reede, 2. november 2018

Tänavuse Tiina Tammani arvamuslugude konkursi võidutöö


Tiina Tammani arvamuslugude konkurss 2018 on ajalooks saanud.
Tänavused teemad:
1. Miks nii ja mitte teisiti?
2. Tahan iseennast tundma õppida
3. Kuidas ma aitaksin hädasolijat
 4. Sina ütled üht, tema ütleb teist kummal on õigus?
5. Mida on mulle andnud meediatunnid koolis?

Žürii valis kuus autorit, kelle kirjatööd jäid silma oma isikupära, mõtteselguse ja ladusa eneseväljenduse poolest: Kai-Melli Kapten ja Tanel Taube (mõlemad 10.b), Daily Raudsepp ja Nele Mangman (mõlemad 12.a), Marleen Anderson (11.b) ja Deisy Nursi (10.a). Kooli žürii valis nende kuue seast tänavuse laureaadi, kelleks on Deisy Nursi. Teie ees on võidutöö 2018 – head lugemist!

 Tahan iseennast tundma õppida 


„Lähed ikka gümnaasiumisse ka? Aga ülikooli?“ – ühe käe sõrmedel on raske kokku lugeda kordi, mil neile kahele küsimusele vastama olin sunnitud. Siiani olen, aga ainult viimasele. Minu edasise haridustee kohta ei uuritud varakevadel, mil üldjuhul algavad sisseastumiskatsed kesk -ja kutsekoolidesse, vaid juba põhikooli eelviimases klassis. Teadsin juba siis, et lähen gümnaasiumisse, et tulevikus kõrgkooli astuda, õpetajakutset ju teisiti ei omanda.

Käisin kokku kolme erineva gümnaasiumi katsetel ning vestlustel – Paide ja Viljandi Gümnaasiumis ning Türi Ühisgümnaasiumis. Minu õnneks ja õnnetuseks pääsesin kõiki kolme kooli sisse. Õnneks, sest nüüd, lõpuks ometi, nägin oma töö ja vaeva tulemusi, mis kajastusid kaugemal, kui vaid kontrolltööde hinnetes. Ja see on nii hea tunne! Lisaks jättis rohkematesse koolidesse sisse saamine valikuvabaduse. Õnneks. Ja samal ajal õnnetuseks, sest nüüd pidin tegema valiku. Ma pole nende tegemises kunagi küllalt hea olnud.

Kevadeks olid minu dokumendid kahes gümnaasiumis – Viljandis ja Türil ning ikka veel polnud mul halli aimugi, kumb neist õigem on. Ikka veel ei saanud ma öelda, et tegin õige valiku. Ikka veel ei kogenud ma kindlustunnet. Oli aeg vaadata enda sisse ja küsida, kes ma siis ikka õigupoolest olen ning mida ma tahan.

Usun, et ennast saab kõige paremini tundma õppida olukordades, mis asuvad väljaspool mugavustsooni ja rutiini. Uued situatsioonid vajavad harjumist, need võivad olla tihti ebamugavad ning hirmutavad, aga ometi nii õpitaksegi. Mitte kunagi poleks ma avanud ust raamatute müstilisse, salapärasesse ja samaaegselt nii reaalsesse maailma, kui oleksin kuulanud teiste endavanuste arvamust sellest, et raamatud on tegelikult igavad. Ei ole!

Mitte kunagi poleks ma teada saanud, et tulevikus ei ole minu koht klienditeeninduses, kui ma poleks suvel kohvikus töötanud. Õppimine ei ole vaid see, kui avastame enda jaoks tegevusi, mis meil hästi välja tulevad või mille tegemisest rõõmu tunneme. Vastupidi – enda tundma õppimise suur osa ongi see, kui leiame üles need tegevused, mida tehes ei näe sära meie silmades. Edaspidi saab neist siis ju hoiduda.

