Kolmapäev, 12. oktoober 2016

Kokatädid räägivad suu puhtaks



11. klassi õpilased harjutasid meediatunnis uudise kirjutamist. 
 

Kokatädid räägivad suu puhtaks

Helena Kööp ja Elery Peterson. Türi Ühisgümnaasiumi meediatund, 3.10.2016
  
Türi Ühisgümnaasiumi sööklatöötajad Ingrid Vene ja Juta Männik räägivad sööklaelust ja miks nad ei tahaks ametit vahetada.

3. oktoobril 2016 käisid 11.B klassi õpilased Helena Kööp ja Elery Peterson intervjueerimas sööklatöötajaid Ingrid Vene ja Juta Männikut. Intervjuu käigus küsiti nii söökla kui ka kohviku kohta. Teada saadi, miks kohvikus ei kasutata kaardimakse võimalust ja milliseid toite meeldib kokale valmistada. 

Koka abiline Juta on juba 1983. aastast selles valdkonnas olnud ja ta naudib seda täiel rinnal. Juta on nomineeritud kaks aastat järjest kooli parima töötaja tiitlile. Aastal 2015. sai Juta Männik parima koolitöötaja laureaadi tiitli. Juta käest uurisime ka tihenda klientuuri kohta, ning ta väitis, et kohvik on kogu aeg täis, ning tühja ruumi ei näe peaaegu kunagi. Maiustused on siiani meie  kooli õpilaste lemmikud, kuid kõige rohkem ostetakse siiski kakaoküpsiseid Belvita.
Paljud õpilased sooviksid ka kaardiga maksta, aga Juta arvates see ei ole hea mõte. Igale tootele lisanduks 2-3% hinnast juurde ja see tundub mõttetu, kuna kohvikul on väike käive. 
Jutuks tuli ka see, kui kaua võtab tegelikult aega tervele kooliperele lõuna valmistamine. “Alustasin kella kuuest hommikul ja juba olen ajahädas,” ütles Ingrid kella kümne ajal. Seega läheb lõuna valmistamiseks aega 5 tundi ja 40 minutit. 

Juta mainis ka võlgu andmisest kohvikus. Täpsemalt rääkis, et päevas võtab tavaliselt üks inimene võlgu ja toob järgmine päev ka raha ära. 
Ingridile meeldib ka suppe väga valmistada. Kui õpilased on haiged palutakse neil helistada kooli, et ei raiskaks nii palju toitu ja saaks selle raha kuidagi muul toidul ära kasutada. Kuid ilmselgelt gümnasistid ei helista sinna väga tihti, vaid pigem nende vanemad, kui õpilased haiged on. 
Juta ja Ingrid on koos töötanud juba 6 aastat Türi Ühisgümnaasiumis ja nad ei tahaks mingil juhul ametit vahetada.


Esmaspäev, 10. oktoober 2016

Tiina Tammani arvamuslugude konkurss 2016 - võidutööd


2016. aasta sügisel toimus Türi Ühisgümnaasiumis juba kuuendat korda Tiina Tammani arvamuslugude konkurss, Türil üldisemalt toimus konkurss 12. korda (varem korraldas seda Türi Gümnaasium).


Tänavu oli õpilastel valida kuue teema vahel:
1. Kas eestlasel peaks olema oma kangelasi/eeskujusid või piisab välismaistest?
2. Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
3. Kuidas Eestit välismaal avaldatavas reklaamis kirjeldada?
4. Mida minu jaoks tähendab “Aktuaalne kaamera”?
5. Milline eestikeelne raamat vajaks rahvusvahelist tuntust?
6. Milles ja kus ma näen Eesti edukust?




Kuue klassi peale kokku laekus 120 tööd, millest 60 oli kirjutatud teisel teemal - rahu ja vaikuse igatsemisest. Kõige vähem - üks töö - oli kirjutatud "Aktuaalse kaamera" teemal.

