha,
ei ole minu nimekirjas seni midagi helget. Aina süngemaks läheb. :)
Kirjandus ei pea olema – ja hea kirjandus reeglina ka ei ole –
meelelahutus. Pigem meele kinnitamine. Ma ei ole veel selgusele
jõudnud, kas mulle meeldib Franz Kafka või ettekujutus Franz
Kafkast. Kafka on kirjanik, kellest koolis ikka aeg-ajalt juttu
tuleb. Mulle tundub, et ükskõik kui sisendusjõuliselt ma temast ka
rääkida ei püüa, keeravad õpilased end täiega (!) lukku ja
näevad ainult minu rääkivat pead, kuulmata sõnu – seda võib
juhtuda muidugi igas tunnis. Sest enne olen ma maininud midagi
sellist, nagu Kafka on kannatava inimese kirjanik, tal ei ole ühtegi
õnnelikku tegelast ega head lõppu ja nii edasi. Peaks lõpetama sel
moel kõnelemise. Enamuse oma tekstidest kirjutas Kafka iseendale –
iseendast. Valas end paberile tühjaks ja põletas siis paberi ära.
Kui tavaliselt on kirjanikul maailmale midagi öelda, siis Kafka
avaldas enda soovi järgi vaid kübeme, enamus läks kaminasse või
Max Brodi sahtlisse. Kafka ise on kirjutanud, et „kogu minu looming
on põgenemiskatse isa eest”. Ka tema teoste põhjal vändatud
filmid ei ole eriti apetiitsed, nii et meelitada ei ole millegagi.
Üle mõne aasta võiks ju tema „Kirja isale” läbi lugeda
kõik lapsevanemad, kasvatusteadusliku käsiraamatuna või nii. Iial
ei või teada, mis on sinu jaoks tavaline, aga lapse jaoks üdini
traumeeriv.
6. Milan Kundera
„Olemise talumatu kergus” – pealkiri tekitab küsimusi,
sees olev kiri annab vastuseid, või siis tekitab veel mõne küsimuse
juurde – nagu hea raamat ikka. Raamatutega on ju nii, et
sündmustik ununeb – uued lood ja jutud tulevad peale ja kes siis
ikka jaksab kõike meeles pidada. Aga idee – see jääb. Kundera
mõtiskleb selle üle, kes on mina. Kellest on jutt, kui ma ütlen
„mina”? Ja kas kõik minad on üsna ühesugused või siis üldse
mitte? Teine idee selles raamatus puudutab valikuid – langetades
ühe, ei saa me iial teada, mis oleks juhtunud, kui oleksin valinud
teise tee. Tagasiminek ja teisele teele astumine ei võrdu esialgse
valikuolukorraga. Sellepärast et kõik on muutunud, kuna mina on
muutunud. Esimesel teel astudes, tagasi tulles, uuesti valides. Suuri
otsuseid tehes tuleb see mõte mulle ikka ja jälle meelde.
7. Maurice
Maeterlicki näidend „Sinilind” on väga õhuke lugemine,
täis sümboleid ja metafoore. Mind on aidanud see raamat õppima
hindama seda, mis mul on, pole vaja mitte nuriseda, viriseda, iriseda,
hädaldada. Ma teen kõiki neid tegevusi liigagi tihti, aga aeg-ajalt
tulevad meelde Tyltyl ja Mytyl, kes olid nii abivalmid oma naabri
lapse suhtes, et läksid tundmatule rännule. Mõnikord ma kirjutan
raamatutest lauseid välja, „Sinilinnu” puhul ei teadnud, kus
pidama jääda. „Su kodu on Rõõmusid otsast otsani nii täis, et
uksed ja aknad võivad iga hetk eest lennata...“ „Kõik emad on
rikkad, kui nad oma lapsi armastavad.“ „Taevas on igal pool, kus
me kallistame.“ „Tundub, et Sinilindu polegi olemas või et ta
läheb kohe teist värvi, kui ta puuri pannakse.“ „Et te otsite
Sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle
linde, keda oma teel leiate.“ Pole ju mingit kahtlust, et see on
üks väärt teos!
8. Karl Ristikivi
„Hingede öö” vapustas mind sügavalt, kui seda esimest
korda lugesin. Ristikivi uurib samuti oma mina, nagu eelpool mainitud
Kundera – tegelikult nagu iga autor. Teades teose tausta –
Ristikivi kui pagulane, lõputu igatsus kodumaa järele, soov, et
seda merd ees ei oleks, tunne, et ta on võõras võõral maal ja
kodumaa reetnud. Ja siis kõik tema hingesopid, milles ta kolab.