Rudolf Rimmeli luuleread ütlevad: “Ja kõikidest teedest raskeim, on tee läbi iseenda.” Kui väiksem olin, siis ütles ema alati, millal on õige aeg magama minna või millise ilmaga peaks mütsi pähe panema, õpetaja ütles alati, mitmendalt realt vihikus kirjutamist alustada. Alati öeldi ette, mida või kuidas tegema peab.

Enese tundma õppimine on raske, aga nii on vist igasuguste uute teadmiste omandamisega. Võime lahendada erinevaid isiksuseteste, uurida, kas oleme introvertsed või ekstravertsed, aga lõppeks annavad testid vaid aimu, kus kohas me skaalal paikneme. Võib-olla see muudabki enesega sõbraks saamise nii raskeks – mitte keegi ei saa seda meie eest ära teha. Iseenda avastamine toimub ikka läbi iseenda. Võib-olla just sellepärast olingi kevadel kooli valikuga nii suures hädas, sest ei osanud ise otsustada, nüüd ei öelnud keegi ette ega andnud instruksioone.

Iseenda täielik tundmine on ilmselt võimatu. Ja igav ka. Üksluine oleks igal hommikul ärgata teadmisega, et õhtuks olen täpselt see sama inimene. Hoopis meeliköitvam on õhtul tekki peale tõmmates endamisi juurelda, mida ma täna enda kohta avastasin.

Mainisin ülal kindlustunnet ja teadmist, et olen õige valiku teinud. Teate mis? Ma pole seda tunnet veel tegelikult uues koolis kogeda saanud. Aga ma ei muretse, sest küll ta tuleb. Analüüsimisse ja tõe otsimisse uppudes tekivadki ülemäärased kahtlused ning hirmud. Täiesti asjatult.

Ma ei taha vastata küsimusele, kas ikka ülikooli ka lähen, kui vastuseks oodatakse vaid jaatust. Ma ei taha mahtuda neisse raamidesse, mida ühiskond nii agaralt noorte inimeste ümber vormib: kõrgharidus, tasuv töökoht, pere, stabiilne elu. Tahan reisida, kogeda, avastada, jagada, märgata, unistada ja õnnelik olla. Tahan maailma mõista. Tahan iseennast tundma õppida.


Deisy Nursi, 10.a klass

neljapäev, 27. september 2018

Veel veidi ilukirjandust


Jälle on põhjust läbi astuda!

Kell ja haamer

Rein Raud



Romaani tegevusliinid kirjeldavad inimsaatuste põimumist Undivere mõisas eri ajastutel - XIX saj algupoolel, kui seal elas maailmarändur Otto von Dodecker, 1950, kui seal oli lastekodu, 1979, kui kolhoosi kontorina toiminud mõis restaureeriti, ning 2016, kui seal oli alustamas tööd Dodeckeri kunstikogusid eksponeeriv muuseum. Tasapisi ilmneb, et seal on läbi aegade toimunud midagi kahtlast ja kuidagi on see seotud iidse mänguga, mida majas on aastasadu mängitud.
2017, 420 lk.


Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse

Nikolai Baturin



Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jätkub ka sajandeid hiljem, kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna, kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.
2016, 136 lk.


Sinine mägi

Eva Koff



Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust. Stiilitäpselt kirja pandud “Sinine mägi” suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni. "Eva Koffi „Sinine mägi“ pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. 
2017, 440 lk.


Rohkem infot Apollost

Ootame!

neljapäev, 20. september 2018

Uued raamatud meie kogus

Saime eile taas kogule täiendust.

Romeo ja Julia

Andrus Kivirähk

Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest küti kuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und.
2003, 60 lk.


Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähki värske jutukogu toob lugejani 12 novelli ja monoloogi. Kaasa saab elada kolme paksu, pimeda hobuse, üksiku põie, "Loomingu" peatoimetajate, metsavendade, tulnukate heaks töötavate koduperenaiste ja veel paljude teiste olevuste imeväärsele ja õpetlikule saatusele.
2018, 232 lk.