Tänavuse konkursi võitsid Marko Malling 11. ja Andres Kaaver 12. klassist.
Nautige!




Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust


„Ega see linnaelu päris mulle ei ole.”, „Suved vanaema juures olid parimad.”, „Kui ma pensionile jään, ostan endale maja metsa sees ja istutan tagaaeda ploomipõllu.” – Tänaseks on linnastumise ümber keerlevas maailmas üles kasvanud juba mitmeid põlvkondi, Eestis vähemalt kaks. Väsinud samaaegselt kaootilisest ja kaootiliselt rutiinsest elurütmist, on täna nii mõnedki meist otsustanud, et kui võimalus tekib, pakin mina kotid kokku ja kolin maale. Siiski, puudub enamusel meist tõeline kogemus sellest, mida maaelu endast kujutab. Kas vaikusest ja rahust pakatav maaelu on see, mida me tahame ning vajame või võib selle unistuse näol tihti tegu olla lihtsustava sümbolismiga, mis tähistab vaid seda osa modernsest elust, mida me oma eludesse ei taha?

Et mul oleks võimalik mõttega edasi minna, tuleks esiteks selgitada, mida olen ma selle arvamusloo juures pidanud „maal elamiseks”. 2011. aasta rahvaloenduse järgi elab Eestis maa-asulates 422 376 inimest. Sealhulgas on maa-asulateks loetud ka näiteks Keilat ja Järva-Jaanit. Definitsiooni järgi ei ole tegu küll linnadega, kuid raske on ka ütelda, et loogiliselt võttes oleks Järva-Jaanis elamine maal elamine. Vähemasti mitte maal elamine, millega kaasneb enda täielik või peaaegu täielik argielust distantseerimine. Maal elamine olekski siin kontekstis viimane, tavalisest elukohavahetusest erinev kolimine, mitte korterelamusse, vaid tallu või maamajja, eraldatuna suurematest asulatest ja tihema rahvastikuga kohtades üldlevinud teenustest, töökohtadest ning haridusasutustest.

Rahulolu puudumine oma õppe- või töökeskkonna ning üldise linnaelu pildiga, olgu see siis tingitud stressist, väsimusest, üksluisusest või isiklikest vaadetest, on tavaline nähtus. Sellest pääsemise kirjelduseks sobiks siia hästi inglise-keelne sõna escapism, mis tähendab argielu probleemidest eemaldumist, läbi nende vältimise ja keskendumise, sellele mis viib mõtted eemale. Peale tegevuste, võib escapism väljenduda ka ideedes ja tulevikuplaanides. Tänapäeva üheks populaarseks selliseks väljundiks on saanud lihtsama elukorralduse romantiseerimine ehk vaade tagasi minevikku, maale. Kindlasti ei saa ütelda, et maa oleks mingiski mõttes halvem variant kui linn. Maa on nii mõnelegi meist õige variant, kuid on ka neid, kes seavad endale eesmärgi leida rahu ja vaikust läbimõtlemata, läbi soovunelmate ja/või nostalgia.

Kuigi talumajapidamiste ja eraldiseisvate maamajade arv on viimaste aastakümnete jooksul hoogsalt vähenenud, nii Eestis kui ka välismaal, on täna veel paljudel, nii vanemast kui nooremast põlvkonnast, olemas mälestused maal veedetud suvedest, eeldatavasti oma vanematele või kaugematele sugulastele kuuluvate vanemate majade näol. Otsusel siduda oma tulevik linnakärast eemal paikneva elukohaga, saab see nostalgia mängida tugevat rolli. Samas, on kerge mitte mõelda selle peale, kas lapsepõlvemälestused jätavad võrrandist välja maakoha hooldamisega kaasnevad kohustused või mitte ning selle, kuidas inimese enda perspektiiv ajas, koos vanusega, muutunud on.

