2016. aasta sügisel toimus Türi Ühisgümnaasiumis juba kuuendat korda Tiina Tammani arvamuslugude konkurss, Türil üldisemalt toimus konkurss 12. korda (varem korraldas seda Türi Gümnaasium).
Tänavu oli õpilastel valida kuue teema vahel:
1. Kas eestlasel peaks olema oma kangelasi/eeskujusid või piisab välismaistest?
2. Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
3. Kuidas Eestit välismaal avaldatavas reklaamis kirjeldada?
4. Mida minu jaoks tähendab “Aktuaalne kaamera”?
5. Milline eestikeelne raamat vajaks rahvusvahelist tuntust?
6. Milles ja kus ma näen Eesti edukust?
Kuue klassi peale kokku laekus 120 tööd, millest 60 oli kirjutatud teisel teemal - rahu ja vaikuse igatsemisest. Kõige vähem - üks töö - oli kirjutatud "Aktuaalse kaamera" teemal.
Tänavuse konkursi võitsid Marko Malling 11. ja Andres Kaaver 12. klassist.
Nautige!
Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
„Ega see linnaelu päris mulle
ei ole.”, „Suved vanaema juures olid parimad.”, „Kui ma pensionile jään, ostan
endale maja metsa sees ja istutan tagaaeda ploomipõllu.” – Tänaseks on
linnastumise ümber keerlevas maailmas üles kasvanud juba mitmeid põlvkondi,
Eestis vähemalt kaks. Väsinud samaaegselt kaootilisest ja kaootiliselt
rutiinsest elurütmist, on täna nii mõnedki meist otsustanud, et kui võimalus
tekib, pakin mina kotid kokku ja kolin maale. Siiski, puudub enamusel meist
tõeline kogemus sellest, mida maaelu endast kujutab. Kas vaikusest ja rahust
pakatav maaelu on see, mida me tahame ning vajame või võib selle unistuse näol
tihti tegu olla lihtsustava sümbolismiga, mis tähistab vaid seda osa modernsest
elust, mida me oma eludesse ei taha?
Et mul oleks võimalik mõttega
edasi minna, tuleks esiteks selgitada, mida olen ma selle arvamusloo juures
pidanud „maal elamiseks”. 2011. aasta rahvaloenduse järgi elab Eestis
maa-asulates 422 376 inimest. Sealhulgas on maa-asulateks loetud ka näiteks
Keilat ja Järva-Jaanit. Definitsiooni järgi ei ole tegu küll linnadega, kuid
raske on ka ütelda, et loogiliselt võttes oleks Järva-Jaanis elamine maal
elamine. Vähemasti mitte maal elamine, millega kaasneb enda täielik või peaaegu
täielik argielust distantseerimine. Maal elamine olekski siin kontekstis
viimane, tavalisest elukohavahetusest erinev kolimine, mitte korterelamusse,
vaid tallu või maamajja, eraldatuna suurematest asulatest ja tihema
rahvastikuga kohtades üldlevinud teenustest, töökohtadest ning
haridusasutustest.
Rahulolu puudumine oma õppe-
või töökeskkonna ning üldise linnaelu pildiga, olgu see siis tingitud
stressist, väsimusest, üksluisusest või isiklikest vaadetest, on tavaline
nähtus. Sellest pääsemise kirjelduseks sobiks siia hästi inglise-keelne sõna escapism,
mis tähendab argielu probleemidest eemaldumist, läbi nende vältimise ja
keskendumise, sellele mis viib mõtted eemale. Peale tegevuste, võib escapism
väljenduda ka ideedes ja tulevikuplaanides. Tänapäeva üheks populaarseks
selliseks väljundiks on saanud lihtsama elukorralduse romantiseerimine ehk
vaade tagasi minevikku, maale. Kindlasti ei saa ütelda, et maa oleks mingiski
mõttes halvem variant kui linn. Maa on nii mõnelegi meist õige variant, kuid on
ka neid, kes seavad endale eesmärgi leida rahu ja vaikust läbimõtlemata, läbi
soovunelmate ja/või nostalgia.
Kuigi talumajapidamiste ja
eraldiseisvate maamajade arv on viimaste aastakümnete jooksul hoogsalt
vähenenud, nii Eestis kui ka välismaal, on täna veel paljudel, nii vanemast kui
nooremast põlvkonnast, olemas mälestused maal veedetud suvedest, eeldatavasti
oma vanematele või kaugematele sugulastele kuuluvate vanemate majade näol.