Köster

Andrus Kivirähk

Raamatusse on koondatud näidendid Kevadine Luts, Köster, Vaimude tund Koidula tänavas, Kaarnakivi perenaine, Alias, Isamaa pääsukesed.
2018, 358 lk.


Minu erootika saladus

Armin Kõomägi

Naised on igal pool. Mitte miski ei aita. Isegi pealtnäha nii igav ja turvaline formaat nagu uudistesaade. 
Kui naine neid loeb, siis ma kujutan teda endale ette voodis minu all, minu ees käpukil, minu süles, valgustamas selle sama malbe ja neutraalse häälega mind kogu maailma olulisematest sündmustest. Minus lahvatab pöörane soov lasta käiku kogu oma erootiliste oskuste arsenal, et tuua sellesse tämbrisse midagi, mis kombekad vaatajad minestama sunnib. Ma tahan, et ta kiljuks järjekordse maakooli sulgemisest, et ta huilgaks iga pommirünnaku peale, et ta kraabiks mu selga verised vaod vaid seetõttu, et järgmisel päeval on oodata poolpilves ilma ja väheseid sademeid. 
Romaanivõistluse võitja Armin Kõomägi värskes jutukogus on 16 novelli.

Novellikogu sisaldab 2018 Tuglase novelliauhinna võidulugu „Goglomov“.
2017, 240 lk.

Ilus Elviira

Mudlum
Kui ma 2014 aasta kevadel "Ilusa Elviira" esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud. Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: "20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige" või "15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa". Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis. 
Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud - "Ilus Melusiina". Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.
2015, 230 lk.

June l Julien

Madli Lippur
Üle aastate kohtuvad õde ja vend. Kaks üksildast hinge tõmbuvad ja põimuvad ... Ühtäkki saab selgeks, et hinge ja füüsist ei saa lahus hoida. Keelatud armastus teeb haiget, aga kumb on valusam: elada armastuseta või armastada valet inimest? 
Madli Lippuri (s 1984) debüütromaan puhastest tunnetest võitis Tänapäevas 2016. aasta romaanivõistlusel esikoha.
2016, 328 lk.

Kompass

Jan Kaus
Jan Kaus (1971) on kirjanik, esseist ja tõlkija, kes on avaldanud kolm miniatuurikogu ja viis romaani. „Kompass“ on autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade, jutustada lugu proosaluules. Tegu on inimliku lihtsa looga, hinge topograafiaga, mis püüab kirjeldada kaasaegse inimese suhteid teiste inimestega ning tema ümber avanevate nähtavate ja nähtamatute maastikega.
Rein Raud soovitab: “Kaus on vaieldamatult tänapäeva eesti proosa üks olulisemaid nimesid. Kummalisel viisil on ta paralleelselt läinud järjest paremaks kahes teineteisest selgelt eristuvas kirjandusvormis – miniatuuris ja eepilise haardega romaanis. Mõned tema lugejad eelistavadki üht, aga mitte tingimata teist. Tema hetke- ja kohatajulised laastukogud erinevad üsna oluliselt suurematest romaanidest, millest “Ma olen elus” – mu meelest ta seni tugevaim – on loonud lausa Faulkneri Yoknapatawphaga kõrvutatava pooleldi müütilise maailma. “Kompassis” saavad need kaks loomelaadi kokku. Ei põrku, vaid ühinevad, üllatavalt ja rõõmustavalt.”
2017, 111 lk.

Ma naeran magades

Berit Kaschan
Berit Kaschani kauaoodatud esimene luuleraamat. Autor on olnud 2015. aastal PEN International New Voices Awardi nominent.
Kui jäiga selgrooga talv
tantsib viimseid takte oma halenaljakast fokstrotist ja kõhklevate südametega inimesed poolpimedates köökides
pasjanssi laovad aimates, et elu lööb kõik kaardid segamini niikuinii.
Sellel kuul
astusidki viimast korda läbi,
et mind julgustada
lõpuks ometi
kedagi järgmist
luuni ära armastama.
2016, 40 lk.

