Kolmapäev, 20. juuni 2018

Seitsmendale lennule

Kallis seitsmes lend!

Homme pärast aktust ületavad teie klassinumbrid ja -tähed oma kõlblik-kuni-tähtaja. Teie ei ole enam 12.a ja 12.b ja 12.t ja mina ei ole enam teie klassijuhataja ja õpetaja. Siiski mälestustes ja dokumentides sedagi on päris palju. Ma ei pea teile homme aktusel kõnet, ent midagi on hingel ikka veel öelda; seega pöördun siin teie poole. Ja et olla õpetajakutse kõrgusel, on minu hingel ikka midagi sellist, millel on õpetamise või juhendamise maik man. Andestatagu!

Teid ootab ees elu ägedamaid aegu: lahtiraputamine senisest väljakujunenud minast ja enda uus leidmine uute inimestega ja uutes kohtades. See võib puhuti olla hirmutav, aga see on üleni tore ja katsuge mitte muganduda senise minapildiga, leidke enda sügavamad kihid üles. Kõige olulisem igal ajal on see, kuidas inimene saab läbi iseendaga. Mida sa endale ütled, mida sa endale ei ütle, kuidas ennast tajud, kuidas ennast analüüsid (palun tehke sedagi) ja kuidas siis endas valmis keedetut teistele presenteerid sellest võib sõltuda väga-väga palju. Sa võid olla oma ala parim, aga kui sa oled teiste suhtes (sõna, suhtumise, pilgu või teoga) õel, siis oled ikka üksi. Üksiolemine on tore ainult siis, kui see on teadlik valik. Vastasel juhul see ei ole... tore.

Ärge vajuge pettekujutelma, et haridus koosneb tunnistustest ja diplomitest. Nii arvavad ainult need, kes on haridusest veidi kõveriti aru saanud. Ka diplomiteta inimene võib olla vägagi haritud. Purustage eelarvamuste müürid, mida ühiskond hariduse teemal nii usinalt ehitab. Teie ei ole riiklik tellimus, te olete päris inimesed päris eesmärkide, päris unistuste ja päris soovidega.

Mida ma öelda tahan? Seda, et sinu enese eneseharimine (siinkohal mõtle veidi kokku- ja lahkukirjutamise toredusele eesti keeles) ei lõpe kunagi, haridusteel ei ole lõppu; see on ring, mitte sirgjoon. Te ei ole absoluutselt mitte millegi lõpus praegu ärge laske end petta, see on vaid põgus bussipeatus, te olete alati teel vähemalt ma loodan, et olete – tegu on siiski valikuga. Te olete mulle südame külge kasvanud ja nii tore oleks mõelda, et te õpite kogu aeg edasi, et minu südame külge kasvanud inimesed tahavad õppida ja areneda, nagu sedastab meie kooli väärtuste nimekiri.

Mulle meeldib väga mõte, mis ei ole minu enda oma: haridus on tegelikult see, mida meil ei ole elus vaja. Tahan selle enda jaoks olulise väärtushinnangu teilegi kaasa pakkida, sest oleme sel teemal nii palju piike murdnud: miks mul seda (jama) vaja on? küsisid sa kirjandustunnis. Minu uskumus kattub lõigu alguse mõttega: kui sa õpid seda, mida sul on vaja, siis see on kutseoskus, see ei ole haridus. Päris-päris kullaprooviga haridus on see, mida on lihtsalt tore avastada, kildhaaval enda omaks teha. Sul ei ole vaja teada nii paljusid asju maailmas, õigupoolest on sul vaja teada üsna pisut, aga oleks ääretult kurb, kui sa selle piskuga lepiksid. See oleks, nagu sa sööksid iga päev tatraputru - sa jääd ellu, aga mis elu see on. Ära lepi tatrapudruga! Ole ise vilgas enamat tahtma, enamat leidma! Muidugi eeldab see tööd. Laisk ei saa enam, ta saab vähem. Ja imestab, miks teistel on (vaja) rohkem.

Ma olen teile südamest tänulik nende kolme koosveedetud aasta eest! Te õpetasite mind väga palju ja ma püüan nendest õppetundidest oma terad üles leida ning edasisse (õpetaja)ellu kaasa võtta. Ma vaatan aeg-ajalt teie pilte meie lennukaante vahel ja mõtlen teile; teie aga andke oma endistele õpetajatele aeg-ajalt teada, kuidas teil läheb.

Elagu meie kooli seitsmes lend!
12.a klassi klassijuhataja Averonika Beekmann

Reede, 15. juuni 2018

Saladuslik lugemistuba

Kauaoodatud suvevaheaeg on käes, aga seiklused koolimajas ei taha lõppeda.
Üks värisev "piilukaamera" sattus lugemistoas peale vahvale kambale.
Vaadake, mis toimub lugemistoas siis, kui õpilased on läinud ja lasteaiad suletud.

Emma soolo.
"Mutionu pidu".