Otsusel siduda oma tulevik linnakärast eemal paikneva elukohaga, saab see nostalgia
mängida tugevat rolli. Samas, on kerge mitte mõelda selle peale, kas
lapsepõlvemälestused jätavad võrrandist välja maakoha hooldamisega kaasnevad
kohustused või mitte ning selle, kuidas inimese enda perspektiiv ajas, koos
vanusega, muutunud on.
Otsusel maale asuda ongi minu
arvates tähtsaim aeg. Inimloomuses on muuta endale seatud eesmärk kinnisideeks.
Me paneme endale pähe mõtte, et me oleme oma eesmärgis kindlad – et me peame
olema. Peale eesmärgi seadmist, sellega vahepeal mitte eksperimenteerides, võib
aga sihi saavutamisel selguda, et tegelikult ei olegi tulemus see, mida me
tahtsime. Linnaelust tulenevatest luksustest, mida me võtame
enesestmõistetavalt ja millele me rutiiniga hõivatud olles alati tähelepanu ei
pööra, hakkame me puudust tundma, ning seda põhjusega. Selleks võib olla ju nii
võimalus osta iga kell jäätist kui saada kraanist puhast vett. Rahulolematust
linnaeluga on kerge vaadelda tervikuna, ka siis kui tegelik probleem ei ole
mitte eluga linnas, vaid probleemides, mis leiavad aset elades linnas. Samuti
on soovi elu lõpuni maal elada lihtne segi ajada sooviga maal vahetevahel aega
veeta.
Sama olen tundnud mina, kuigi
mitte otseselt maal elamise kontekstis. Harjumusega vahel matkata ja argielust
eemale saada, olen ma leidnud, et poole- kuni kahepäevased matkad mõjuvad mulle
kosutavalt, kuid olnud ära üle kolme päeva, hiilib ligi teadmine, et ma ei ole
kunagi tahtnud olla linnaelust kaugel, vaid lihtsalt aegajalt sellest puhata.
Selle tõttu usun ma, et kogudes aastaid raha linnast ära kolimiseks, ilma
ühtegi nädalat tegelikult maal veetmata, on ost, millega soetatakse põrsas
kotis. Ometigi on see suund, mille on valinud paljudki meist.
Jah, läbi maal elamise on
meil võimalik leida rahu ja vaikust. Enne seda tuleb aga selgeks teha, kas see
rahu ja vaikus sobib meile ka otseselt ning millises doosis meil seda
funktsioneerimiseks vaja läheb. Mida haruldasemaks muutub aastatega tõeline
eraldatud maaelu, seda suuremaks uudiskaubaks saab see ühiskonnas. Ihaldatud
rahu ja vaikus ootab, aga kui ihaldatud on ta siis, kui me kohale jõuame?
Marko
Milles
ja kus näen ma Eesti edukust?
Eesti
Vabariik on kestnud varsti juba 100 aastat. See on pikk aeg. Sajandi jooksul on
olnud mõõnaaegu, on olnud okupatsiooniaastad, mil oma riigi edukust oli raske
mõõta. Samas on meie kodumaa olnud alati üks edukamaid erineva suurvõimu all.
Näitena saab tuua kasvõi tsaariaja, kui
Balti erikorra alusel olid siin mitmed eelised. Üsna samakarva oli olukord ka Nõukogude Liidu kooseisus olles. Meie
piirkond on olnud ikka edukas ja eesrinnas oma läänelikkusega. Nüüd, kui Eesti
on uue suurvõimu – Euroopa Liidu rüppes, oleme me ikka millegagi silmapaistvad,
kuid millega ja kui palju? Kas me saaksime olla veelgi teravamad pliiatsid
Euroopas riikide seas?
Ma
arvan, et alati saab olla parem kellestki või kasvõi enda minevikust. Tuleb
õppida ajaloost, et samad mustrid, mis viisid mitte nii õilsa eesmärgi juurde,
ei korduks. Eesti on tahtnud saada suureliselt välja hõigatud „viie rikkama
riigi“ hulka või - nagu on piirdutud nüüdsetel raskematel aegadel - „uueks
põhjamaaks“, kuid mida suuresti pärsib kliimasoojenemine. Nende lendlausete
täitmiseks tuleb leida oma „Nokia“, miski, mis viib riigi loodetud eesmärgile.