Liivini lahti

Mart Kangur
Vana hea sõnahulguse Mart Kanguri luule lemmikvõtteks on sõnasabast kinni haaramine. Sõnal sabast kinni saades võib sealt välja pigistada, tõmmata või meelitada igasugu asju: kolinat ja klõbinat, iseseisvust ja ikeat, plaane ja sosinaid, lahtist moosipurki ja tahedaks tõmmanud teid, sülesid ja südameid, tuppa toodud pori ja rikkust, kuldmünte ja koerakarvu, nooruse jõudu ja vanaduse tarkust. Vahel kisub ajakajaliseks ning ajakajad joonduvad ajalooks, isegi feissbuki kuumad kartulid raamatukaante vahel!
Luuletaja on pälvinud Betti Alveri debüüdiauhinna (2005), Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna (2010 ja 2016), Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „tahaks eesti / liivini lahti võtta“ eest (2016).
* * *
saatuse sõrm
saatuse varvas
saatuse kukal
saatuse ranne
mu saatus on nõtke
ja lõhnab hästi
jaatuse hääl
tõuseb talle vastu
2017, 96 lk.

Rohkem loe Rahva Raamatust
Head lugemist !

kolmapäev, 5. september 2018

Värskete gümnasistide tagasiside tagurpidi tänuõhtule

Türi ühisgümnaasiumi pere alustas kooli kaheksandat õppeaastat teistmoodi koolipäevaga: kutsusime külla kunagised tänuõhtute laureaadid ja nominendid ja kooli sõbrad, et nad tooksid tänastele gümnasistidele külakosti oma erialalt ülikoolis või hobist või töökohast. Iga gümnasist sai valida üheksa töötoa seast kolm, milles osaleda. Päev kandis koondpealkirja "Tagurpidi tänuõhtu". Just alanud õppeaasta tänuõhtu kuupäev on veel lahtine, kindlasti võib öelda vaid seda, et see toimub sirelite õitsemise aegu.
Valikus olid stiliseeritud portree joonistamine (Anu Palloson), avalik esinemine kui ellujäämiskursus (Pille-Riin Kaaver), meeskonna ja grupi koos töötamise viisid (Airike Jõesaar), taktikaline otsustusmäng ja enesenalüüs Gibbsi mudeli varal (Sander Poak), hooldamisvõimalused innovatsioonivõimaluste kaudu (Kaia Iva), hügieen, tervishoid (Maire Raidvere), füüsiline aktiivsus (Martin Kaschan ja Riin Kruus), geopeitus (Karoliina Kurvits ja Ellika Eero), meie käitumise evolutsioonilistest põhjustest ja tudengielu võimalustest Tartus (Selena Jõesuu). Lisaks neile tegid töötuba meie vahetusõpilased: eelmise õppeaasta Ameerika Ühendriikides õppinud Marleen Anderson ja selleks õppeaastaks meie juurde tulnud Skyler (USA) ja Charlott (Saksamaa).


Siin on meie kooli 10. klasside õpilaste tagasiside 3. septembri koolipäevale. 