Uusaastaööd peetakse ikka tagasivaatamise ja ülevaatuse ajaks,
Ristikivi ei pühi siit ja sealt tolmu, ta võtab ette suurejoonelise
ja täieliku suurpuhastuse. Ükski nurk ei jää valgustamata ja
puutumata. Äkki oleks see hea lugemine tänapäeva pagulastele, neile, kes lähevad omal soovil – kas see teos tekitaks resonantsi?
Eriti puudutav on romaani teine osa, kus ta inimese pahed
ükshaaval kohtupinki kutsub ja ise nende jutu tunnistajaks on.
Muidugi on suureks abiks, kui enne on loetud veidi piiblit. See,
missuguse elegantsi ja sügavusega on kirja pandud „Hingede öö”
teine osa, kutsub ikka ja jälle lugema ja seejärel –
suurpuhastust tegema. Minu meelest sobib see ka iseseisvaks
lugemiseks, kellele tervikteos üle mõistuse paks (või segane)
näib.
9. Hans Christian
Anderseni „Inetu pardipoeg” on vast tuntumaid muinaslugusid.
Ma arvan, et iga inimene suudab end sellega samastada ja kui sa
suudad samastuda, siis ongi raamat sinu jaoks hea. Lugesin viimasest
Õpetajate Lehest – või oli see kuskilt mujalt, aga see polegi
oluline, oluline on idee – mõtet, et hea õpetaja on see, kes
suudab näha. Mida siis? Pardipojas luike. See on väga raske. Sest
ta ju ei pinguta, ta ei õpi, on laisk ja loll. Aga kümne aasta
pärast, kahekümne aasta pärast? Õpetaja suudab tunnis mõelda
väga palju mõtteid – samal ajal kui ma räägin Kafkast, võib
mulle pähe tulla mõte, et mis siis et ta ei ole praegu kuuldel, aga
kindlasti saab temast väga hea isa. Või torulukksepp, või kes
iganes. Temast saab midagi ilusat. Muidugi mitte niisama paigal
istudes. Pardipoeg pidi ikka ka pingutama ja tegutsema, enne kui
leidis üles oma(d). Ja minust saab ka midagi toredat. Iga päev
arenen ja kasvan. Aga kas pole huvitav, et keegi ei samasta end
pardiperega. Mida tundis see pardiema, kui tema armas poeg ära
lendas?
10. Andsin
suvelugemiseks õpilastele valida ükskõik mis teose Varraku „Moodsa
aja” sarjast. Ise lugesin üsna juhusliku valiku alusel samuti.
Viimase aja mõjutaja ongi sellest sarjast: Andreï Makine
„Tundmatu mehe elu”, mis paneb mõtlema, kui tühine on kõik
see tilu-lilu, mille nimel me ennastunustavalt rabeleme, mina kaasa
arvatud. Mind häirivad ja väsitavad (sest ei suuda nõuetele
vastata) väga sõnumid sellest, et me peame saama parimaks –
ükskõik milles. Paari nädala eest kirjutas Keit Pentus-Rosimannus
Eesti Ekspressis, et me peame saama parimaks, nädal hiljem kirjutas
Siim Kallas samas samal teemal – saada parimaks. Üle-eelmisel
nädalal reastati koolid riigieksamitulemuse järgi ja otsiti
parimaid matermaatikas, inglise keeles ja eesti keeles. PISA-test on
nii oluline, et selle tulemuste avalikustamise ajaks unustatakse kõik
teised teemad. (Kas teile meenub Tšehhovi „Rõõm”?)
Me ei pea iseenda elus olema kõikseaeg parimad, nii tore on lihtsalt
toimida ja elada. Vot, Makine kirjutab, et meie eesmärgipärasus ja
sihikindlus ja rutakas elustiil ja veel kõik, mis siia nimekirja
saab lisada, variseb klirinal kokku, kui meil ei ole kedagi armastada
ja kui me ei saa süüa. Mulle näib, et esimene on tema meelest
olulisem.
Selline sai minu
nimekiri Anno 2014. Ma loodan, et see muutub ajapikku. Esitan
siinkohal kutse kõigile oma õpilastele panna kirja kas või kolm
(kümme võib muidugi ka) sind puudutanud raamatut. Saada oma
ülevaade blogis avaldamiseks aadressil abeekmann@gmail.com.
Üleskutse kehtib ka õpetajatele ja lapsevanematele.
* puhas leht (ld k)
PS. Väga oluline raamat on minu jaoks ka piibel. Põhjus, miks seda siin nimekirjas ei ole, on selles, et minu meelest on ta kõigi nende ülene ja seega mitte tavaline teos.
Averonika Beekmann