Praegu seda veel ei ole.
Kuigi me
oleme Euroopa ja ka maailma mõistes nutikas e-riik, pole see veel vaesuse ja
mahajäämuse probleemi lõplikult, kui üldse, kõrvaldanud. Digitaalsed
asjaajamised, mis on meile nii selged ja loomulikud, ei ole mõnele vähem
põhjamaal elavale indiviidile sugugi mõistetavad. Sellega oleme edukad, kuid
siiski rohkem nagu sulased, kes teevad suure isanda (antud juhul Ameerika
Ühendriikide) jaoks musta tööd. Siin ongi võibolla üks iva. Meie riik ei pea
olema kellelegi allhanke korras tarnija, vaid võiks olla suur kaubamärk ja
iseturustaja, kes võib panna nagu Apple üle veerandi tulust silma kinni
panemata oma taskusse.
Vaadates,
mis juhtus Soome Nokiaga, siis vaid ühele valdkonnale keskendudes võib kuristik
olla liigagi lähedal. Sama võime näha ka idas elutseva vihavaenlase näitel, kes
on jännis musta kulla kuldseks tegemisega. Minu arvates ei tohi me samasse
ämbrisse astuda oma e-riigiga. Ei saa keskenduda vaid kitsale alale. Samas,
võttes aluseks meie põhjanaabri juhtumi, ei kukkunud nende varaaidad kokku,
sest see polnud Soome ainuke nišš. Ihaldatud põhjamaal on ka võimas ja
maailmatipus olev puidutööstus. Justnimelt tööstus, mitte ainult metsa
väljavedu. Olen oma silmaga näinud, kuidas
Paldiski ja Kunda sadamast veetakse laiale maailmamerele otse metsast
tulnud ümarpalke. Kui nendega tehtaks siin midagi targemat, kui lihtsalt
suuremale isandale annetada, siis oleksid tööpuudus ja madalad palgad palju
vähem aktuaalne teema.
Kui
liikuda metsas ringi, näeme alandlike sulaste jälgi: kõik on vastavalt
euronõuetele tehtud, kui mitte isegi rohkem. Metsa all vedeleb risu, mis oleks
edasi arendatav. Okstest saab hakkepuitu, mahakukkunud tüved saab vaestele
annetada ja isegi okastest saab palju huvitavaid produkte. Näiteks okkamahla,
mis maitseks linnadžunglis elavale hiinlasele või jaapanlasele väga
eksootiliselt ja ürgselt. Tuleb leida just selliseid mooduseid, kuidas teha
„prügist“ kalleid tooteid. Ei saa öelda, et nii ka ei tehta. Eeskuju võib võtta
Eesti Energialt, mis müüb põlevkivikaevandades tekkivaid kõrvalsaadusi
parfümeeriatööstusele tooraineks. Kuid jälle müüvad toorainet.
Nukker
seis on ka piimanduses, kus alles lüpsisoe piim juba vurab Läti või Leedu
poole. Kui sedasi jätkata ja loota vaid võõraste isandate kapitali toel
tehtavatele investeeringutele, ei saa me rohkem edukamaks kui praegu. Kordan
veel: Eesti on praegu juba küllaltki edukas, kuid kui soovida suuremat
arenguhüpet, tuleb minu arvates muuta suhtumist. Tuleb hakata ise isandaks ja
kasutada tarkust, mida Eesti kõrgelt arenenud koolisüsteem igale noorele
inimesele pakub. Edasiviivaks jõuks saab olla just nutikus ja Kaval-Antsu
kavalus. Pelgalt juba niigi rikastele riikidele lisaks lihtsat
rahategemisvõimalust pakkuda pole mõtet.
Praegu pole midagi liiga
kehvasti, et seda muuta ei saaks. Kindlasti tuleb panustada vahendeid ka
infotehnoloogia arengusse, kuna see on praegune edulugu. Samas tuleb arendada
aktiivselt ka muid sektoreid, nagu eelpool mainitud. Edu valemit tuleb raske tööga
leida ja selle valemi rakendamine pole põrmugi lihtsam. Kuid meie kodumaal on
seda potentsiaali piisavalt. Tuleb
ainult mõisamehe tarkust kasutada ja mitte oodata nagu sulane, millal järgmine
direktiiv Brüsselist, Washingtonist või Moskvast tuleb, ja siis ka nii teha.
Elagu edukas Eesti!
Andres