¤ Avaliku esinemise töötuba oli väga julgustav.
¤ Mängisime uusi ja vahvaid mänge.
¤ Sõbralikud inimesed käisid rääkimas.
¤ Saime kaasa teha.
¤ Mulle meeldis väga kunsti töötuba.
¤ Õpilaste arvamus, mida nad avaldasid aulas, seda oli tore kuulata. ¤ Piisavalt aega süveneda.
¤ Sai kooliperega tuttavaks.
¤ Lõbusad ja huvitavad töötoad.
¤ Sain midagi uut teada.
¤ Sain näha inimesi, kes on siin koolis õppinud.
¤ Lühike päev.
¤ Ei eksinud esimesel päeval ära.
¤ Õpetajad rääkisid huvitavalt.
¤ Soe vastuvõtt.
¤ Töötubade andjad olid väga rõõmsad.
¤ Sander Poak oli parim.
¤ Huvitav oli näha, kui puhtad või mustad mu käed tegelikult on.
¤ Noored ja tuttavad inimesed, keda oli hea kuulata.
¤ Algus ja lõpetamine aulas.
¤ Päev ei tekitanud igavusmomenti.
¤ Ma arvan, et mulle meeldis kõik.
¤ Töötubade eriilmelisus.
¤ Ei olnud liiga veniv ega liiga rutakas.
¤ Lõpus olev töötubade esitlus.
¤ Mõnusad pausid töötubade vahepeal.
¤ See oli huvitav, et töötubade juhid olid selle kooli vilistlased.
¤ Kõige rohkem meeldis geopeitus, sest tegevus toimus õues ja iseseisvalt. Sarnane orienteerumisega.
¤ Hea, et aktiivne päev oli.
¤ Laiendas silmaringi.
¤ Oli rahulik esimene päev.
¤ Töötubade juhendajad olid huvitavad ja said oma ülesandega hästi hakkama.
¤ Sain rahulikult kooliga harjuda.
¤ Mul on kahju, et ma kõigis töötubades käia ei saanud.
¤ Töötoad olid väga hästi ette valmistatud, õppisin igal pool midagi uut.
¤ Tänane päev oli omamoodi lahe. Suhtlesin inimestega ning kõigil oli hea tuju ja meel.
¤ Huvitav ja tegus päev. Selliseid võiks veel olla.

Pilte vaata siit. 


kolmapäev, 20. juuni 2018

Seitsmendale lennule

Kallis seitsmes lend!

Homme pärast aktust ületavad teie klassinumbrid ja -tähed oma kõlblik-kuni-tähtaja. Teie ei ole enam 12.a ja 12.b ja 12.t ja mina ei ole enam teie klassijuhataja ja õpetaja. Siiski mälestustes ja dokumentides sedagi on päris palju. Ma ei pea teile homme aktusel kõnet, ent midagi on hingel ikka veel öelda; seega pöördun siin teie poole. Ja et olla õpetajakutse kõrgusel, on minu hingel ikka midagi sellist, millel on õpetamise või juhendamise maik man. Andestatagu!

Teid ootab ees elu ägedamaid aegu: lahtiraputamine senisest väljakujunenud minast ja enda uus leidmine uute inimestega ja uutes kohtades. See võib puhuti olla hirmutav, aga see on üleni tore ja katsuge mitte muganduda senise minapildiga, leidke enda sügavamad kihid üles. Kõige olulisem igal ajal on see, kuidas inimene saab läbi iseendaga. Mida sa endale ütled, mida sa endale ei ütle, kuidas ennast tajud, kuidas ennast analüüsid (palun tehke sedagi) ja kuidas siis endas valmis keedetut teistele presenteerid sellest võib sõltuda väga-väga palju. Sa võid olla oma ala parim, aga kui sa oled teiste suhtes (sõna, suhtumise, pilgu või teoga) õel, siis oled ikka üksi. Üksiolemine on tore ainult siis, kui see on teadlik valik. Vastasel juhul see ei ole... tore.

Ärge vajuge pettekujutelma, et haridus koosneb tunnistustest ja diplomitest. Nii arvavad ainult need, kes on haridusest veidi kõveriti aru saanud. Ka diplomiteta inimene võib olla vägagi haritud. Purustage eelarvamuste müürid, mida ühiskond hariduse teemal nii usinalt ehitab. Teie ei ole riiklik tellimus, te olete päris inimesed päris eesmärkide, päris unistuste ja päris soovidega.