Otsusel maale asuda ongi minu arvates tähtsaim aeg. Inimloomuses on muuta endale seatud eesmärk kinnisideeks. Me paneme endale pähe mõtte, et me oleme oma eesmärgis kindlad – et me peame olema. Peale eesmärgi seadmist, sellega vahepeal mitte eksperimenteerides, võib aga sihi saavutamisel selguda, et tegelikult ei olegi tulemus see, mida me tahtsime. Linnaelust tulenevatest luksustest, mida me võtame enesestmõistetavalt ja millele me rutiiniga hõivatud olles alati tähelepanu ei pööra, hakkame me puudust tundma, ning seda põhjusega. Selleks võib olla ju nii võimalus osta iga kell jäätist kui saada kraanist puhast vett. Rahulolematust linnaeluga on kerge vaadelda tervikuna, ka siis kui tegelik probleem ei ole mitte eluga linnas, vaid probleemides, mis leiavad aset elades linnas. Samuti on soovi elu lõpuni maal elada lihtne segi ajada sooviga maal vahetevahel aega veeta.

Sama olen tundnud mina, kuigi mitte otseselt maal elamise kontekstis. Harjumusega vahel matkata ja argielust eemale saada, olen ma leidnud, et poole- kuni kahepäevased matkad mõjuvad mulle kosutavalt, kuid olnud ära üle kolme päeva, hiilib ligi teadmine, et ma ei ole kunagi tahtnud olla linnaelust kaugel, vaid lihtsalt aegajalt sellest puhata. Selle tõttu usun ma, et kogudes aastaid raha linnast ära kolimiseks, ilma ühtegi nädalat tegelikult maal veetmata, on ost, millega soetatakse põrsas kotis. Ometigi on see suund, mille on valinud paljudki meist.

Jah, läbi maal elamise on meil võimalik leida rahu ja vaikust. Enne seda tuleb aga selgeks teha, kas see rahu ja vaikus sobib meile ka otseselt ning millises doosis meil seda funktsioneerimiseks vaja läheb. Mida haruldasemaks muutub aastatega tõeline eraldatud maaelu, seda suuremaks uudiskaubaks saab see ühiskonnas. Ihaldatud rahu ja vaikus ootab, aga kui ihaldatud on ta siis, kui me kohale jõuame?

Marko


Milles ja kus näen ma Eesti edukust?



Eesti Vabariik on kestnud varsti juba 100 aastat. See on pikk aeg. Sajandi jooksul on olnud mõõnaaegu, on olnud okupatsiooniaastad, mil oma riigi edukust oli raske mõõta. Samas on meie kodumaa olnud alati üks edukamaid erineva suurvõimu all. Näitena saab tuua kasvõi  tsaariaja, kui Balti erikorra alusel olid siin mitmed eelised. Üsna samakarva oli olukord  ka Nõukogude Liidu kooseisus olles. Meie piirkond on olnud ikka edukas ja eesrinnas oma läänelikkusega. Nüüd, kui Eesti on uue suurvõimu – Euroopa Liidu rüppes, oleme me ikka millegagi silmapaistvad, kuid millega ja kui palju? Kas me saaksime olla veelgi teravamad pliiatsid Euroopas riikide seas?

Ma arvan, et alati saab olla parem kellestki või kasvõi enda minevikust. Tuleb õppida ajaloost, et samad mustrid, mis viisid mitte nii õilsa eesmärgi juurde, ei korduks. Eesti on tahtnud saada suureliselt välja hõigatud „viie rikkama riigi“ hulka või - nagu on piirdutud nüüdsetel raskematel aegadel - „uueks põhjamaaks“, kuid mida suuresti pärsib kliimasoojenemine. Nende lendlausete täitmiseks tuleb leida oma „Nokia“, miski, mis viib riigi loodetud eesmärgile. Praegu seda veel ei ole.