Mida ma öelda tahan? Seda, et sinu enese eneseharimine (siinkohal mõtle veidi kokku- ja lahkukirjutamise toredusele eesti keeles) ei lõpe kunagi, haridusteel ei ole lõppu; see on ring, mitte sirgjoon. Te ei ole absoluutselt mitte millegi lõpus praegu ärge laske end petta, see on vaid põgus bussipeatus, te olete alati teel vähemalt ma loodan, et olete – tegu on siiski valikuga. Te olete mulle südame külge kasvanud ja nii tore oleks mõelda, et te õpite kogu aeg edasi, et minu südame külge kasvanud inimesed tahavad õppida ja areneda, nagu sedastab meie kooli väärtuste nimekiri.

Mulle meeldib väga mõte, mis ei ole minu enda oma: haridus on tegelikult see, mida meil ei ole elus vaja. Tahan selle enda jaoks olulise väärtushinnangu teilegi kaasa pakkida, sest oleme sel teemal nii palju piike murdnud: miks mul seda (jama) vaja on? küsisid sa kirjandustunnis. Minu uskumus kattub lõigu alguse mõttega: kui sa õpid seda, mida sul on vaja, siis see on kutseoskus, see ei ole haridus. Päris-päris kullaprooviga haridus on see, mida on lihtsalt tore avastada, kildhaaval enda omaks teha. Sul ei ole vaja teada nii paljusid asju maailmas, õigupoolest on sul vaja teada üsna pisut, aga oleks ääretult kurb, kui sa selle piskuga lepiksid. See oleks, nagu sa sööksid iga päev tatraputru - sa jääd ellu, aga mis elu see on. Ära lepi tatrapudruga! Ole ise vilgas enamat tahtma, enamat leidma! Muidugi eeldab see tööd. Laisk ei saa enam, ta saab vähem. Ja imestab, miks teistel on (vaja) rohkem.

Ma olen teile südamest tänulik nende kolme koosveedetud aasta eest! Te õpetasite mind väga palju ja ma püüan nendest õppetundidest oma terad üles leida ning edasisse (õpetaja)ellu kaasa võtta. Ma vaatan aeg-ajalt teie pilte meie lennukaante vahel ja mõtlen teile; teie aga andke oma endistele õpetajatele aeg-ajalt teada, kuidas teil läheb.

Elagu meie kooli seitsmes lend!
12.a klassi klassijuhataja Averonika Beekmann

reede, 15. juuni 2018

Saladuslik lugemistuba

Kauaoodatud suvevaheaeg on käes, aga seiklused koolimajas ei taha lõppeda.
Üks värisev "piilukaamera" sattus lugemistoas peale vahvale kambale.
Vaadake, mis toimub lugemistoas siis, kui õpilased on läinud ja lasteaiad suletud.

Emma soolo.
"Mutionu pidu".





neljapäev, 31. mai 2018

L-ile


Seitsmenda lennu abiturient L palus pärast viimast vastamist minult edasise lugemise nimekirja. Muusika kirjandusõpetaja kõrvadele. Hõljusin veidi selles muusikas ja hakkasin siis õhtul und saamata mõtlema, mida esimeses järjekorras soovitada. Muusikale lisandus vastutus – häid raamatuid on ju hii-ii-ii-glama palju! Aga see on tore-tore-tore vastutus. Ja siin on minu väike nimekiri. L-ile ja teistelegi. Raamatud on kirjas suvalises, ma kordan, suvalises järjekorras. Kui need raamatud läbi, olen rõõmuga valmis kirjutama uue nimekirja.

¤ Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ maalib lugejale pildi sellest, mis juhtub totalitaarses ühiskonnas raamatutega. Selle teosega on hea alustada, sest siis oskab lugeja ehk järgmisi rohkem hinnata. Ja seda, et ta saab vabalt lugeda. Selle düstoopia põhjal vändati Hollywoodis film, kassahitiks saab see sügisel 2018. Treiler on siin.

¤ Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ on ühtlasi düstoopiline ja kaasaegne. Nii Ameerika ühendriikides kui ka Eestis kuuleb järjest enam sõnatriot „viljakas eas naine“. Tavaliselt kasutavad seda mehed, kes teavad, mida viljakas eas naised kindlasti tegema peaksid ja mida nad kindlasti teha ei tohiks. Selle romaani põhjal on tehtud paljude auhindadega pärjatud samanimeline seriaal, mis on nii põnev ja õudne, et tundub, nagu oleks päris.

¤ William Styroni „Sophie valikut“ lugesin juba aastaid tagasi, aga lahti ei ole see raamat mind lasknud. Mõni raamat lihtsalt on selline. Hoiatus: see ei ole kerge lugemine, sest valik, mille Sophie peab langetama, on… Tegelikult peab seda ise lugema, et aru saada. Samanimelist filmi Meryl Streepiga (Oscar) vaadata pärast lugemist.

¤ Veel üks raamat on mind sarnaselt eelmisega enda külge köitnud: Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“. Ka selle teosega käib kaasas väike hoiatus – lugemiselamus ei ole tore selle sõna otseses mõttes, küll aga mõtlemapanev ja analüüsima sundiv. Samanimelist filmi Tilda Swintoniga peaosas vaadata pärast lugemist.

¤ Tänu ajaloolasele Simon Sebag Montefiorele olen avastanud Venemaa Romanovite düsnastia telgitaguseid. 800leheküljeline „Romanovid“ kuulub kahtlemata minu lugemiselamuste tippu. Et ajaloost on võimalik nii kütkestavalt kirjutada, on lihtsalt… kütkestav.

¤ Ja siis veel Montefiore sulest Venemaa ajaloo erinevatest etappidest triloogia. Lugeda sellises järjekorras „Sašenka“, „Verev keskpäevataevas“, „Ühel talveööl“.

¤ Jätkan ajalooliste romaanide lainel. Soomlane Antti Tuuri on kirjutanud oma maa katkirebitud ajaloost „Igitee“, mis avab soomlaste kodusõja tagamaid. Sõna „katkirebitud“ minu eelmises lauses ütleb, ma arvan, raamatu sisu kohta päris palju.

¤ Ja veel ühe soomlase avastasin enda jaoks möödunud aastal: Katja Kettu. Noor kirjanik, kes kirjutab samuti oma maa ajaloo ainetel. Tegelased on väljamõeldud, kohad ja enamus sündmusi päriselt toimunud. Temalt on eesti keelde tõlgitud kolm romaani: „Ämmaemand“, „Ööliblikas“, "Keevitaja“.

¤ Imeilus-imevalus elulugu: vene helilooja Dmitri Šostakovitši „Tunnistus“. See pole mitte lihtsalt lugu ühest inimesest, vaid sissevaade möödunud sajandi Venemaale. Äärmiselt võluv lugemine.

¤ Mis juhtub siis, kui elada ilma armastuseta? Selle on sõnadesse ja kaante vahele osanud kirjutada eesti kirjanik Vahur Afanasjev oma romaaniga „Serafima ja Bogdan“.

¤ Mida veel öelda? Seda, et lastele peab lugema. Need, kellel on, saavad seda teha juba praegu. Kellel ei ole, võivad vaimu valmis panna. Iga päev võiks lugeda kohe mitu peatükki. Kui päev on olnud väsitav, siis võib piirduda ka ühega. Kui oled kohe täiesti-täiesti omadega läbi, siis võib piirduda paari vanasõna või mõistatusega – selle nipi on ära õppinud minu laps. Kui mõni õhtu venib pikale ja kõik on väga väsinud, siis minu 6-aastane ei lepi sellega, et ma kohe mitte midagi ei loe. Ta pistab mulle pihku „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ ja nõuab kaht mõistatust.
Ja häid lasteraamatuid on täis kõik raamatukogud. Muide, ka lasteraamat peab olema raamat, mitte väike vihikusse surutud kokkuvõte pikemast asjast. Mida vähem pilte ja rohkem juttu, seda parem. Lapsele.

Nimekirja kirjutas Averonika Beekmann