Kuigi me oleme Euroopa ja ka maailma mõistes nutikas e-riik, pole see veel vaesuse ja mahajäämuse probleemi lõplikult, kui üldse, kõrvaldanud. Digitaalsed asjaajamised, mis on meile nii selged ja loomulikud, ei ole mõnele vähem põhjamaal elavale indiviidile sugugi mõistetavad. Sellega oleme edukad, kuid siiski rohkem nagu sulased, kes teevad suure isanda (antud juhul Ameerika Ühendriikide) jaoks musta tööd. Siin ongi võibolla üks iva. Meie riik ei pea olema kellelegi allhanke korras tarnija, vaid võiks olla suur kaubamärk ja iseturustaja, kes võib panna nagu Apple üle veerandi tulust silma kinni panemata oma taskusse.

Vaadates, mis juhtus Soome Nokiaga, siis vaid ühele valdkonnale keskendudes võib kuristik olla liigagi lähedal. Sama võime näha ka idas elutseva vihavaenlase näitel, kes on jännis musta kulla kuldseks tegemisega. Minu arvates ei tohi me samasse ämbrisse astuda oma e-riigiga. Ei saa keskenduda vaid kitsale alale. Samas, võttes aluseks meie põhjanaabri juhtumi, ei kukkunud nende varaaidad kokku, sest see polnud Soome ainuke nišš. Ihaldatud põhjamaal on ka võimas ja maailmatipus olev puidutööstus. Justnimelt tööstus, mitte ainult metsa väljavedu. Olen oma silmaga näinud, kuidas  Paldiski ja Kunda sadamast veetakse laiale maailmamerele otse metsast tulnud ümarpalke. Kui nendega tehtaks siin midagi targemat, kui lihtsalt suuremale isandale annetada, siis oleksid tööpuudus ja madalad palgad palju vähem aktuaalne teema.

Kui liikuda metsas ringi, näeme alandlike sulaste jälgi: kõik on vastavalt euronõuetele tehtud, kui mitte isegi rohkem. Metsa all vedeleb risu, mis oleks edasi arendatav. Okstest saab hakkepuitu, mahakukkunud tüved saab vaestele annetada ja isegi okastest saab palju huvitavaid produkte. Näiteks okkamahla, mis maitseks linnadžunglis elavale hiinlasele või jaapanlasele väga eksootiliselt ja ürgselt. Tuleb leida just selliseid mooduseid, kuidas teha „prügist“ kalleid tooteid. Ei saa öelda, et nii ka ei tehta. Eeskuju võib võtta Eesti Energialt, mis müüb põlevkivikaevandades tekkivaid kõrvalsaadusi parfümeeriatööstusele tooraineks. Kuid jälle müüvad toorainet.

Nukker seis on ka piimanduses, kus alles lüpsisoe piim juba vurab Läti või Leedu poole. Kui sedasi jätkata ja loota vaid võõraste isandate kapitali toel tehtavatele investeeringutele, ei saa me rohkem edukamaks kui praegu. Kordan veel: Eesti on praegu juba küllaltki edukas, kuid kui soovida suuremat arenguhüpet, tuleb minu arvates muuta suhtumist. Tuleb hakata ise isandaks ja kasutada tarkust, mida Eesti kõrgelt arenenud koolisüsteem igale noorele inimesele pakub. Edasiviivaks jõuks saab olla just nutikus ja Kaval-Antsu kavalus. Pelgalt juba niigi rikastele riikidele lisaks lihtsat rahategemisvõimalust pakkuda pole mõtet.

Praegu pole midagi liiga kehvasti, et seda muuta ei saaks. Kindlasti tuleb panustada vahendeid ka infotehnoloogia arengusse, kuna see on praegune edulugu. Samas tuleb arendada aktiivselt ka muid sektoreid, nagu eelpool mainitud. Edu valemit tuleb raske tööga leida ja selle valemi rakendamine pole põrmugi lihtsam. Kuid meie kodumaal on seda potentsiaali piisavalt.  Tuleb ainult mõisamehe tarkust kasutada ja mitte oodata nagu sulane, millal järgmine direktiiv Brüsselist, Washingtonist või Moskvast tuleb, ja siis ka nii teha. Elagu edukas Eesti!

Andres